Ega jõulud polegi enam kaugel

Sügis on jõudnud alles alata, aga kõik märgid kuulutavad juba saabuvaid jõule: kaubanduskeskustesse on salamahti siginenud advendikalendrid, tõsi, ühtki korda "Last Christmasit" veel kuulnud ei ole, aga kaugel seegi enam olla saab. Ka filmivaldkond on suvised jooksutossud riiulisse tõstnud ja saani selga istunud, näiteid selle kohta on juba mitmeid. Möödunud nädalal esilinastus Ameerikas Eesti kaastootmisel valminud õuduskomöödia "Punased jõulud", lähipäevil jõuab esmakordselt kodupubliku ette Katri Rannastu ja Joosep Matjuse loodusfilm lumistel väljadel ekslevast polaarrebasest ja Ove Musting on värskelt kinodesse toonud oma uue lavastajatöö "Seatapp", mille tegevus toimub – üllatus-üllatus – jõululaupäeval. Aga kas see teeb Mustingu linaloo tingimata jõulufilmiks?

Ühest küljest mitte, sest kas Mark Soosaare seni ainus mängufilm "Jõulud Vigalas" on midagi sellist, mille koos perega pärast seapraadi ja kinkide jagamist igal aastal ette võtaksime? Vaevalt küll. Enam-vähem samasse kategooriasse läheb ka "Seatapp", kuid siin on piirid natukene hägusemad. Viide seapraele ei olnud juhuslik, sest eks on ju ajalooliselt ikka siga veristatud just pühade ajaks ning just muutunud kommetest ning maa- ning linnaelu kasvavatest lõhedest räägib ka Mustingu film. Paneme sinna juurde veel selle, et ekraanil näeb rohkelt lund – tore unistus, sest millal meil viimati valged pühad olid? – ning kõike juhib imede aega hästi sobiv moraalne skaala, kus pahad saavad oma karistuse (loe: sõraga näkku) ning vaka all hoitud headus murrab ka kõige sügavamates küünikutes taas pinnale, siis on meil peaaegu käes kodumaine sõnnikulõhnaline versioon "It's A Wonderful Life'ist".

Lugege seda eelmist lõiku nüüd pisut läbi sõrmede, sest "Seatapp" ei ürita tegelikult tingimata jõuluklassika hulka pürgida, pigem on see kõik lihtsalt hea tuttavlik taustsüsteem, mille mängureegleid saab Musting vähehaaval rikkuma hakata. Parimatel hetkedel hakkabki see mustale huumorile ja totrale krimiloole meenutama isegi mingit maailma kõige kummalisemat segu "Eia jõuludest Tondikakul" ja Coenite "Fargost". Ma tean, täiesti ebaloogiline jutt, aga just see, kui kindlameelselt julgeb "Seatapp" vaatajaid valele rajale suunata, ongi filmi kõige suurem voorus. Olen küll ja veel kuulnud, kuidas inimesed pelgavad kinno minna, kuna kardavad, et tegu on tüüpilise odava ja maotu rahvakomöödiaga, kuid soovitan kõigil see risk ette võtta. Päris "Suvitajad 2", ei, oodake... "Talvitajad" sealt vastu ei vaata, seda võin küll lubada.

Jooksusimulaator Londonis

Üks tõrvatilk ka siia meepotti. Arvatavasti ei ütle režissööri Kevin Macdonaldi nimi enamikele midagi, aga ta on sel sajandil teinud terve rea korralike ajastudraamasid, neist üks märgilisemaid filmselt 2006. aastal valminud "Šotimaa viimane kuningas", mis tõi ka Forest Whitakerile Oscari. Nüüd aga tundub, et Macdonald on väsinud iseenda ja oma filme liiga tõsiselt võtmas ja on tootnud valmis šabloonse "vaatad ja sekund hiljem unustad" voogedastuspõneviku, millesarnaseid võib vist varsti panna inimeste asemel ka mõne nutikama tehisaru-masinavärgi tootma.

Jutt käib praegusel hetkel filmist "The Runner", mis on... enam-vähem täpselt see, mida pealkiri lubab. Peaosas on Gal Gadot, kes kehastab hommikusele jooksuringile läinud advokaati, kuid ootamatult röövitakse tema poeg ja nõutakse, et samal päeval toimuva kohtuistungi põhitunnistaja tuleb tappa. Lugege nüüd kokku, mitu klišeed selles eelmises lauses oli? Eriti huvitav on aga, et kuigi paberil kõlab see kõik nagu Liam Neesoni või Jason Stathami matšofilmi naisversioon, siis kõige lähedasem võrdluspunkt on hoopis need kummaliselt populaarsed videod Youtube'is, kus keegi kõnnib GoPro kaameraga mööda linna. Praegu siis tuhistakse koos Gadot'ga läbi Londoni ja see pulbitsev linnamelu on suuresti ka ainus väärtus, mis filmi üldse käimas hoiab. Aga teisalt: ilmselt võinuks lihtsalt mõnd sarnast kõnnivideot netist vaadata ja oleksin isegi võimsama ambient-elamuse saanud. Praegu pidin sinna vahele kuulama, kuidas selle kõrvale üritati vahetpidamata ka mingit põnevuslugu veeretada, mis eriti hästi välja ei kukkunud.

Ehk siis võite vabalt vahele jätta, aga mingi kiire ja turgutava ajuloputuse sealt ilmselt saab.

Gregg Araki on muutunud iseenda paroodiaks

Ameerika kultuslavastajast, new queer liikumise eestvedajast Gregg Arakist ei räägita väljaspool filminohikute ringkondi just kuigi tihti. Osalt on põhjus kindlasti selles, et pärast 2014. aastal valminud "White Bird in the Blizzard" on ta teinud üsna juhuslikke teletöid ning lasknud oma järgmist mängufilmi üle kümne aasta oodata. Aga ega tema teoseid pole kunagi olnud ka lihtne ja mugav kuskile kasti paigutada, sest ta on alati ühendanud kõrget ja madalat, peites sügavad ja keerulised moraalsed dilemmad provokatsiooni ning pealtnäha lohaka teostuse varju. Ehk siis hakkad pahaaimamatult vaatama totrat B-kino, aga saad vahepeal sahmaka ebamugavaid küsimusi kaela. Täpselt sama juhtub ka tema uues, pärast 12 aastast pausi valminud romantilises kunsti-põnevus-komöödias "Tahan ainult seksi".

Paraku aga tundub, et maailm on vahepeal täiskiirusel edasi põrutanud ja tema uus linalugu sörgib lihtsalt vaevaliselt sabas. Küsimused võimu- ning BDSM-suhetest ning kaasaegsetest suhtemudelitest on korduvalt palju teravamalt läbi valgustatud – meenub kohe Jukka-Pekka Valkeapää imeline 2019. aastal valminud "Koerad ei kanna pükse" –, Araki üritab varjuda jantlikkuse maski taha, kuid kaotab sellega lõpuks täielikult oma agentsuse ja muutub lihtsalt iseenda paroodiaks. Cooper Hoffmani võin muidugi alati vaadata ning Olivia Wilde teeb ka ühe oma karjääri parima rolli (mu hüpotees on, et äkki ta ei peaks kogu aeg iseenda lavastatud filmides üles astuma?), kuid tüütu tehniline lahendus hakkab lõpuks nende rolle varjutama. Meelega on tuksi keeratud nii valgustus kui ka kõik värvitoonid, mis jätavad mulje, nagu vaataksin mõnd Eesti toodetud nullindate DIY-telesarja. Pingutasin kogu väest, aga ei suutnud seda enda jaoks huvitavaks mõelda...

Siin on üksikud hetked, mille nimel tasub näljasematel kinohuntidel "Tahan ainult seksile" võimalus anda, kõigi teiste jaoks sobib see ehk ainult esmatutvuseks Gregg Araki käekirjaga. Sealt edasi saab vaid positiivselt üllatuda, kuna tegu on tema karjääri ilmselt ühe kõige lahjema tööga. Sellele vaatamata tunnustan levitajat, kes julges nii veidra linaloo, mida ise kujutaks heal juhul ette vaid mõne linastusega PÖFF-il, laiemalt kinolevisse tuua.

Videomängudest saab filme teha küll

Kui palju kordi on viimase mõnekümne aasta jooksul suudetud videomängude adaptsioonide puhul puusse panna? Hakkame kuskilt otsast minema. Kaks Tomb Raideri filmi Angelina Joliega peaosas? Nojah, paljud poisid armusid tänu sellele Joliesse, aga praeguseks on need ikka lootusetult aegunud. "Max Payne" Mark Wahlbergiga? Jääb mängust kaugele-kaugele maha. Rämpslavastaja Uwe Boll lasi terve rea projekte põhja: "Far Cry", "Bloodrayne", "Postal", "Alone in the Dark". Ka "Doom" Dwayne Johnsoniga on täiesti suvaline ja kiirelt ununev action-kitš. Tagasi vaadates on selles reas isegi üks etemaid Paul W.S. Andersoni käima lükatud "Resident Evili" saaga, uue generatsiooni üks olulisemaid õuduslavastajaid Zach Cregger aga näitab, et toonase üheülbalise "püssidega mehed jooksevad koridorides" asemel on võimalik sellest mängust hoopis rohkem välja pigistada.

Õigemini on ju ka värskelt kinodesse jõudnud "Resident Evil" skemaatiline, jaburalt lihtsakoeline ning hetkiti üks-ühele videomängude trikke ära kasutav – korduvalt näeme relva tulistamismängudest tuttavast esimese isiku vaatest –, kuid Cregger ei ole mitte mänguloogikate teenistuses, vaid paneb need enda taktikepi all dünaamiliselt tööle. Ehk on võlusõnaks huumor, mida on pipeti ja milligrammi täpsusega siia filmi doseeritud? Enamik eelpool mainitud adaptsioonid on hambad ristid üritanud hirmtõsist asja ajada, antud juhul aga hakkan miskipärast lõkerdama, kui näen, et kümneid sombid hüppavad katuselt alla, saateks vereojad ja igas suunas lendavad soolikad. Olen ma peast lolliks läinud või ongi see kõik päriselt naljakas? Filmi on juba kõvasti kiidetud, Cregger ise aga ütles, et rahvusvaheline pressituur on tema jaoks tähendanud suures osas fännide ees vabandamist, et ta ei läinud seda teed, mida kõik ootasid. Julgen tema kaitseks öelda, et vastassuunas põrutamine on end igati õigustanud.

Huvitava kõrvalmärkusena avastasin aga, et ühe nädalaga jõudis Eesti kinolevisse lausa kaks filmi, mille keskmes on meditsiinilised kullerid. "Resident Evilis" peab peakangelast kehastav Austin Abrams vedama Raccoon City'sse tundmatu paki, vähem hirmsas, kuid vähemalt sama vägivaldses "Kulleris" aga transpordib Alan Ritchson koos Owen Wilsonina haruldasele veregrupile mõeldud maksa, mida üritab iga hinna eest enda kätte saada ka narkokartell. Mina soovitaksin pigem neist esimest, selle toime on pikaajalisem ja mäletate filmi ilmselt ka nädala pärast, aga kui soovite tööpäeva õhtul vaadata, kuidas Owen Wilson teeb kõige owenwilsonima rolli ja suvalisi pätte vahetpidamata tümitatakse, siis saate täpselt seda, mida ootate.

Misha Panfilov elab kuskil ajatus vahealas

Ilmselt Eesti ühe kõige produktiivsema muusiku Misha Panfilovi värske kauamängiv "Where the Birds Fly" annab taas aimu sellest, et alati ei ole kvantiteet ja kvaliteet üksteise vastandid. Kui esimesel põgusal kuulamisel võib tunduda, et sellist filmilikku, otsekui 1970. aastatel mõnest Tallinna salajasest keldribaarist kostuvat soul-jazz'i on ta ka varem teinud, siis teisalt mängib Panfilov alati pooltoonidega. Ja mitte ainult heli-, vaid ka värvitoonidega, sest tema albumid mõjuvadki visuaalsete tervikutena, need on pisut sumbuursed, ehk isegi unenäolised, aga just tänu sellele illusoorsusele ka kuklasse kirka tunde ja emotsioonina kummitama jäävad.

Kalduvus nostalgia suunas on Panfilovi muusikat alati kirjeldanud, kuid mida ta täpsemalt taga igatseb? Ta ei ürita tingimata muukida lahti ühtki konkreetset ajastut ega žanri, vaid ta mängibki pidevalt aja ja ruumiga, kus kõik on natukene liiga ilus. Otsekui hommikune päikesepaiste, mis paneb heljuva tolmu kuldselt helkima, aga see pole mitte üürike hetk, vaid jääb kestma tervelt 33 minutiks. Tänu sellele defineerimatusele mõjub "Where the Birds Fly" kui kuskil antikvariaadist leitud räbaldunud ümbrisega tundmatu vinüül, mille autorid ja tagamaid me kunagi teada ei saagi, aga just nii ongi parem. Loodetavasti jääb ka Misha Panfilov selliseks väikeseks saladuseks, mille otsa õnnestub mõnel pahaaimamatul vahel sattuda.

Värskele plaadile on puistatud näpuotsaga ka pisut troopikat, kes aga tahab pikemaks ajaks kõrvupidi sooja päikese alla reisida, siis võtke ette pooleteisttunnine kogumik "Nigeria 80", kus saab nii särisevat hõimupunki, kohalikku agrodiskot, häbematult nakkavat süntpoppi ja lihtsalt kuuma tantsuhoogu, mida rahulikult istudes kuulata on omaette katsumus.

Sülega Emmy'sid pälvinud sari väärib tähelepanu

Kinnituse sellele, et õudusfilmid on pimedatest nurgatagustest punasele vaiba ja prožektorite valgusesse murdnud, andsid juba mullused auhinnatseremooniad, kus pärjati terve mäe nominatsioonide ja ka käputäie auhindadega Ryan Coogleri muusikalist vampiirikõhedikku "Patused". Sama tendentsi jätkuna võib vaadata ka tänavusi maailma kõige olulisemaid telepreemiaid ehk Emmy'sid, kus õhtu suurvõitja oli ilma igasuguse kahtluseta Apple TV+'i müstiline õuduskomöödia "Widow's Bay". Esialgu voogedastusplatvormile ilma suurema tähelepanuta maandunud sari on kriitikute ühehäälse tunnustuse ning suust-suhu leviva kumu toel lendu tõusnud ja seda igati teenitult.

Sarnasused "Patustega" on tegelikult ka sisulised: kumbki neist pärjatud teostest ei hiilga meeletu originaalsusega, pigem oskavad nad kokku õmmelda nii nutikalt ootamatu lapiteki, kus vanadest tuttavatest elementidest moodustub kokku mingi üllatavalt veider tervik. "Widow's Bay" kannab erinevaid mõjutusi pigem uhkusega. Me võime seal näha täielikku kokteili erinevate Stephen Kingi teostest, alates "Hiilgusest" lõpetades "It'i" ja "Salem's Lotiga", aga ka lovecraftilikku ürgõudust, David Lynchi "Twin Peaksi" absurdi ja sürrealismi ning miks mitte ka John Carpenteri kultusfilmi "Udu". Ühendava mördina on sinna vahele kallatud korralik annus eneseirooniat ja lopsakat huumorit, seega kümne episoodi jooksul saab kordamööda nii naerutatud kui hirmutatud.

Kokku 14 Emmy auhinda pälvinud avahooaeg ei jää aga viimaseks, Apple TV+'is on juba töös ka järg, seega kui mitte kohe, siis vähemalt järgmise hooaja ajaks tasub järeleaitamistund teha ning sarjale võimalus anda.