Vahter tõi välja, et tavaliselt liiguvad käsikirjad korraga mitmes kirjastuses. "Ma arvan, et nende hulgas ei ole väga palju selliseid käsikirju, mis oleks AI-ga kirjutatud. Üldiselt saab sellest küllaltki ruttu aru, kui tegu on väga AI-tekstiga. AI on küll väga palju arenenud, aga sellist programmi tänapäeval siiski veel ei ole, millele sa ütleksid, et kirjuta mulle valmis raamat ja AI kirjutab siis valmis kümme poognat teksti, mida on põhjust huviga järjest lugeda," märkis Vahter. "Ta suudab teha lühemaid asju."

Rahvusvaheliselt on esile kerkinud ka skandaale, kus kirjastused korjavad riiulitelt ära või jätavad välja andmata raamatuid, mille autoriks nad peavad tehisintellekti.

"Kui lugeda ühest küljest neid süüdistusi ja teisest küljest autorite kaitsekõnesid, siis tundub, et see on mingisugune piiripealne rosolje. Viimastel nädalatel oli sündmuste keskel Haiti-Kanada-Prantsuse autor Thélyson Orélien, kelle raamat esitati algselt ka Prantsusmaa kõige tähtsamale kirjanduspreemiale ehk Goncourt'i preemiale. Tema tekst lasti läbi tarkvarast, millega tuvastatakse kas võiks olla tegu AI tekstiga, ja see ütles, et raamat on 100 protsenti AI," rääkis Vahter.

"Siis puhkes suur skandaal: kas siis on või ei ole. Autor ütles, et ei ole AI. Ja kelle sõna jääb peale? Mõned kirjastused, kes seda juba tõlkima hakkasid, on öelnud, et panevad selle seisma. Teised on öelnud, et nad ei näe piisavalt tõendeid ja annavad raamatu ikkagi välja. Näiteks Soomes see raamat varsti ilmub," märkis Vahter ning lisas, et ta ise kahtleb, kuidas saab see tekst olla AI kirjutatud.

"Ta ei suuda nii pikka teksti kirjutada ilma, et inimene üldse aru ei saaks. Teoreetiliselt võib öelda, et mingisugused jupid on AI kirjutatud. Autorid on ennast kaitsnud öeldes, et neile on abiks olnud toimetaja, kes on toimetamise käigus kasutanud mingisugust AI-programmi, mis on võib-olla ühtlustanud teksti selliseks, et tuvastustarkvara ütleb, et tegu ongi AI-tekstiga. See on juba väga spetsiifiline, võib ka nii olla, mina ei tea," muigas Vahter. "Aga seda ma ei usu, et kirjastustesse saabub tohutult ja avaldatakse tohutult käsikirju, mis oleks puhtalt AI kirjutatud. See ei ole väga usutav."

Teiste nurkade alt tuleb AI kirjandusmaailma tugevamalt sisse. "Mõned nendest variantidest on head. Näiteks see, mida me tunneme õigekirjakontrolli nime all, mis lihtsalt parandab ilmselgeid näpukaid ja trükivigu. Aga natuke huvitavam on see, mis toimub illustratsioonide maailmas. Kõigepealt hakkas AI tulema kaanekujundustesse. Neid kasutatakse Eestis ka raamatute tegemisel päris palju. Halvemal päeval saavad kõik sellest aru, näevad natukene geneerilised välja," selgitas Vahter.

"Aga mõned puhtalt AI-ga tehtud kaaned on juba valitud ka aasta kaunimate raamatute hulka vastaval konkursil. Nii et kõik on suhteline," naeris ta.

"Huvitav on võib-olla see, et nüüd on tõesti massiliselt hakanud tulema AI-ga tehtud lasteraamatute illustratsioone. Ka Eestis on mõned autorid, kes terve raamatu illustreerivad üksnes AI-ga. Me võime arutada selle üle, kas lõpptulemus oli parem või halvem. Kindlasti odavam ja kiirem. See natukene sõltub, kui palju sa viitsid piltide viimistlemisel nokitseda. Aga põhimõtteliselt sa saad terve raamatu pildid mõne tunniga kätte. See ahvatlus on ilmselt suur," tõdes Vahter.

"Irooniline on ilmselt see, et mõnede illustraatoritega võrreldes on AI kvaliteet võib-olla isegi parem. Täna me üldiselt saame aru, kui tegu on AI-pildiga. Aga ma ei tea, kas me viie aasta pärast saame."

Kuigi AI-ga või selle abiga kirjutatud originaalkäsikirjadega pole veel Vahteri jutule tuldud, võib tõlgetega selliseid olukordi juba kohata. "Küsimus on selles, mismoodi raamatuid tõlgitakse. Klassikaline raamatu tõlkimine on tasapisi kadumas, kus tõlkija pani leheküljed pesupulkadega raamatukaante külge kinni ja tõlkis otse faili. Järgmine etapp oli see, et tõlkijad hakkasid ka PDF- ja Wordi faile küsima. Originaal oli all ja tõlge trükiti järjest selle peale."

"Järgmisena tekkis see asi, mille nimi on tõlkemälu, mida kasutatakse tõlkebüroodes ja mis tegelikult on juba AI. Natukene varasema põlvkonna AI, aga see oskab mahu pealt esimese tõlke juba ära teha. Osad tõlkijad, kellel oli pädev programm, lasid ühe nupuvajutusega kogu teksti programmi, tõlkisid selle ära ja hakkasid siis lehekülje või lause haaval üle lugema. Kui nad teevad seda korralikult, siis ei ole selles mingit probleemi. Keegi ei saa aru," tõdes Vahter.

"Aga me näeme nüüd, et üha rohkem tekib juhtumeid, kus nad ei loe seda korralikult üle, vaid loevad kiiremini üle. Statistikat mul ei ole, aga näiteks Soomes tõlgitakse väidetavalt juba umbes neli viiendikku raamatutest niimoodi. Tõlkemälu kõrval kasutatakse ka üldisemaid AI-sid, mis teatud keeltes töötavad paremini. On teada, et inglise ja skandinaavia keelte vahel on see parem, aga prantsuse keelest ta ei suuda nii head tõlget teha."

Vahter märkis, et möödunud aastal tulid Soomes välja esimesed juhtumid, kus paksud fantaasiaromaanid olid läbinisti AI-ga tõlgitud. "Tegemist oli ka mõõdukalt tuntud raamatuga. Ajakirjanikud nokkisid teema üles ja küsisid avaldaja käest, kes ei olnud üldsegi väikekirjastaja, et miks nad niimoodi tegid. Vastus oli oma otsekohesuses muidugi lööv: tõlkimine on nii kallis! Me näeme, et surve ja ahvatlus seda kasutada tuleb igast suunast. Tõenäoliselt murrab AI esimesena maha tõlkimise ja illustreerimise."

"Originaalkäsikirjadeni eks ta jõuab ka, aga praegu ta veel nii teravalt seal sees ei ole," toonitas Vahter ning lisas, et tehisintellekt aitab temal iga päev ka kirjastust vedada. "Kõige rohkem ongi abi speller'ist. Mina kasutan seda ka siis, kui tuleb käsikiri keeles, mida ma ise ei oska. Näiteks portugali- või itaaliakeelne raamat. Siis mul on kaks varianti: ma otsin lugeja, veenan teda ja kuulan kuu aja pärast tema arvamust või siis pigem lasen ta tõlkemootorist läbi. Loomulikult ei ole tulemus väga hea, aga ma saan aru, mis raamat see on," tõdes Vahter.