A-kategooria videomäng "Marvel's Wolverine" läheb lati alt läbi

Suurem osa rahvusvahelisest videomängumaastikust on juba madalstardi sisse võtnud, et pooleteise kuu pärast tuumaplahvatuseks nimega "GTA VI" valmis olla, üks viimased tõsisemaid konkurente tähelepanule ja mõistagi rahale oli selles maailmas aga ühe praeguse tippstuudio Insomniac värske väljalase "Marvel's Wolverine". Peaks olema vist kindla peale minek? Samade tegijate käe alt on varem valminud paljukiidetud "Ratchet & Clanki" ja "Ämblikemehe" mängud, nüüd siis lihtsalt paigutada järjekordne superkangelane samasse mudelisse ja peaks võidupilet taskus olema. Tuleb aga välja, et head eeldused ning mitusada miljonit eelarvet ei tähenda veel õnnestumist.

"Ämblikmehe" mängude vooruseks olnud avatud New Yorgi linnaruum ja piiritu liivakasti-tunne on siin asendatud üsna kitsaste teeradadega, mida mööda siis ringi ekseldes suvapätte adamantium-küünistega puruks rebida. Võrreldes Insomniaci eelmise superkangelase-triumfiga on siin kõik palju tumedam ning verisem, pole mingit toredat üleskasvamise lugu, vaid piinavate minevikuvarjude käes kannatav Logan on selgelt vastuoluline karakter. Kahjuks aga ei suuda nende ligi 20 tunni jooksul, mis ma mängu seltsis veedan, mulle lugu hetkeksi korda minna: Logani ja Jean Grey omavaheline keemia on kohati liigutav, aga muidu on siin venitatud ühe mõnekümne leheküljelise vihiku jagu suvalist "päästame maailma ja kolgime pahasid" möllu väga suurele lõuendile laiali. Mis, nagu arvata võib, toob puudused eriti teravalt esile.

Paarkümmend aastat tagasi oleks sellise sirgjoonelise action-seiklusega ehk konkurentsis püsinud, praegu aga on mängumaastik nii palju arenenud: lihtsakoelise ja kordusele üles ehitud mängumotoorikaga, kus teleri ees istuva inimese oskustel suurt rolli pole ja piisab lihtsalt kahe nupu lõputust tagumisest, enam kaugele ei jõua. Aeg-ajalt oli näha, et liiguti õiges suunas, üksikud loodud keskkonnad köitsid visuaalselt ja andsid ka juurde pisut dünaamikat, kuid kaklused muutsid needki peagi üksluiseteks. Eriti tüütud olid vintskemad pahalased, kelle ajal muutsin raskusastet lausa kergemaks, sest ei viitsinud tund aega järjest sama klahvi taguda.

Kui plaanisite nüüd Wolverine'i nimel Playstationi enne "GTA VI" tulekut tolmust puhtaks pühkida, siis võite selle raha ning aja vabalt alles jätta. Kui üldse, siis võtke uuesti kogu X-meeste filmisaaga ette, sealt saab palju rohkem elamusi, mis kuluvad aasta lõpus ilmuva "Avengers: Doomsday" valguses ilmselt ka rohkem ära.

Topeltdoos koerafilme, kahest eri äärmusest

On vist vähe asju, mille kinodesse toomisega võib täiesti kindla peale minna, aga koerafilmidel on küll olemas ustav vaatajaskond, kes ei jäta seda juhust kunagi kasutama, kui vähegi õnnestub neljajalgseid sõpru suurelt linalt näha. Nüüd on aga võimalik saada lausa topeltannus: kõigepealt ragistab Brad Pitt läbi Alaska metsade heroiseerivas seikluspõnevikus, sinna otsa aga pisut magusav Tai pisarakiskuja, mis näitab ühe koera rasket (aga armastusest kantud!) teekonda läbi eri perekondade.

Ameerika sõjaväelaste raskest elust kõnelev "Metsik süda" võiks olla täiesti korralik portree põlisloodusest ja aeglasemast elust, aga miks on vaja selle ballastist visata trafaretne ja tuhat korda varem nähtud lugu sellest, kuidas rindel nähtud koledused närivad parimadki inimesed (ja koerad!) seestpoolt puruks? Jah, just nimel, antud juhul näeb ka koer hirmuunenägusid, mille saatel nad pärast Pitti kehastatud tegelase südameinfrakti tõttu juhtunud lennukiõnnetust murdma end läbi katsumusterohke Alaska ürgreaalsuse. Need kaks filmi ei saa aga lõpuks kordagi kokku, mõte on tore, teostus jätab aga soovida. Kuid koerafännid saavad sealt kätte selle, mida soovivad: vahepeal on põnev ja lööb pulsi üles, eelkõige saab aga nutta, lõpuks isegi üsna lohutamatult.

Veel rohkem saab aga pisarakraanid lahti tänavuse Tartuffi avafilmiga "Gohan - valge koer", mis on just meie kinolevisse jõudnud. Ei ole muidugi suur üllatus, sest sentimentaalsus on Tai kino erioskus, seda määrivad nad alati peale paksu kleepuva korra, mille alt film ise tihtipeale isegi enam välja ei paista. Eks aeg-ajalt juhtub see ka ligi kahe ja poole tunnise "Gohaniga", kus avatakse Tai ühiskonda ning argielu ühe koera silme läbi, kes näeb nii rikkust kui vaesust, armastust ning tülisemist ja tõeliselt kirjut tegelaskonda. Liiga palju selle kõigega öelda ei suudeta ning liigutakse lihtsalt võimsa finaali suunas, kus rebitakse tangidega ka kõige kangemast vaatajast viimsedki pisarad välja.

Eraldiseisvana ilmselt kumbki film sügavamat jälge vaatajasse ei jäta, aga kui võtta asi suurelt ette ning minna järjestikku viieks tunniks kinno, siis moodustub neist kahest ilmselt (vähemalt koerafännidele!) ammendav kollaaž kokku küll. Ootan siiski aega, kui neljajalgsete sõpradega osatakse kinolinal teha ka midagi muud kui meid lihtsalt tönnima ajada. Natuke liiga... lihtne, kas pole?

Grimassitav Robert Pattinson pedofiilide tumeilmas

Viimase nädala enimräägitud linateos on aga hiljuti Veneetsia filmifestivalil esilinastunud Lance Oppenheimi ajastutriller "Hiilgeaeg", mis võtab aluseks nullindate alguses valminud poleemilise telesaate "To Catch a Predator", kus telekaamera eest paljastati pedofiile. Seda kõike annaks teda palju kliinilisemalt ja objektiivsemalt, Oppenheim aga loob viiedimensioonilise simulatsiooni, mis taasloob mõnekümne aasta taguse hüsteerilise teletööstuse atmosfääri nii visuaalselt kui ka lõputult saalisistujat provotseerides ja mugavustsoonist välja nügides. Selle kaosepuntra keskel särab aga heledalt Robert Pattinson, kes pigistab kõik välja oma suurimast tugevusest: lõputust veiderdamisest.

Oleks Pattinson sündinud veidi enam kui sada aastat tagasi, saanuks temast ilmselt täielik tummfilmi tipptegija, sest grimassikameeleonina suudab ta end igas olukorras millisekunditega pahupidi keerata, muutudest sümpaatsest saatejuhist plõksust hoopis neurootiliseks ekstsentrikuks. Eelkõige ongi "Hiilgeaeg" Pattinsoni tuleproov, kus tal on võimalik kompida piire, kui kaugele ta registrid täpselt ulatuvad – tabasin end korduvalt ainsa inimesena saalis naermas, kui ta surmtõsisel hetkel jälle silmad punni lõi.

Aeg-ajalt kipub film tema ümber ka pisut fookust kaotama, kuid ehk oleks lihtsam loobuda siit lopsakate portreeliinide otsimisest ja vaadata seda hoopis kui üht julgelt autori käega tehtud žanrifilmi? See loksutab ka äkilised tempomuutused ning reaalsuse ja unenäo piiril mängivad segmendid paremini paika. Sarnaselt mõni nädal tagasi kinodesse jõudnud "Pealetungile" näitab ka "Hiilgeaeg", et pigem tuumakaid ideid lahjendavate suurstuudiote kõrval julgeb A24 endiselt pakkuda meile parimas mõttes särisevat, ajuti pisut logisevat, aga igati meeldejäävat kino, mis ei ürita minna mööda tuttavat rada, vaid puurib vajadusel ka kivist läbi.

Äkki võiks lõpetada täiskasvanutele idiootsete animatsioonide tootmise?

Aga üks mädaõun (millest enamikel inimestel enda hoovideski ilmselt puudust pole!) ka siia otsa. Õnneks vist mitte keegi seda filmi kodumaises kinolevis ka ei märganud, aga kui kellelgi on ikkagi tekkinud pähe mõte maailma kõige ebavajalikumale Orwelli "Loomade farmi" ekraniseeringule võimalus anda, siis mõelge korra uuesti. Iseenesest ei ole selle muidugi midagi imelikku, kui keegi sinna lõksu langeb, sest paberil kõlab kõik väga hästi: projekti eestvedaja on karakternäitleja Andy Serkis, kelle kõige tuntum roll on ilmselt Gollum "Sõrmuse isandast", tutvuste poolest on ta aga animatsiooni helindama suutnud meelitada tõelise staaride orkestri alates Woody Harrelsonist ja Glenn Close'ist lõpetades Steve Buscemi ja Seth Rogeniga. Aga ärge ikka veel "osta" nuppu vajutage!

Esiteks on astutud klassikalisse anima-ämbrisse, mida Eesti levitajad ikka teevad. Multikas, järelikult lastele! Ja mitte ainult: lastemultikas, järelikult tuleb võimalikult odavalt see kuidagi eesti keelde dubleerida! Ehk siis soojenduseks on siit pikemalt mõtlemata hööveldatud maha ehk ainus väärtus, mis sellel kahtlase väärtusega projektil üleüldse oli. Aga mis jääb siis üldse järgi, kui see kõik veel eestikeelne on? Pehmelt öeldes mitte midagi. George Orwell hakkaks hauas sellest adaptsioonist kuuldes ilmselt vurri kombel tiirlema, sest lisaks koledale visuaalile ning täiesti arusaamatule sihtgrupile ei suudeta siin hetkekski mõjuda ajakajalisena, pigem vastupidi, sellest loost on igasugune aur välja voolanud ja alles on jäänud lihtsalt võtmeküsimuste markeerimine ilma igasuguse teravuseta.

Kõige üllatavam on see, et Andy Serkise jaoks oli praegu tegemist soojendusringiga järgmiseks pisikeseks projektiks, mis on... uus "Sõrmuste isanda" film. Mina suurstuudio bosside asemel hakkaks küll igatahes muretsema, et äkki võtab ta need kümned miljonid vastu ja paned sellele rahamäele peerunalja saatel lihtsalt tule otsa. Kuid ega "Loomade farm" pole muidugi mingi erand, vaid pigem täiskasvanud vaatajatele mõeldud rämpsanimatsioonidest on saanud omaette nišš. Kaks aastat tagasi tegid norrakad filmi spermatosoidist, mullu ilmus tippnäitlejate dubleeritud saast "Tossud" ning nüüd kirsiks tordil siis see teekaart, kuidas üks kirjandusklassika pooleteise tunniga potist alla lasta. Seega minna suure kaarega mööda ja kui veel endal mingi huvi tekib ja tahate end piinata, siis jätke vähemalt lapsed mängust välja, neile pakub see jaburus veel vähem.