2017. aastal Euroopa riikide arhitektuuripoliitika foorumil Tallinnas esinenud Flandria riigiarhitekt Leo van der Broeck alustas oma esinemist küsimusega: "Mille poolest erinevad muinsuskaitsja ja terrorist?" Vastus oli: "Terroristiga saab läbi rääkida".

Tollal tundus see tublide muinsuskaitsjate solvamisena. Nüüd, pärast Estonia juurdeehitise ümber käinud vaidlusi, enam mitte. Muinsuskaitse ei anna võimalustki sisulisteks läbirääkimisteks. Mälestiste nõukogude istungitest teatatakse eelmise päeva õhtul, seisukohti lubatakse esitada kümne minuti jooksul, arutelu juures viibimine on keelatud, nõukogu teeb isekeskis selja taga otsuse. Estonia juurdeehitise ala Uue turu detailplaneeringu muinsuskaitseliste eritingimuste menetlemine on olnud pikkade kirjalike vastuväidete esitamise jada, millele vastatakse korduvalt samade sisutühjade väidetega.

Juristid on esile toonud, et keeldumiseks puuduvad seaduslikud alused, millele järgnes muinsuskaitse osakonna juhataja Carolin Pihlapi juriidiliselt ebamäärase staatusega kiri keeldumisega anekdootlikus stiilis "me ei kinnita, kuna me pole seda varem kinnitanud". Ei mingit huvi, kus oleksid piirid, millest kumbki pool võiks mingeid järelandmisi kaaluda. Ma pole naiivne: otsus, et Estonia juurdeehitise detailplaneeringu eritingimusi ei kinnitata, tehti juba enne, kui ma nende kirjutamist üldse alustasin.

Muinsuskaitse kinnitaks ainult sellised eritingimused, mis Uue turu alal Estonia juurdeehitise välistaksid, olgugi, et seda ei keela ei Unesco konventsioon ega Eesti muinsuskaitseseadus (sellest kirjutasin pikemalt varasemas artiklis¹). Ma pole esimene, kes tõdeb: oleme jõudnud riigini, mida valitseb keskpäraste ametnike armee, kes isekeskis nõukogusid moodustavad, üksteist ekspertideks tituleerivad ning iseendi otsuseid evalveerivad. Tsunftiväline ekspert ei saa ju seda mugavat vaikelu rikkuda!

Järjekindla usinusega inkrimineeritakse ei vähem ega rohkem kui Unesco konventsiooni (1972) rikkumist (lisada võiks veel: ohustab rahu maailmas), Eesti muinsuskaitseseaduse rikkumist, vaba allikate valdamist (lähtuda tohib ainult muinsuskaitse senistest seisukohtadest) ja tagatipuks (loe ja imesta) – kantseliidi puudumist. Enamik vastuväiteid on lisaks subjektiivsele seadustetõlgendustele vildakad (ei saa lähtuda määrusest, mida pole kehtestatud) peegeldades võhiklikkust detailplaneeringute menetlemisprotsessi osas: krunte moodustatakse detailplaneeringu algatamisotsusega (seda muinsuskaitse detailplaneeringu eritingimuste nõuetes ka pole).

Paralleelid "Viru Pojaga" (Viru hotellile kavandatud juurdeehitis, 2007) ei kehti – too oli 17-korruseline kõrghoone, sellistega Unesco tõepoolest võitleb. Kuid Estonia juurdeehitis jääks eritingimuste kohaselt keskmise kõrgusega hoone piiresse ning ainult selle tehniliselt vajalikud väljaulatuvad osad (lavatorn) võivad ulatuda poolkõrgete ehitiste klassi (28–45 meetrit). Nõuetega ei ole lubatud liigendamata maht, kohustus on säilitada olemasolev hoone ja vaated selle autentsele esifassaadile, tagafassaadile osaliselt.

Muinsuskaitse enda koostatud Estonia teatrisaali ümberehituse eritingimused (2024) lubavad hoopis rohkem: suuri ümberehitusi hoone keskosas, lavatorni kõrgemaks ehitamist, teatrisaali loožide likvideerimist, lavaportaali lammutamist, uue külglava ehitamist, ulatuslikke ümberehitusi keldrikorrusel ja nii edasi. Juurdeehitise variandis jääks see muinsuskaitseline vandaalitsemine ära.

Läheks pikaks kommenteerida kogu belletristikat, millega eritingimuste tagasilükkamist põhjendatakse. Eelduseks on võetud, et kui Estoniale ükskõik milline juurdeehitis ehitatakse (me ei tea lahendust enne konkurssi ja lõplikku programmigi veel pole), siis hävivad paugupealt nii Estonia teatrihoone kui kogu Tallinna vanalinn ühes seda ümbritseva muinsuskaitsealaga, mille terviklikkus saab surmahoobi. Kui eeldus on vale, siis on valed ka kõik sellel põhinevad väited: täpselt samamoodi kukub raviplaan kokku, kui diagnoos on vale.

Unesco väärtustest rääkides aetakse segamini vanalinn ja Estonia hoone (Unesco ei võtnud maailmapärandina kaitse alla Estonia teatrit), arvestamata on seaduslik nõue mälestisi (ka arheoloogiamälestisi) väärtusklasside järgi kategoriseerida, mille järgi kuidagi ei saaks tähenduslikult võrdseks pidada Estonia teatrit ja oletatavat maa-alust veneaegset poolbastioni.

Endiselt on segamini terviku ja terviklikkuse mõisted: metsa servale istutatud puu ei saa kuidagi hävitada metsa terviklikkust. Estonia juurdeehitisega ei kao mitte ükski Tallinna vanalinna ja selle kaitsetsooni omadustest, mille alusel see Unescomaailmapärandiks tunnistati. Unesco'ga hirmutamine on ebaeetiline. Lõpuks tunnistas ka Riin Alatalu ise: Unesco ei olegi maailmapärandi nimekirjast väljaviskamisega ähvardanud.²

Estonia pikk protsess on loodetavasti äratanud Eesti muinsuskaitse mugavusunest, kus patju polsterdatakse tsunftisiseste tõlgendustega. Kriitiliseks hoiatussignaaliks oli statistika Tallinna vanalinna väljasuremisest, kus nüüd on kuuldavasti hakatud tegelema muinsuskaitseliste kitsenduste eemaldamisega. Kuid muinsuskaitse produtseerinud "Tallinna vanalinna kaitsekord" (2023) on kraad kangem igasugustest Unesco ettekirjutustest. Õnneks pole seda seadustatud – sellega suretataks lisaks vanalinnale ka südalinn välja.

Linnageograafid (12 autorit) väidavad, et Tallinna hõre linnasüda vajab tihendamist, uusi funktsioone, "head arhitektuuri, mitmesuguseid sümbolväärtusi, eripära, mis eristaks linna konkurentlinnade hulgas"³. Estonia juurdeehitis oleks just selline samm Tallinna südalinna elavdamise ja rahvusvahelise atraktiivsuse suurendamise suunas. Tuhat Soome turisti ei tulnud Saaremaa ooperipäevadele sellepärast, et Kuressaares on jalgrattateed.

Õieti võib imestada, et muinsuskaitse Saaremaa ooperipäevi veel ära keelanud pole: ehitis on liiga suur ja tehnitsistlik, sulgeb vaated arhitektuurimälestisele (seda kõige kuumemal turismihooajal), rikub täielikult selle terviklikkuse ja autentsuse. Ehitage oma ooper Kesselaiule!

Muinsuskaitse võitleb oma ametiau eest, seisukohti on raske muuta – need on ju igaveseks kivisse raiutud. Paraku ollakse juba liiga sügavale kaevutud, objektiivsus on asendunud koolisõprusliku lojaalsuse ja tsunftidistsipliiniga, vastuargumendid on kõikuma löönud ja uusi pole võtta. Muinsuskaitse näeb ainult Estonia tagakülge, märkamata, et esikülje poole on kerkinud pilvelõhkujatega kesklinn, mille taustal on õieti mõttetu vaielda, kas Estonia lavatorn peaks olema viis meetrit kõrgem või madalam.

Aeg oleks kaevikust välja tulla, klaari pilguga linna kui tervikut vaadata ja endalt küsida: kelle ja mille vastu me võitleme? Mille nimel?

¹ K. Hallas-Murula. Estonia juurdeehitis ei ole vastuolus UNESCO eeskirjadega... ERR portaal 27.07. 2026.
² Intervjuu Äripäevale: Muinsuskaitseekspert: Riigikogu Kultuurikomisjon ei kuula Muinsuskaitset üldse, 07.09.26, 15:19 https://www.kinnisvarauudised.ee/uudised/2026/09/07/muinsuskaitseekspert-riigikogu-kultuurikomisjon-ei-kuula-muinsuskaitset-uldse
³ Erik Terk, Tauri Tuvikene jt. Tallinna kesklinna ettevõtluskeskkonna uuringu aruanne. Tallinn, 2023, lk. 13.