Ulmeuurijalt küsitakse tavatult tihti, mida tulevik toob. Nõnda küsides tehakse loomuldasa kategooriaviga: ulmeuurija ei ole futuroloog. Ehkki ilmselt ka futuroloog ei tea, mida tulevik toob, teab ta siiski arvatavasti rohkem kui ulmeuurija. Kui ulmeuurija midagi teab, siis iseäranis seda, et igasugune selline küsimine lähtub olevikust ning et kõik vastused antakse õigupoolest pigem oleviku kohta.

Võin tuua näite omaenese hiljutisest pedagoogipraktikast. Viin Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis iga kahe aasta tagant läbi ulmekirjanduse seminari. Üks sealsetest teemadest on ajarännakud ning üks sealsetest ülesannetest on kujutada ette tulevikku, sest ajamasin, nagu ütles Endel Tulving, asub õigupoolest igaühe peas. Ma palun üliõpilastel kirjutada loovalt ja vabas vormis, millisena nad näevad aastat 2049 – kuidas see paistab neile poliitilisest, majanduslikust, teaduslik-tehnilisest, kultuurilisest ja veel ühest vabalt valitud vaatenurgast. Pärast me loeme üksteise tulevikunägemusi, analüüsime ja võrdleme neid ning teeme üldistusi selle kohta, milline on ühisteadvus, mis parasjagu sellesse auditooriumisse kokku on sattunud. Need on alati väga virgutavad arutelud.

Näiteks 2016. aastal olid 2049. aasta põhiküsimused, kuidas suhtuda massilistesse pagulashordidesse ning kuidas saada hakkama maailmas, kus poliitika on ainult populistlik. 2020. aastal oli 49. aasta põletavaim probleem, kuidas tulla teaduslikult ja ühiskonnakorralduslikult toime kergesti nakkavate ja surmatoovate tundmatute viirushaigustega. 2022. aastal kujundasid 49. aasta maailma eeskätt militaarkonfliktid ja 2024. aastal tehisintellekti plahvatuslik areng. Ning kõigil nendel aastatel kõrbes planeet 2049. aastal nagu praepannil. Võite nüüd omast ajamasinast ka ise vaadelda, millised allhoovused kannavad 2049. aasta maailma praegu või paari nädala pärast.

Nõnda järjestatuna ja sedavõrd lühidalt sõnastatuna ei jäta minu rohmakad arhiiviüldistused muidugi kuigi adekvaatset muljet. Tudengite nägemused on õigupoolest märksa mitmekesisemad ja -kihilisemad kui nende võrdlemisest kujunev keskmine. Rääkimata vormilisest leidlikkusest, milles need nägemused avalduvad ja mida ma siin ei jõua üldse puudutada. Ent üks õppetunde, mille aastast aastasse saanud oleme, on ikkagi see, et igasugune küsimine tuleviku kohta on õigupoolest kujundlik küsimine oleviku kohta, ning et ka kõik vastused, mis antakse, antakse õigupoolest oleviku kohta. Ma pakun välja, et see kehtib ka siis, kui küsitakse raamatu tuleviku, miks mitte kitsamalt eesti raamatu tuleviku kohta.

Kirjandust ei leia vaid raamatust

Eesti Raamatu Aastal pole räägitud ainult raamatust ‒ vähemalt samavõrra on räägitud ka sellest, mis asub raamatu ja inimese vahel, st lugemisest. Ning on räägitud ka sellest, mis asub raamatu kaante vahel ning mis asetab raamatu inimeste vahele, st kirjandusest. Raamat, lugemine, kirjandus: need tunduvad loomuldasa kokku kuuluvat ning sügavaimas sisimas südamekujutelmas ju kuuluvadki. Kuid õigupoolest ei eelda need üksteist või ei eelda üksteist enam. Raamatus ei pruugi leiduda kirjandust, kirjandust võib leida ka mujalt kui raamatust ning lugemine – olgu siis raamatu või kirjanduse lugemine või mõlema lugemine korraga – ei pruugi mistahes põhjustel õnnestuda. Raamat, lugemine ja kirjandus – need on erinevad asjad, ning suhe igaühesse neist võib olla erinev. Nende tulevik võib, aga ei pruugi olla ühine. Ja kui ei ole, siis muudab see kindlasti viise, kuidas me neid määratleme. Ning loomulikult ei pruugi neil üldse olla tulevikku.

Raamatute, lugemise ja kirjanduse kohta on juba pikka aega küsitud, kaua võib. Selles küsimises pole midagi uut. Aga iga kord, kui seda küsitakse, tekib tunne, et just nüüd on see küsimine otsustav – et võib-olla just nüüd küsitakse seda viimast korda. Kuid ühtlasi tundub, et raamat, lugemine ja kirjandus on oma hapruses harjunud loomuldasa (selle) küsimuse all olema. Võib-olla on see miski, mis määratleb neid natuke, ning on sedakaudu nende olemasolu garandiks. Miks raamat? Miks lugemine? Miks kirjandus? – nendele küsimustele ei ole universaalseid ja alati kehtivaid vastuseid. Raamat, lugemine ja kirjandus vastavad neile iga kord uuesti, lähtuvalt tingimustest, mis neile parasjagu on antud, ning lähtuvalt sellest, kuidas nende olemus on ajas muutunud. Ja ma teen katse rääkida sellest, mida mina nendest vastustest välja loen.

Ulmeuurimine on andnud õppetunni, et lõppu on lihtne ette kujutada. Võiks öelda: struktuurselt lihtne ette kujutada. See tuleneb tõsiasjast, et igal lool ning iseäranis inimelul on lõpp. Üks ulmekirjanduse seminari ülesanne palub lühidalt ja spontaanselt loetleda viis enam-vähem veenvat maailmalõpu versiooni. Pikaajaline kogemus ütleb, et see ei võta aega kuigivõrd rohkem kui kümme sekundit. Võite sellegi oma seesmises ajamasinas kohe järele proovida. Võib-olla on selles midagi evolutsioonilist, et kujutlusvõime söödab meile kõige tõenäolisemad ohukohad iseäranis hõlpsasti ette. Ning on otsustav, et vähemalt viivuks paisutame me need oma peas absoluutseks.

Lõpustsenaariumid raamatule

Küllap mäletate veel viimast tõsist korda, kui räägiti raamatu võimalikust surmast: see oli natuke rohkem kui paarkümmend aastat tagasi, siis, kui tulid e-raamatud ja audioraamatud. Raske on tollesse hetke praegusest tunnetuslikult tagasi minna, kuid mitte kõik ei tervitanud toona e- ja audioraamatuid entusiasmiga. Digitaal- ja virtuaaltehnoloogiad tõotasid ületada otsustavalt materjali vastupanu. Nad tundusid konventsionaalsest raamatust kuidagi õhulisemad ja kergemad, st kiiremini kättesaadavad ja kergemini tarbitavad. Tõotasid täielikult ümber kujundada kirjastusturu, laenutuslogistika ning kogukondliku raamatukultuuri kui niisuguse, rääkimata siis individuaalsest lugemisharjumusest ja tõlgendusoskusest. Lubasid hea vanamoodsa paberraamatu jätta maha kui millegi liiga kohmaka ja raskepärase, mis ei sobi moodsa elu kiiruse, intensiivsuse ja virtuaalsusega ega suuda sellega kaasas käia. Ohutuluke andis üürikeseks viivuks märku, et nüüd hakkavad kõik lugema ainult e-raamatuid ja kuulama audioraamatuid ning paberraamatuid ei loe varsti enam keegi. Ning et lugemise ja kirjandusega juhtub seetõttu midagi otsustavat.

Praeguselt vaatepiirilt võime vaadelda, mis nondest tõotustest ja lubadustest teostus ning mil määral. Midagi ja mingil määral teostus, aga pakun välja, et kaugeltki mitte absoluutselt. Materiaalse paberraamatuga pole juhtunud midagi eksistentsiaalset. Ning nood teised raamatuvormid – e ja audio – pole mitte ohustanud paberraamatut, vaid pigem laiendanud raamatu mõistet ja andnud kirjandusele täiendavat kandepinda. Kuid toona, kusagil nullindatel, ei paistnud see tingimata niimoodi. Mis tõestab hästi, kuidas uute vormide ja tehnoloogiatega seonduvaid ohte tajutakse alguses absoluutsena. Ma ei ütle, et neid ohte ei peaks jooksvas ajas võimendama – see on kindlapeale kultuurilise säilivuse ja järjepidevuse tagamise orgaaniline kaitseventiil. Ütlen vaid, et väga raske on kujutleda tulevikku, milles meie lootused ja hirmud poleks tõsiselt võimendatud – teisisõnu, tulevikku selle mõõdukal ja vahetult elatud, isegi argisel kujul. Iseäranis raske on teha seda maailmas, kus ei tundu olevat mitte midagi mõõdukat ning kus hirmud paistavad teostuvat kogu aeg.

Oletagem, et raamatud jäävad meiega veel pikaks ajaks. Aga kas keegi neid tulevikus ka lugeda ja tõlgendada oskab? See tundub praegu olevat keerulisem küsimus. Lugemine on juba pikemat aega olnud vaatamise, vaatemängustumise surve all. Nn läänes tähendas see eeskätt audiovisuaalse massikultuuri süvenemist, millest räägib näiteks Ray Bradbury tuntud düstoopia "451° Fahrenheiti" (1953). Seal kirjeldatakse maailma, kus tuletõrjujad ei kustuta mitte tulekahjusid, vaid põletavad raamatuid, samal ajal kui nende kodune elu on koondatud seinasuuruste teleekraanide vahele. Bradbury hoiatas niisiis juba tollal televisiooni vaatamise mõju eest kirjanduse lugemise oskusele. Ja ütlen vahemärkuse korras, et idablokis võttis see vaatemängustumine ideoloogilise diktaadi kuju: ehkki raamatuid loeti palju, ütles keegi või miski kogu aeg (ette), kuidas (tuleb) lugeda. Teisisõnu, andis ette vaatenurga. Ning kui keegi annab ette vaatenurga, siis kujutab see loomuldasa ohtu lugemis- ja tõlgendamisvõimele. Iseäranis kirjanduse puhul, kuna kirjandust määratleb olemuslik ambivalentsus: me võime kõik lugeda sama raamatut, aga me ei loe mitte kunagi päris sama teost.

Me elasime tolle ideoloogilise diktaadi üle – ja kummatigi tundub, et selle surve all olemine viis hoopis sügavama vormilise ja kujundliku nüansimeele kujunemiseni, sest alatasa tuli leiutada, kuidas öelda seda, mida tegelikult tahetakse öelda, ning kuidas osata toda öeldut tekstist välja lugeda. Aga see läänelik vaatemängustumine, mille eest hoiatas Bradbury, tabas meid 90-ndatel pärast iseseisvuse taastamist märksa intensiivsemal ja äkilisemal kujul, ilma erilise kultuurikogemusliku ettevalmistuseta ning kindlasti ka mõningase mahavaikitud soovunelmana.

Lõpustsenaarium tekstiloomele

Semiootilises võtmes oli ja on siin küsimus kas ikoonilise või sümbolilise märgisüsteemi (või isegi taju- ja menetlusviisi) kultuurilises hegemoonias. Ning raamatut, lugemist, kirjandust puudutav laialdaselt tajutud oht tuleneb siis tundmusest, et sümboliline taju- ja menetlusviis hakkab seda võitlust tasahilju kaotama. Et fragmentaarsete kujutiste intensiivse ja katkematu tulva passiivne vastuvõtt lämmatab lõpuks tähelepanu ja aega nõudva aktiivse tekstimenetlemisvõime. Ning kui vinti veel peale keerata ja see kõik tänapäeva tuua, siis võib juhtuda, et sel otsustaval hetkel, mil sümboliline taju- ja menetlusviis on väga paljudel lugejatel kujutiste pikaaegse ja lakkamatu ületulva all otsustavalt kõikuma löönud, ütleb käputäis firmasid, et me ei peaks selle pärast muretsema, kuna neil on selle puuduse mõõdukaks korvamiseks mõned tehnilised vahendid, nii et miski võib kerge vaevaga lugeda ja tõlgendada meie eest, mõistagi tasu eest. Ja see on ühtlasi akadeemilise ülikooli tekstikesksete erialade praegune kõige suurem õudusunenägu: et tehisaruga kirjutatud teksti tagasisidestatakse tehisaruga ning inimene on end selles tehnokultuurses tehisimmanentsis juba täielikult sulgudesse asetanud.

Siis on tõesti nii, nagu Rein Raud hiljuti ütles, et masin toodab kunsti ja meie peseme nõusid ja koristame tube. Vaadake, kui lühidalt ja kiiresti on võimalik kujutlusvõimeliselt ohtu paisutada. Aga ometi ütleb äsjane lugemisuuring, et lugejaid pole sugugi vähemaks jäänud. Nii et küsimus on siis tõepoolest selles, mis keeles loetakse ja kui suur on lugemisharjumus.

Kõige väärtuslikum, mis läheb kaduma, kui sümboliline menetlusviis kuhtub, on kujundlik mõtlemis-, lugemis- ja väljendusoskus. Siis on tulemuseks see, mida Janek Kraavi oma hiljutises raamatus "Post" kutsus metafooripimeduseks. Kraavi kirjeldab seda ameerika kirjaniku Douglas Couplandi toel kui "laialt levinud võimetust mõista metafoori, mis sageli väljendub metafooririkaste kunstivormide, näiteks romaanide vältimises". Kuid metafooripimedusel on ulatuslik mõju märksa laiematele valdkondadele: kriitilisele mõtlemisele, huumorimeelele, loovusele ning üldisemalt sellele, kuidas me kogu ühiskondlikku suhtlust keeleliselt läbi viime. On öeldud, et elujõuline tavakeel võrsub surnud metafooride kalmistult. Võite kujutleda, mis saab, kui see keel sealt kääpakingult üles rookida ning mõnda keskmistavasse tehiskeskkonda kasvama panna. Mõõdukusprintsiip ütleb, et päris nii kindlasti ei lähe, kuid kujundliku eritlusvõime tugevusest sõltub kindlasti lugemise ja kirjanduse tulevane olemus. Kirjanduse patrioot minus tahab öelda, et ärgem kaotagem kujundlikku nüansimeelt, siis on korras ka kõige muuga, kaasa arvatud Eestiga.

Kirjanduse metamorfoos ja paberi renessanss

Kujundliku keele kõige viljakam kasvupinnas on kirjandus. Kui tahta viivuks esile manada kirjanduse tulevikuga seonduv praegune õudusunenägu, siis võiks pilt ehk olla selline, kus kogu kunstitoodang, kirjandus sealhulgas, genereeritakse vastavalt "isikupärastatud" esteetilistele eelistustele ja varasematele valikutele jooksvalt ja automaatselt ühtseks lõputult allakeritavaks vooks, millele juurdepääsu eest küsib kuutasu kolm-neli platvormi, ning ammu enam pole kirjanikke ja kunstnikke, kellele peaks autoritasu maksma. Aga sellesse unenäkku ma ei usu. Ütlen peagi, miks. Ning liiatigi ei tunne ma kirjandust selles unenäos ära.

Muidugi, kirjanduse olemus ja vorm on alati tulenenud tema materiaalse meediumi vormist ja võimaldavustest, kirjutava ja lugeva kujutlusvõime staatusest ning otstarbest, mida kirjandus kirjandusvälise suhtes parasjagu täidab. Selles mõttes kirjandus sõltub raamatust ja lugemisest, ning kui nood teisenevad, siis muutub ka kirjandus millekski muuks.

Noored on kolmele asjale pihta saanud

Lugemisuuring ütleb, et noored loevad küll, aga peaasjalikult näiteks fantaasiakirjandust: pakse, tuhandeleheküljelisi "telliseid" (või pigem "tuhaplokke") täis imetabaseid seiklusi täienisti väljamõeldud maailmades. Ikka ja jälle kuulen, et nendest saadav lugemiskogemus on kuidagi vähemväärtuslik kui muu kirjanduse lugemise kogemus. Selle eelarvamuse suhtes võib leida vähemalt kolm reservatsiooni. Või ütleme teisiti: noored on vähemalt kolmes mõttes millelegi pihta saanud.

Esiteks pole midagi imestada, et neil on janu imetabase järele, kuna just side imetabasega, imetabase-meel on see, mis ühiskondlike süsteemide ja kultuuri tehnilise küllastumise ajastul kiduma kipub. On suurepärane, et kirjandus suudab seda meelt turgutada.

Teiseks pole sugugi niimoodi, et tollest kirjandusest puudub kujundlikkus; võin seda ulmeuurijana kinnitada. Fantaasiakirjanduse keskmes on suured makrometafoorid, milles kogu väljamõeldud maailm astub vaikimisi võrdlusesse meie maailmaga tervikuna. Selle kogemine on väga produktiivne, sest üleilmastumise ühendatuses ja tihendatuses, globaalse teadlikkuse drastilise kasvu ning sellest tuleneva üleüldise ärevuse tingimustes on hädatarvilik tolle maailmasuse taju tohutut ulatust endas arendada ja teravdada. See protsess toimub sellist kirjandust lugedes peaaegu iseenesest, teadvustamata taju tasandil. Liiatigi on fantaasiakirjandus aastakümnetega muutunud väga palju komplekssemaks kui see ettekujutus, millel meie eelarvamus temast põhineb.

Kolmandaks ja põhiliseks tulen tagasi paberraamatu kui "üksnes" materiaalse objekti juurde, mida tuhandeleheküljelised "tuhaplokid" ehk kõige käegakatsutavamalt kehastavad. Sest üks, mis tundub mulle olevat kindel, on see, et raamat on ja hakkab üha enam olema ka varju- või pelgupaik, valgetel paberväljadel ja mustas tindimetsas laotuv refuugium. Bioloogias on refuugium maa-ala, kus säilivad sobivad keskkonnatingimused liikide ellujäämiseks ka suurte kliimamuutuste ajal. Minu praeguses mõtiskluses on selleks liigiks kujundlikku mustvalget sümbolkeelt süvendatult menetlev teadvus, mis läheb lugemisakti alates psühhofüüsiliselt pakku ümbritseva müraühiskonna kromaatilise lärmi eest.

Asi pole niisiis üksnes ega tingimata lugemise vormilis-tähenduslikus sisus, vaid seisundis, mille kehtestab paberraamatu lugemisakti puhas materiaalsus: olla raamatu abil täiesti omaette, ühendada ennast kõigest muust lahti, teha oma mõtetega tööd ning lasta oma mõte rändama, ilma et seda katkestaks tähelepanumajanduse hakkiv ja ärevusttekitav diktaat. Marju Lauristin jõudis lugemisuuringu esitlemisel poole lausega mainida, et lugemise kui toimingu aistingulised ja afektiivsed aspektid pole sugugi vähetähtsad: keha suhtelise paigaloluga kehtestuv aegruum, lugemisasendite individuaalsed iseärasused, raamatu raskus, kuju ja lõhn, paberi tekstuur jne. Selliselt on lugemisse haaratud kogu taju. Kujundlikkus kogetakse kehaliselt läbi. Raamatu lugemine võimaldab hädatarvilikku eraldust ning sinna eraldusse on väga lihtne minna, ükskõik millal ja ükskõik kus. Ma pakun, et see valgetel väljadel ja mustas metsas laiuv refuugium hakkab laienema. Hakkab toimima väärtustatud vastukaaluna kasvavale virtuaalsusele, tehislikkusele, hõivatusele, hakitusele, ärevusele. Raamat on seda alati võimaldanud, aga nüüd muutub see võimaldavus iseäranis aja- ja asjakohaseks.

Nii et mina ütlen küll, et rohkem eestikeelseid tuhandeleheküljelisi "tuhaplokke". Ja teeme tõesti nii, et iga aasta on Eesti Raamatu Aasta.

Artikkel põhineb emakeelepäeval Eesti Raamatu Aasta lõpukonverentsil "Eesti raamat – kaua võib?" peetud ettekandel.