Kaer tõdes, et viimaste aastatega ei ole kirjastuste vaatest tõlkekirjanduse olukord paranenud. "Raamatute tiraažid on kõvasti langenud, tõlkekirjandust on kallis välja anda, sest õigustele lisandub veel tõlkekulu, mis vähegi mahukamate raamatute puhul on see väga oluline. Üldiselt väärt tõlkekirjanduse arv on kahanenud. Klassikaga on kõik korras. Tegelikult ka Hieronymuse sari annab väga ilusti välja raamatuid ja hästi on kaetud see, mis oleks võib-olla juba ammu pidanud ilmuma, aga halvasti on tänapäevase väärtkirjandusega," tõdes Kaer.

"Antakse välja raamatuid, millega minnakse enam-vähem kindla peale. Ega pole midagi teha, suur osa maailmast on endiselt eestlaste jaoks katmata. Ega see olukord lähimal ajal ei muutu ka. Kulka muidugi aitab, tänu jumalale," naeris Kaer.

"Aga ma väga suure kadedusega vaatan kasvõi prantslasi ja sakslasi, kelle juures ilmuvad väga kiiresti ja järjest olulised teosed, mis antakse üle maailma välja, aga Eestis pigem ilmuvad kiiresti raamatud, mis kuuluvad meelelahutuse ja krimkade valdkonda," märkis Kaer.

Eesti Raamatu peatoimetaja Piret Lemetti nõustus. "Tihtipeale vaatad mõnda raamatut, mida tahaksid väga välja anda, aga tead, et läheksid seda välja andes väga suurele riskile. Eriti, kui tegu on inglise keelse kirjandusega, sest inimesed loevad väga palju inglise keeles. Kui sa ei jõua seda raamatut välja anda samal ajal, kui ta tuleb inglise keeles, siis oled sa juba rongist maha jäänud," tõdes Lemetti.

"Inglise keelest tõlkimise osakaal väheneb ka teistes Euroopa riikides, sest väga paljud loevad inglise keeles. Eesti jaoks muutubki tähtsamaks Põhjamaades välja antava kirjanduse tõlkimine. Täpselt samuti Kesk-Euroopa ja muidugi on meil veel praegu poolenisti avastamata Aasia. Lõuna-Korea kirjandus teeb praegu tohutut võidukäiku, aga meil lihtsalt ei ole nii palju tõlkijaid," lisas Kaer.

"Väga raske on ka võõraid nimesid eestlaste ette tuua, sest kusagil on sügav umbusk, et pigem võtta raamat, mille autor on teada-tuntud või vähemalt autor, keda osatakse millegagi seostada," nentis Kaer. Lemetti lisas, et lugejale on oluline võrdlusmoment. "Kui lugeja ei oska teda kellegagi või millegagi siduda, siis ta väga ei kipu seda raamatut endale soetama," tõdes Lemetti.

"Kui tiraažid veel paarisaja võrra kukuvad, siis tegelikult ei ole mõtet neid raamatuid enam välja anda," sõnas Kaer ning avaldas lootust, et neid raamatuid mida osta ei julgeta, laenutatakse siiski raamatukogudest, kellel jaguks raha neid osta.

"Samal ajal on näha tendentsi, et kõik agendid tõstavad vähehaaval autoritasusid ja tõlkeõiguseid. Sellega saab ka võidelda ja alla kaubelda, aga näha on, kuidas need lähevad aina kõrgemaks. Millegipärast on niisugune arvamus, et raamatuid ostetakse aina rohkem ja aina paremini kirjastustel läheb, mis ei vasta muidugi tõele," naeris Kaer.

Kirjastajad lisasid, et nii jäävad põnevamad nišiasjad tõlkimata, sest Eestis oleks need mõeldud 300 kuni 400 inimesele.

Samal ajal kohendatakse ka vanu tõlkeid. Varrak on andnud välja nii Dostojevski tekste, Kaer on ise uuesti tõlkinud ka Yeatsi. "Neid on ilmselt vaja, küll aga, on olnud näha, et tekkinud on uued müstilised tõlked näiteks Conan Doyle'ist, mis on ilmselgelt millegi abil tehtud ja mis ausalt öeldes on täiesti kohutavad. Niisugused asjad on väga halvad. Kui püütakse klassikat, millele ei kohaldu autoriõigused ja mille eest pole vaja maksta, ja see siis lihtsalt turule paisatakse nii, et neid ei saa isegi tõlkeks ega raamatuks nimetada," manitses Kaer.

Lemetti lisas, et on isegi neid raamatuid kohanud. "Sinna on tegelikult tiitlipöördele kirjutatud, et on kasutatud tehisintellekti abi tõlkimise. Ma ei saa aru, miks seda tehtud on," nentis Lemetti. Kaer leiab, et ilmsesti loodetakse kiiresti midagi teenida.

"See on ülekohtune autori suhtes, see on ülekohtune ostjate ja lugejate suhtes. Selliseid asju on lihtsalt eetiliselt väga vale teha," sõnas Kaer.

"See on ka tõlkija töö devalveerimine. Sisuliselt taandatakse tõlkija glorifitseeritud sisutoimetajaks. Ma ei saa aru, mis mõte sellel on," lisas Lemetti.