Richard Wagneri tetraloogia "Nibelungi sõrmus" 1. osa "Reini kuld" etendamine Saaremaa ooperipäevadel 18. juulil 2026 on ilma vähimagi kõhkluseta suursündmus eesti ooperimaastikul. Enne kui  jagan lugejaga oma elamusi, soovin esile tõsta dirigent Risto Joosti julgust tuua Eestis esmakordselt lavale nii märgiline teos ja kaasata oma meeskonda fantaasiarikas lavastaja, kunstnik ja valguskunstnik Michiel Dijkema (Holland) ja kostüümikunstnik Martijn Kramp (Holland) — see oli õnnestunud valik.

Miks olen oma loo pealkirjas kasutanud väljendit "tämbrite pidu"? Ma ei hakka sukelduma viimase aja äärmiselt ebameeldivatesse lahingutesse meie ooperimaastikul, sest käesolev lavastus oli veenev vastulause sellele "ooperisõjale". Nii kõrget vokaalkunsti taset ei ole meie areaalis ammu kuulda olnud: ooperitelgi kupli all valitses uskumatult täiuslik vokaaltämbrite ilu ja harmoonia. Minevikust võiks sellega kõrvutada vast Verdi ooperi "Attila" esietendust, kus lauljatena olid tegevad Tiit Kuusik, Hendrik Krumm, Mati Palm ja Jenny Anvelt ning mida mängiti Estonia pisikeses saalis. Käesolev etendus toimus aga selleks kohandatud Kuressaare ooperitelgis, kus kõla täiusliku diferentseerituse tagas oma ala kõrgprofessionaal, tundliku kõrvaga helirežissöör Tanel Klesment.

Olen veendunud, et lauljahäälte õnnestunud valiku taga oli dirigent Risto Joosti intuitsioon, veenev  muusikaline vaist ja maitse. Teatavasti on Joostil endal ka lauljakogemus tuumaka ja tämbririkka häälematerjaliga kontratenorina. Kuulasin-vaatasin internetis kümne aasta tagust Viini Riigiooperi, kahe aasta tagust Zürichi teatri ja hiljuti ka Soome Rahvusooperi "Reini kulla lavastust" ning julgen väita, et Saaremaal lavale toodu ei seljata neid mitte ainult lavastusliku kontseptsiooni ja visuaalsusega, vaid ka lauljate tasemega. (Tuleb siiski ära märkida, et toonases Viini Ooperi lavastuses laulis ühte hiiglastest ka meie Ain Anger ja Soome Rahvusooperi lavastuses oli samas rollis eestlane Koit Soasepp, kes on juba aastaid olnud Soome Rahvusooperi solist.)

Viimasel ajal kohtab teose avataktide ajal haruharva niivõrd mõjuvat ja sugestiivset lavapilti kui käesolevas lavastuses, ja seda mitte ainult meie oope­rimaastikul, vaid ka mujal ooperilavadel. Kõikjal valitses Ring kui sümbol: nt ökonoomselt ühendatud poolkaarena ülespoole kulgevas puidust trepistikus, millel vaheldusid jumalate Valhalla ning Nibelheimi helge ja Nibelungide sünge allilm, või Reini jõge kujutavas ringikujulises basseinis, kus kulla valvuritena möllasid Reini tütred Wellgunde, Woglinde ja Flosshilde. Vaatevälja piiravate foonide külluslik värvivalik ja varieerumise võluv mäng, mis oli sünkroonis nii muusika kui ka tegelaste meeleoludega, haaras vaataja oma lummusesse, luues toimuvale selge visuaalse raamistiku.

Wagneri muusika puhul, kus leitmotiivid on vahelduvates helistikes, kõlades kord mažooris, siis ootamatuid pöördeid tehes minooris, on vääramatult oluline helilooja kirjutatud teksti valdamine, selles sisalduva mõtte esiletoomine. See, et Wagner tegeles mitu aastat Nibelungide loo libreto tekstidega ainuisikuliselt, nõuab tegijatelt äärmist süvenemist, iga mõttekäigu selget artikuleerimist. Annely Peebo, kelle Fricka oli parim, mida olen temalt läbi aegade nii vokaalselt kui mõtteselguse poolest kuulnud, on öelnud ühes oma intervjuus: Wagneri-lauljaks ei sünnita, selleks peab kasvama läbi aastatepikkuse kogemuse; vaid siis on võimalik haarata nii Wagneri helide müriaadi kui ka tekstis sisalduvat.

Ja nüüd põhjalikumalt olulisematest rollidest. Kuna külalislauljaid oli vaid kaks — Votani osas Hrólfur SæmundssonIslandilt ja Freia osas Liene Kinča Lätist —, siis võime olla uhked ja õnnelikud, et teistes rollides olid enamuses need lauljad, kes on alustanud oma lauluõpinguid Eestis. Kinčat oleme varem kuulnud Isolde ülikeerukas rollis Vanemuise "Tristanis ja Isoldes". "Reini kulla" Freia on Wagner loonud üsna napi materjaliga, kuid laulja kõlas ka siin igati hästi. Ja muidugi oli suur rõõm kuulda Nibelungide saaga ühes olulises rollis Islandi baritoni. Sæmundssonimuusikaline fraseerimine oli läbivalt veenev, kõik rolli iseloomustavad kõhklused-kahtlused, meeleolud ja reageeringud olid eredalt esile toodud ning laulja oskus säilitada igas registris, igas dünaamilises finessis oma imeliselt tuumaka ja hea fookusega tämbraalsust mõjus kõrvupaitavalt. Meenub, et parim, keda olen selles rollis kuulnud, on Bryn Terfel Kanada lavastaja Robert Lepage'i Metropolitan Operas etendunud "Valküüris"; tema kordumatus ja iseäralikus hääles oli tohutut sugestiivsust, iga mõte oli reljeefselt edastatud, hingepiinade ja kahtluste  varjundid mängitud unustamatu dramatismiga.

Annely Peebost oli juba juttu, kuid mind vaimustas ka tema stambivaba lavaline olek, tundevarjundite jõulisus ja ökonoomne häälekasutus. Alles hiljem kuulsin, et tal tuli laval liikuda kipsis jalaga, mis kinnitab veel kord, et inimeses on varjul uskumatud jõuvarud ja sageli ununevad tõelisel kunstnikul laval kõik füüsilised probleemid.Nüüd jääb vaid oodata tema Fricka rolli "Valküüris", kus vastuollu sattumine Votaniga on äärmiselt dramaatiline ja vokaalselt nõudlik.

Rauno Elpi Alberichi roll tekitas aga lausa külmvärinaid. Sellist kadedusest, õelusest, vihkamisest ja saamahimust lõkendavat karakterit pole ammu kohanud: armastusest loobunud kääbik möllab ja märatseb, turnides uskumatult käbedalt, nagu ahv, trepistikul ja lauldes samal ajal suveräänselt Wagneri loodud partiid, mille kõlavärvide palett on tohutu skaalaga ja valdavalt kõrgregistris… Kuigi selle karakteri juurde ei kuulu kantileenne fraseerimine, oli igas stseenis tunda mõtte intensiivsust — küll Reini tütarde teeseldud ahvatlustele reageerides, küll Loge kiuslike moondamismängudega õnnetult kaasa minnes. Kulla omamise janu oli jõuliselt välja mängitud ja seda jõulisem oli ka nende äraneedmine, kes võtsid temalt kulla ja lõpuks ka sõrmuse.

Rõõm oli üle hulga aja kuulda Juhan Trallat, seekord Alberichi venna Mime rollis. Mime on oma olemuselt sama vastik ja karjäärihimuline kui ta vendki, kuid tema karakteris puudub Alberichi jõulisus.

Lavastaja suurepärane fantaasialend Reini jõe sügavuses peituva kulla valvureid, Reini tütreid 40 tonni vette tegutsema pannes oli efektne. Aga veelgi efektsem oli kolme laulja, Kadri Raaliku, Annaliisa Pillaku ja Sandra Laaguse uskumatult meisterlik vesiakrobaatika ning samas ülinõudliku muusika perfektne esitamine. Sukelduda, uperpallitada ja õiges kohas oma fraas saali läkitada, sealjuures kujundada nii oluline tertsett ühtse kõlavärviga tämbraalsuses — imetlus­väärne!

Vask- ja keelpilliderütmikas teema  ff-s juhatas sisse kahe hiiglase ilmumise. See oli igas mõttes primitiivsete tümikate teema, mida rõhutasid taldrikute agressiivsed helid. Esimesena tõmbas tähelepanu nende pompoosne väljanägemine, nii kasvu kui ka kostüümi lopsakuse ja pead ehtivate kummaliste sarvede poolest. Kui aga lummava bassihäälega lauljatelt Ain Angerilt ja Kristjan Häggblomilt hakkas kõlama robustne teema, sain veel kord kinnitust, et oleme tunnistajaks millelegi imelisele. Anger on maailmalavadel juba aastaid suverään, kuid Kristjan Häggblom on alles oma lavateekonna alguses. Angeri ilmekast miimikast peegeldus selgelt, et Votani soov tänada Valhalla ehitamise eest hiiglasi Freia loovutamise asemel Nibelungide kullaga, ei teinud Fasoltit kaugeltki õnnelikuks.

3. vaatuse Niebelheimi helgesse maailma ilmub koos Votaniga veel üks oluline tegelane, tulejumal Loge, kelle mitmeplaanilist rolli kehastas Mati Turi. Võib-olla on veidi kerglane imetleda Wagneri oskusi sõna- ja faabulaseadjana, ent tänapäeval oleks sellise fantaasiaküllusega võimalik luua väga põnevate süžeedega kriminulle! Mati Turi Loge särises ja plinkis tulejumalana mitmes suunas, toetades Votanit, kuid sepitsedes samas intriige nii jumalate kui Nibelungide vahel. Sest oli ju tallegi selge, et kulla janunemine toob jumalatele peatse huku, ning ta ei soovinud mingil juhul nende hammasrataste vahele jääda. Turi kui kogemustega Wagneri esitaja (Siegfried Euroopa lavadel ja Tristan Vanemuises) oli vokaalselt igati suveräänne ja tema loodud karakteris oli rohkelt värve nii kõlalt kui füüsiliselt liikumiselt.

Maajumalanna Erda partii on ülejäänud muusikaga võrreldes napp, kuid kui lavale ilmus Monika-Evelin Liiv ja saali kandus tema võimsa, kordumatult tuumaka häälega lauldud Nibelungide huku sõnum, tekkis soov, et sellise kvaliteediga esitust oleks kuulnud ka Wagner ise! Nii Roland Liiv kui Taavi Tampuu olid dirigendilt parim valik, sest ei ole olemas väikseid rolle, on vaid suurepärase musitseerimise ja hea vokaalse tasemega tegijad.

See, kes on süüvinud Wagneri põhimõtetesse, teab, et kui valmis lõpuks tema unistuste teater Bayreuthis, täitus ka võib-olla tema esialgu utoopilisena tundunud soov kuulda orkestrilt võimast, iga pillirühma topeltkoosseisuga esitust. Kuid Wagner lasi orkestriaugu ehitada traditsioonilisest sügavama ja sellele ehitati ka kate, sest Wagneri sõnul ei tohtinud ühegi laulja hääl mattuda orkestrist kõlavasse muusikasse, kuna laulja käsutuses on olulised teemad ja sõna, nagu juba eelnevalt juttu oli. Kuna aga meil puudub sügav ja kattega varustatud orkestriauk, siis tuleb leppida sellega, mis meil on. Ja kõige olulisem on ikkagi see, et iga pillirühm kõlas kvaliteetselt. Wagneri enneolematu helistike ja leitmotiivide müriaad kõlas Vanemuise orkestrilt ja selle lisajõududelt kõrgel professionaalsel tasemel ja aitas luua kaasahaarava terviku.