Estonia juurdeehituse Uue turu ala detailplaneeringu muinsuskaitselise ekspertiisi sisu, mis muinsuskaitse ametnikele ei meeldi, on kokkuvõtlikult järgmine:

Ükski UNESCO eeskiri, Eesti muinsuskaitseseadus ega muud määrused ei keela uusehitiste püstitamist muinsuskaitse aladele. Kirjades Eestile ei ole UNESCO kordagi ähvardanud Tallinna vanalinna maailmapärandi nimistust välja võtta – see juhtum pole üldse võrreldav kolme üksiku väljaarvamise juhtumiga. Mõtteainet pakub asjaolu, et kolm riiki on ise taotlenud ja kolm taotlemas oma maailmapärandi objektide UNESCO nimekirjast väljaarvamist,¹ et pääseda musealiseerumisest ja jätkata normaalset elu.
UNESCO kultuurikeskse (NB mitte pärandikeskse) arengu strateegia eesmärk on "tuvastada kultuuriväärtused [---] ja arendada nende ümber tegevusi sotsiaal-majandusliku arengu vektorina."² Täpselt seda teeks Estonia juurdeehitis lisaks ruumiprobleemi lahendamisele: elavdaks kesklinna, kultuuriturismi ning seeläbi linna majandust.

Muinsuskaitse põhitõde on, et mälestise säilimise kindlustab selle kasutamise jätkamine algses funktsioonis ja mitte seda hüljata (nagu linnahalli). Ka koha kollektiivse mälu säilimise eeldus on järjepidevus, misjuures Estonia tagusel alal ei defineeri seda 1905. aasta revolutsioonisündmuste üks päev, vaid jõulise dominandina just Estonia ise oma rohkem kui sajandipikkuse kultuurilise ja poliitilise ajalooga. Estonia on eestluse tähtsaim arhitektuurne sümbol, mitte ainult Tallinnas, vaid kogu Eestis. Uus ooperiteater kusagil sadamas seda enam ei oleks.

Estonia juurdeehitis ei mõjuta Tallinna vanalinna arhitektuuri, tänavavõrku, linnalist struktuuri ja muud, mille pärast see UNESCO kaitse all on. Muinsuskaitse pärandimõju hinnangus (T. Ojari, 2025) on juurdeehitise "hukutav mõju" Tallinna vanalinnale puhutud ülisuureks ja UNESCO-le ette kantud kui suur oht – nagu kukuks Estonia juurdeehitise valmides vanalinn kokku. Juurdeehitis moodustaks kaitsevööndiga muinsuskaitsealast kõigest ca 0,0017 protsenti, ilma kaitsevööndita alast 2,9 protsenti. UNESCO eeskirjad ütlevad: üksikehitistel ei pruugi muinsuskaitsealale ka mingit mõju olla.

UNESCO eeskirjades ei räägita lihtsalt vaadetest, vaid funktsionaalsetest vaadetest – sellistest, mis toetavad maailmapärandi mõju (nt Toompea vaateplatvormi vaade all-linnale). Ühtki sellist Uue turu alalt vanalinna poole ei avane. Juurdeehitis ei ulatu ühessegi muinsuskaitse vaatekoridori. Kahes vaatesektoris võib see servas paistma jääda (sõltuvalt tulevasest arhitektuursest lahendusest), aga ei sulge vaadet vanalinnale ja võib ka täiesti Viru hotelli varju jääda.

Avalikkusele on samuti jäetud ekslik mulje nagu kaitstaks Rootsi-aegseid bastione, tegelikult käib jutt Peeter I hilisest poolbastionist, mis maa all oletatavasti alles on. See võib pakkuda arheoloogidele teaduslikku huvi, kuid Vene tsaari poolbastion ei ole osa meie rahvuskultuurist ja rahvusidentiteedist, Estonia on.

Eksitakse väitega, nagu oleks kogu muldkindlustuste vöönd 19. sajandil parkideks kavandatud. Umbes kolme neljandiku osas küll, aga mitte sellel küljel, kuhu anti maa uuele turule, saksa teatrile (Draamateater) ja Estoniale ning kuhu seejärel hakati kavandama eestlaste uue raekojaga südalinna, mis sakslaste vanalinnale demonstratiivselt selja keeras. Nüüd on see liimitud kokku vanalinna muinsuskaitsealaks ning Tallinna südalinna areng tahetakse tagasi pöörata tsaariaega, hüljates Eesti esimese iseseisvusperioodi linnaehitusliku arengusuuna.

Estonia teatri autentne osa on esikülg, muu on sõjajärgne rekonstruktsioon. Estonia stalinliku taastamisega mängiti samasugust poliitilist mängu nagu eestlaste laulupidudega: neid ei keelatud ära, vaid rakendati uue räige poliitideoloogia teenistusse. Laulupidudel kohustati eestlasi ülistama Leninit ja Stalinit, rahvuskultuuri sümbol Estonia mäkerdati kokku nõukogude sümboolikaga, mis tipnes punasõduritega plafooniga. See ei ole see ajalugu, mida me avalikus ruumis peaksime säilitama. Jutt ajalooperioodide võrdsest tähtsusest on poliitiline silmaklaplus, mida kahetsusväärselt EKA-s jutlustatakse. Ajalugu on pidevalt muutuv protsess, kust mitte ainult ei rebita lehekülgi, vaid kirjutatakse tervete raamatute kaupa ümber. Avaliku ruumi sümbolid kannavad tänast hinnangut ajaloole ja selles eristuvad selgelt tähtsad ja jäägitut hukkamõistu väärivad minevikusündmused. Suurepäraselt kajastas seda Raul Rebase hiljutine artikkel sümbolvägivallast Eesti vastu.³

Kõik senised arvamused (ka UNESCO oma) on lähtunud AB Kuup algsest mahueskiisist aastast 2023 (nn. punasest kastist), kuid täpne programm on alles hankekonkursi korras sündimas. Uued aspektid on rohkem maa alla ehitamine, mõte integreerida juurdeehitisse linnale kuuluv Tammsaare pargi paviljon, vastavalt värskele seadusele tuleb kavandada avalik varjend. Viimasega lisandub strateegiline aspekt, misjuures selle asukoht peab olema just kesklinnas, mitte kusagil sadamas, kuhu ohu korral keegi ei jõuaks. Varjend peab kaitsma meid sellesama Venemaa eest, kelle kunagise poolbastioni säilimise on muinsuskaitsjad Estonia juurdeehitisele vastandanud.

UNESCO Maailmapärandi keskuse (WHC) arvamuskiri lähtus pärandimõju hinnangust, mis vastas nõuetele vaid osaliselt: sellel polnud projekti algatajate – Estonia ja riigikogu kultuurikomisjoni aktsepti. Nende kaasamine (kõigis staadiumites) oli formaalne. WHC kiri lähtus ICOMOS-i tehnilisest hinnangust, mille utreeritud sisendi andis Eesti ICOMOS. Eesti ICOMOS-i asetäitja Riin Alatalu on ühtlasi ICOMOS-i Euroopa teemasid koordineeriv asepresident.

Eritingimuste nõuete kohaselt ei tohi juurdeehitis olla üks suur liigendamata maht, selle üldkõrgus peaks olema keskmise ehitise kõrgus (16–28 meetrit), lavatorn võib ulatuda poolkõrge ehitise klassi (28–45 meetrit), kuhu see ulatub juba praegu (29 meetrit katuse jalamini, koos katusega 36 meetrit + katusetorni osa). Lavatorni on lubanud kõrgemaks ehitada ka muinsuskaitse koostatud Estonia hoone eritingimused. Taustaks: Pärnu maantee äärsed sõjajärgsed puud (mis ei ole ehitusalal, soovitus alles jätta), on ca 35–40 meetri kõrgused. Nõue on lähtuda Davosi kvaliteetse ruumi kriteeriumidest: juurdeehitis peab arhitektuurselt ümbrusesse sobima. Sobivust hakkab hindama rahvusvaheline žürii, kes peab välistama võimaluse, et "tuleb jälle üks kole kast".

Neile, kes kurdavad, et avalik ruum kaob: avalik ruum on nii väli- kui ka siseruum. Estonia uue saaliga luuakse avalikku ruumi suurel määral juurde, kasvatades hüppeliselt selle kasutajate hulka: sajad ooperikülastajad versus mõned pargipingil istujad. Seejuures ei kao ka pargipingid ning avalikku kasutusse jääb Pärnu maantee poolne alumine korrus (sisaldub nõuetes).

Praegune Estonia säilib suuremas osas kui siis, kui seda ümber ehitataks (mida muinsuskaitse lubab). Estonia sisemuses on stalinismist kõik peale õnnetu plafooni juba eemaldatud, aeg on ka stalinistlik fassaad linnapildist tõrjuda (nagu tõsteti puude varju sõjajärgne monument, mis Estonia taga oli). Uue turu plaadistatud pargi teema jääb siinkohal käsitlemata, kuna siin on konsensus juba tekkinud/tekkimas.

Lõpetuseks, Uue turu ala detailplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste (31 lk. + kolm lisa) järeldus on: Estonia juurdeehituse ehitamist Uue turu alale ei keela ükski Eesti seadus ega UNESCO eeskiri. Riigikogu on võtnud vastu otsuse Estonia juurdeehitis teha. On arusaamatu, miks muinsuskaitsjad oma riigi vastu tegutsevad, otsitud argumente kasutades. Sugugi ei päde jutt "ohtliku pretsedendi" loomisest, kuna uus- ja juurdeehitisi on Tallinna vanalinna muinsuskaitse alale tehtud juba 17 (viimati linnateater ja reaalkooli juurdeehitis).

Neile, kes Estonia praegusi siseprobleeme või puudulikku riigieelarvet mitteehitamise argumendiks üritavad tuua: juurdeehitis valmib parimal juhul 7–8 aasta pärast (olen optimist). Keegi ei tea, kes siis Estonias töötavad või seda juhivad, tulevikutalendid pole täna veel õpinguid alustanudki.

Estonia juurdeehitis on tulevikuprojekt. On arusaadav, et praeguses olukorras on raske uskuda rahvusriigi tulevikku. Estonia kuvandi 21. sajandisse toomine oleks kinnitus, et meie rahvustunne pole ajalooline relikt, vaid tunne, mis võib olla ajaga muutunud, kuid elab edasi.

¹ Bailey Berg. The sites fighting to be removed from UNESCO Heritage List. BBC, 12. 6. 2026.

² Glossary https://whc.unesco.org/document/192971

³ Raul Rebane. Sümbolvägivald Eesti vastu: mida suurem on Moskva surve, seda kindlamalt peavad punasümbolid tänavatelt kaduma. – Delfi kolumn 12.06.2026, 05:02.