Selle asemel, et vastata Tallinna otsuses esitatud õiguslikele ja varasematele eksperdihinnangutele tuginevatele põhjendustele, on avalikku ruumi paisatud valeväiteid ja subjektiivseid hinnanguid, millega püütakse õõnestada otsuse taga seisvate muinsuskaitseametnike ja ekspertide usaldusväärsust – ning ühes nendega tegelikult kogu kultuuripärandi valdkonna oma. 

On kahetsusväärne tõdeda, aga Estonia patiseis on jõudnud juba orwellikesse sfääridesse, kus Estonia esindajad asendavad ebamugavaid fakte endale sobivamate "tõdedega". Sisuliste argumentide ümberlükkamise asemel on võetud eesmärgiks seada kahtluse alla faktide esitajate pädevus, motiivid või sõltumatus. Konstruktiivse arutelu asemel võtab üha enam võimust pisendav ja teist valdkonda alavääristav retoorika, mis ei aita lahendusele lähemale, vaid süvendab vastandumist. See muster on olnud viimase viie aasta jooksul läbiv taktika ning paraku on ausa ja sisulise debati asemel üha enam tegemist ebaeetilise musta mänguga. 

Et faktid selles vaidluses päriselt lauale jääksid, pean vajalikuks lükata ümber mõned Karin Hallas-Murula artiklis "Muinsuskaitsel oleks aeg kaevikust välja tulla" kõlanud müüdid. 

Müüt 1. Muinsuskaitse ei anna võimalustki sisulisteks läbirääkimisteks, sest seisukohad on "kivisse raiutud" 

Muinsuskaitseamet on alates 2021. aastast olnud juurdeehitise küsimuses aktiivne partner ega ole kordagi vaidlustanud Estonia arenguvajadust. Vastupidi, aastaid on otsitud võimalust lepitada kaks avalikku huvi: rahvusooperi arenguvajadus ja Tallinna vanalinna kui UNESCO maailmapärandi hoidmine. Osaletud on töörühmades, peetud kohtumisi ja otsitud alternatiive. Kõige selgem tõend sellest, et muinsuskaitse seisukoht pole olnud lihtsalt "ei", on 2024. aastal koostatud eritingimused, mis võimaldavad Estonia hoonet oluliselt ümber ehitada ja laiendada kuni kolmandiku võrra. 

Tõsi on see, et muinsuskaitseameti seisukoht suuremahulise juurdeehitise suhtes on püsinud. Selle põhjus pole aga ametnike ja neid toetavate valdkonna ekspertide kangekaelsus. Uue Turu plats asub ajaloolises bastionivööndis, mille hoonestamist reguleerivad kindlad põhimõtted. Tallinna vanalinna muinsuskaitseala põhimäärus näeb muldkindlustuste vööndis ette  hoonestuse rajamise vaid nendes asukohtades, kus hooned on asunud 1940. aasta seisuga. Samuti on põhimääruses toodud välja, et ehitamisel tuleb arvestada ka Unesco ja Icomosi antud soovitustega. Estonia soovitud suuremahuline juurdeehitis nende põhimõtetega ei sobitu. 

Seejuures ei ole tegemist üksnes Eesti muinsuskaitsjate arvamusega. Estonia kavandit on kahel korral hinnanud Unescot nõustav rahvusvaheline Icomos. Juba 2024. aastal leidis Icomos, et Estonia soovitud mahus juurdeehitis kahjustaks ajaloolist teatrimaja ja oleks vastuolus Tallinna vanalinna erakordse ülemaailmse väärtuse säilitamisega. Järeldus oli selge: juurdeehitist võib kaaluda, kuid see peab olema ajaloolisest hoonest väiksem; soovitud mahu puhul tuleb ambitsiooni vähendada või kaaluda uut asukohta.  

2025. aastal, pärast pärandimõju hinnangu valmimist, kinnitas Icomos seda seisukohta uuesti. Estonia soovitud lahendusel tuvastati suur negatiivne mõju Tallinna vanalinna maailmapärandi väärtustele, samas kui muinsuskaitseameti eritingimustele vastava väiksema juurdeehitise mõju hinnati oluliselt väiksemaks. 

Müüt 2: Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimustest keelduval Tallinna linna otsusel "puuduvad õiguslikud alused" 

Väide, et Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna otsusel "puuduvad õiguslikud alused", on paraku hinnang, mitte fakt. Muinsuskaitseamet ja Tallinna linn on sõlminud muinsuskaitseseaduse alusel halduslepingu, millega riik on andnud Tallinnale õiguse täita oma territooriumil muinsuskaitseametile kuuluvaid haldusülesandeid. Neid ülesandeid täidab Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond. Teisisõnu ei ole Tallinna muinsuskaitse osakond kõrvaline arvaja, vaid riigi poolt volitatud haldusorgan, kelle pädevuses ongi Tallinnas muinsuskaitsealaseid otsuseid teha. 

Ka otsuse sisu ei anna alust kujutada eritingimuste kooskõlastamata jätmist põhjendamata "ei"-na. Muinsuskaitseameti hinnangul oli Tallinna otsus 39 leheküljel faktipõhine ja põhjalikult argumenteeritud, arvestas varasemaid muinsuskaitselisi otsuseid ja eksperdihinnanguid ning lähtus kehtivatest Tallinna vanalinna kaitse põhimõtetest. 

Probleem oli hoopis esitatud eritingimustes, kuna need lähtusid ainult tellija ehk Rahvusooper Estonia soovitud lahendusest, selle asemel et tasakaalustatult käsitleda ka avalikku huvi ja kultuuripärandi väärtusi.  Selle lähenemise ilmekas näide on Karin Hallas-Murula väide, et muinsuskaitse vaatavat üksnes Estonia tagakülge ega märkavat teisel pool kõrghoonestusega kesklinna. Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal kavandatava ehitise mahte ei saa põhjendada väljaspool muinsuskaitseala jääva kõrghoonestusega,  see tähendaks muinsuskaitseala väärtuste asemel meelevaldselt hoopis teistsuguse ruumilise konteksti võrdlusaluseks võtmist. Sama eksitav on taandada vaidlus küsimusele, kas Estonia lavatorn võiks olla viis meetrit kõrgem või madalam. Küsimus ei ole üksnes lavatorni kõrguses, vaid kogu kavandatava juurdeehitise mahus: soovitud uus hoonemaht on peaaegu võrreldav olemasoleva Estonia teatrihoone enda mahuga, mis on juba praegu bastionaalvööndi üks kõige suuremaid hooneid. Just sellise suuremahulise sekkumise mõju oleksid eritingimused pidanud eriti põhjalikult ja erapooletult analüüsima. Ehk nagu sellest näitest ilmekalt nähtub, asusid eritingimused paljudes olulises küsimuses tegema meelevaldseid järeldusi viisil, mis võimaldas jõuda tellija soovitud suuremahulise juurdeehitiseni. 

Müüt 3. Muinsuskaitse otsuseid kujundab kitsas "tsunft", kes teisiti mõtlevaid eksperte ei kuula 

Karin Hallas-Murula maalib pildi muinsuskaitsest kui suletud "tsunftist", kus ekspertide harrastuseks on üksteise seisukohtade kinnitamine ja teisitimõtlejad ei võeta kuulda. Tegelik pilt on vastupidine. Eriarvamused on väga vajalikud. Otsuste tegemisel saab neid aga arvestada niivõrd, kuivõrd need on õiguspärased, faktipõhised ja argumenteeritud. Subjektiivne või emotsionaalne hinnang ei muutu ekspertiisiks üksnes seetõttu, et selle esitab ekspert. 

Estonia soovitud suuremahulise juurdeehitise suhtes on aastate jooksul kriitilisele seisukohale jõudnud väga erinevad eksperdid ja institutsioonid: muinsuskaitseamet, ameti ehitismälestiste, maastikuarhitektuuri ja arheoloogiamälestiste eksperdinõukogud, Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakond, pärandimõju hinnangu koostanud valdkonna tippekspert, Icomos Eesti rahvuskomitee, Unesco ja seda nõustav rahvusvaheline Icomos. Muinsuskaitsevaldkonna ametnike ja ekspertide seas valitseb seega erakordselt lai konsensus, et Estonia soovitud suuremahuline juurdeehitis Uue Turu väljakule ei ole sobiv lahendus ja kahjustaks kultuuripärandi väärtusi. 

Detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste autori seisukoht esindab selles debatis selget erialast vähemust. Vähemusse jäämine ei muuda iseenesest kellegi arvamust valeks, kuid seda tugevam peab olema faktiline ja argumentatiivne alus, kui soovitakse ümber lükata varasemaid tugevalt argumenteeritud eksperdihinnanguid ja väljakujunenud seisukohti. Kõnealustes eritingimustes jäi see paraku puudulikuks: varasemate eksperdihinnangute sisulise ümberlükkamise asemel hinnati mitmed senised järeldused ümber subjektiivsetele arvamustele tuginedes ning jõuti pretsedenditu lahenduseni, mis annaks Estoniale sisuliselt ehituslikult piiritlemata võimaluse soovitud ehitusmahu kavandamiseks. 

Kurioosseks muudab olukorra seegi, et eritingimused koostati üksnes Uue Turu ala kohta. Kultuuriministeeriumi kokku kutsutud töörühmas oli samal ajal aga varasemalt kokku lepitud, et Estonia tellib eritingimused ka Teatri väljaku võimaliku hoonestamise hindamiseks: alternatiivile, mille oli Estonia arenguvajaduste lahendamiseks välja pakkunud Tallinna linna esindajad. Kui kokkulepitud alternatiivi sisulise hindamiseni ei jõuta, tekib küsimus, kuivõrd avatud ollakse tegelikult erinevate lahenduste kaalumisele. 

Selline lähenemine tõstatab paratamatult ka laiema küsimuse, kus jookseb piir sõltumatu eksperdihinnangu ja tellija soovitud lahenduse esindamise vahel. See ei ole enam üksnes erialane, vaid laiem kutse-eetiline küsimus. 

Seega on asjade tegelik seis selline, et teised osapooled otsivad Estonia juurdeehitusele lahendusi, mis aitaksid välja kahe olulise kultuurivaldkonna patiseisust. Muinsuskaitseamet on teinud oma ettepanekud, Tallinna linn pakkunud alternatiive ning rahvusvahelised eksperdid osutanud võimalikele kompromissidele. Ainus, kes pole seni näidanud valmisolekut oma lähtepositsioonilt sisuliselt liikuda, on Estonia ise.  

Nüüd oleks aeg ka Estonial näidata, milles seisneb tema valmisolek kompromissiks ja milliseid samme on ta ise selle leidmiseks astunud. Kompromiss ei saa tähendada üksnes teiste osapoolte liikumist Estonia soovitud lahenduse poole. 

Seetõttu on aeg hoopis Estonial kaevikust välja tulla ja tunnistada, et kompromiss sünnib üksnes siis, kui selle poole hakkavad liikuma kõik osapooled.