Kellele raamat, kellele film

Alanud nädala kõige olulisem kinosündmus on kahtlemata selle sügise esimene kodumaine mängufilm "Morten", režissöör Ivan Pavljutškovi täispikk debüüt pärast pikka pausi filmivallas. Tema viimane filmitöö jääb 2014. aastasse, kui pärast BFM-i lõpetamist valmis emotsionaalselt eestivene küsimust lahkav lühilugu "Ivanipäev". Nüüd aga jätab ta need teemad kõrvale ja võtab ette tõupuhta noortefilmi, kuhu pipetiga tilgutatud hulka pisut soome-ugri rabamüstikat. Enne aga, kui pileteid ostma hakkate, tasub endalt küsida: kas kõigepealt tuleks läbi lugeda ka Reeli Reinausi 2020. aastal ilmunud romaan "Morten, Emilie ja kadunud maailmad"?

Värskelt filmikujundusega uuesti välja antud teos on Pavljutškovi ekraniseeringuga kahtlemata dialoogis, kuid üks ei välista teist, sest samadele küsimustele ja probleemidele lähenetakse eri nurkade alt. Kui Reinausi romaan on unenäolisem ja maagilisem, siis kinolinal on kaks jalga tugevamal maas ning noore publikuga ei räägita nii otsesõnu, pigem lastakse kõrvalliinina jooksev maagilise realismi tasand ise lahti mõtestada. Tähelepanu väärivad aga mõlemad, seega usinamatele soovitaksin minna nii kinno kui ka raamatupoodi, sest Reinaus on värske linateose stsenaristina teinud otsekui vigade parandust, koorinud maha osa esialguse loo kleepuvmagusast glasuurist ja toonud asemel pildikesi teisest Eestist siin ja praegu.

Kaks nostalgia megapakki

Vanusest ei räägita ja vanus on ainult number, aga ilmselt tabasid paljud end hinges noorena tundnud seda kainestevat šokki, kui said aru, et ühe korraga tähistavad 20. sünnipäeva kaks albumit, mida "ju alles hiljuti sai igapäevaselt kuulatud". Tõepoolest, samal päeval jõudsid kuulajateni nii Beyoncé teise kauamängiva "B'Day" – kust pärineb näiteks selline mammuthitt nagu "Irreplaceable" – kui ka Nelly Furtado koos Timbalandiga valminud läbilöögialbumi "Loose" sünnipäevaversioonid.

Mõlemad kestavad napilt alla kahe tunni, lisamaterjalina on hunnikusse loobitud igasugu tüütut fännikraami, suurema osaga sellest pole midagi peale hakata, aga õnneks on paar tera ikkagi sõkalde hulka peidetud. Beyoncé "Morning Dew (Donk)" on mul ilmselt üks selle aasta enimkuulatud lugusid, Furtado demo "I Am" on praegusel kujul ehk pisut toores, aga kui sellele oleks 2006. aastal kellad ja viled külge pandud, mängitaks sedagi ilmselt praegu igal nädalavahetusel klubides.

Kohtudraama "Looney Tunesi" moodi

Ma ei tea, kas ma viimase kümmekonna aasta jooksul olen teadlikult kordagi "Looney Tunesi" peale mõelnud, seda suurem oli aga üllatus, kui väga nautisin mitu aastat stuudioriiulil oma aega oodanud hübriidfilmi – nii vist kutsutakse seda, kui näitlejad astuvad üles koos animeeritud tegelastega? – "Koiott vs Acme". Esialgu 2023. aastal vaatajate ette jõudma pidanud linateose otsustas Warner pärast valmimist korstnasse kirjutada ning selle pealt makse kokku hoida. Täiesti jabur olukord, õnneks aga ei jäänud see arhiivi kopitama, vaid põmmpeadest Warneri bossid taipasid selle pealt veel paar nahka koorida ning ärisid filmi õigused viimaks maha. Pean rõhutama, et pealkirjas mainitud "Acme" ei viita sellele samale vägikaikaveole (ega seeläbi ka Eestiski tegutsevale levifirmale), vaid tähistab hoopis "Looney Tunesi" maailmas tegutsevat ettevõtet.

Mõneti saan aru suurstuudio pealike kimbatusest, kui sulle visatakse hambusse legendaarsete animategelastega... kohtudraama. Kellele me seda müüma hakkame? Oskavad lapsed sellega midagi peale hakata? Või ongi see ainult täiskasvanutele mõeldud nostalgiaprojekt? Ei oskaks isegi neile küsimustele vastata, aga ambivalentsus tuleb "Koiott vs Acme'le" ainult kasuks. Ühel hetkel näeme "Looney Tunesi" tunnuseks olnud koomiksilikku slapstick-huumorit, et mõni minut hiljem istuda taas kohtusaalis ja täiesti tõsimeeli püüda teha selgeks, kas ikka Acme on tootnud multikategelastele vigaseid rakett-rulluiske ja vedrusaapaid või mitte. Sellest tohuvapohust käivad läbi kõik tuntud karakterid alates Bugs Bunny'st, Porky Pigist ja Yosemite'i Samist kuni Roadrunnerini. Kokku tuleb sellest vahetu ja eneseteadlik komöödia, mis teeb vabalt silmad ette ka 90ndate klassikutele nagu "Space Jam" ja "Who Framed Roger Rabbit?".

Pool tundi bassist helikunsti

Oslo helikunstnik Carmen Villain on varem pendeldanud kammermuusika ja ambient'i piirimail, kus tiheda drone'i vahelt murravad aeg-ajalt läbi väikesed meloodiasähvatused. Uuel albumil "Memory" laseb ta aga bassid tuppa, mis lööb tema senise mustri mõnusalt segamini: mingit funktsionaalset tantsuastumist sealt otsida ei tasu, pigem on need laisalt venivad dub-massiivid, mis õhulistel helilõunenditel pulseerivad. Muusika sobib väga hästi ka meie ilmaga: ükski päikesekiir sellest virvarrist läbi ei murra, pigem suruvad pilved aina enam maadligi ja neelavad viimsegi valguse endasse. Samal ajal on veidral kombel koos "Memory'ga" selles kaamose-mürinas isegi päris mõnus olla...

Kui tahate veel vintskemat konti, mida pureda, siis produtsent Floating Points andis välja samanimelisele balletilavastusele mõeldud albumi "Mere Mortals", kus ta paneb parimatel hetkedel San Francisco balletiorkestri techno taktis mängima. Raju, aga ilma toetava visuaalita kohati uimastavalt tihe huugamine.

Igakuine doos Kaurismäki elutervet künismi

Juba aastaid olen rääkinud, et elame Eestis tugevas Kaurismäki-defitsiidis, nüüd õnneks saame sellele pikalt kestnud põuale lahenduse. Juba suvel näidati Valga Hot Shorts festivalil esmakordselt suurel linal meie põhjanaabrite kinomeistri lühifilme, mille hulgas on terve ports tippteoseid, nüüd ja edaspidi on meil aga iga kuu võimalik saada üks turgutav annus Kaurismäki'd. Täpsemalt siis alustab kino Sõprus uue filmisarjaga "Kaurismäki kolmapäevad", kus hakatakse tema filmograafias vaikselt otsast minema ja arvestades, et ta on teinud praeguseks 18 täispikka filmi, jagub kraami vähemalt pooleteiseks aastaks.

Sari lükatakse kohe käima ka minu lemmikuga, 1986. aastal valminud "Varjudega paradiisis", kus on olemas kõik see, mille tõttu olen valmis tema filme igal hetkel üle vaatama: eluterve künism, tragikoomiline enesekriitika, jaburgeniaalne dialoog ning lihtsalt kõige sümpaatsemad karakterid, keda suudad välja mõelda. Prügimees Nikander kohtub poemüüja Ilonaga, koos hakkavad nad oma väikestest eludest välja murdma. Ja ega seal midagi rohkemat väga ei toimugi. Näeb Helsingi uniseid tänavaid, autentseid ja pisut päevinäinud pubisid ja suures koguses turgutavat argiromantikat. Kõik kestab kokku ka mõnusad 70 minutit, kui ei meeldi, siis pole vaja vähemalt kaua kannatada. Aga ma tahaks väga näha kedagi, kellele see film korda ei lähe...

Viimase aja üks särtsakamaid filme on peidetud virtuaalriiulile

Praegu käib kinodes kõva võidujooks tähelepanu nimel, aga vahel tasub seda nimme trotsida ja heita hoopis pilk voogedastusplatvormide valikule. Suvalise nelja- ja viiendajärgulise sodi vahelt, mis sobib põhiliselt ühe silmaga Instagramis arutuna kerimise taustaks, leiab õnneks luubiga jälgi ajades ka väärt kraami. Üks selliseid on Amazon Prime'i maandunud režissöör Aleshea Harris debüütfilm "Is God Is", mis põhineb Harrise enda samanimelisel näidendil.

"Is God Is" on väga vaba käega seganud kokku Tarantino hüpervägivalla, klassikalise Ameerika teekonnafilmi ja blaxploitation'i hoogsa ja ebamoraalse suhtumise. Lugu on lihtne: ema avaldab surivoodil kaksikõdedele, et nende mõlema keha katavad põletusarmid, kuna isa pani nad lapsena põlema. Mis on ema viimane palve oma tütardele? Lööge oma isa vahendeid valimata maha. Harrise linateos ongi nagu "Kill Billi" väiksem, aga mitte sugugi vähem ulakas sugulane, kus teekonnal läbi Ühendriikide kolgaste kohtutakse terve rea jaburkoomiliste karakteritega, kellest enamik peavad paraku ka oma eluga hüvasti jätma. Kui ojadena voolav veri paneb teil pea ringi käima, siis jätke vahele, kõigile teistele ka soe soovitus.