Inglise näitekirjaniku Duncan Macmillani alustekst paneb oivaliselt perspektiivi, kuidas olukorrad ja nende lahendused ei pruugi alati olla mustvalged. Näidendi keerulised teemad nagu psüühilised probleemid, suitsiid, lein ja vägivald said Taago Tubina käe all autentselt, kuid samas ka kunstiliselt Eesti Noorsooteatri lavale toodud, tõestades taaskord, et endine Nukuteater oskab ühiskondlikke valupunkte hingestatult käsitleda.

Valgus, lavakujundus ja liikumine toimisid ühtse minimalistliku tervikuna. Eriti jäid meelde vaatuste vahelised üleminekud, kuna raskema materjali puhul on need omaette kaaluga. Muusika ja ringlev lavakoristuse koreograafia olid seejuures rahustavaks kirsiks tordil.

Lavastuse keskmes on tõsiste käitumisprobleemidega 14-aastane poiss Dadek (Erik Hermaküla), kes on peale ema suitsiidi jäänud vanaema kasvatada. Esimesest hetkest oli selge, et see poiss pole päris tavaline.

Tom (Risto Vaidla): "Sa võid temaga juttu rääkida ja kui sa hakkaksid samal ajal surnuks lämbuma, siis ta lihtsalt mõtleks, et "okei, see vestlus on läbi". 

Ta ilmselt lihtsalt istuks seal ja sööks selle misiganes söögi lõpuni, mille kätte sa lämbusid."

Hermaküla tuldpurskav peaosa

Verinoor, äsja lavakunstikooli lõpetanud ja sügisest Noorsooteatri meeskonnaga liitunud Erik Hermaküla mängis peategelase Dadeku rolli võimsalt: sülge pritsis, (lava)lauad värisesid ning demonstreerides mitmekülgselt oma kehakeelelist tööriistakasti. Seejuures mõjus esitus tabavalt, pannes meenutama seiku iseenda noorematest pereliikmetest. 

Tom (Risto Vaidla) on hariduspsühholoogi taustaga õpetajakoolituse praktikant, kelle viisaka kesta taga peidab end mitmeid luukeresid. Seetõttu näitab lavastus hästi, kuidas Dadeku sugune poiss oskab ka täiskasvanute nõrkusid läbi näha ja täpselt vajalikke nuppe vajutades alati oma tahtmise saavutada. Nii jõutigi hetke, kus Dadek seisis laual, õpetaja istus selle taga toolil, käed üleval ja Dadek karjus: 

"Sa lased mind arvutisse – kohe – ja siis ma ei anna sulle nuga, ma ei torka seda kuradi kööginuga sulle otse silma." 

Õpetaja aitab, aga kes aitab õpetajat?

Õpetajatöö keerukust illustreeris lavastus samuti tabavalt. Tomi pereelu ja vestlused naisega jõudsid alati ringiga tagasi Dadeku juurde. Naine proovis nõu anda ja kuulata, kuid oli sellest jutust lõpuks üdini tülpinud.  See võib tuttavana kõlada kõigile, kes on kunagi suhelnud mõne õpetaja või haridustöötajaga. Hoolimine oma õpilastest ei lõpe paraku koolikella helinaga ja nii jõuavad lood lastest alatihti õhtusöögilauda.

Vaimukat äratundmist pakkus lavastus ka neile, kes on ise kunagi mingit sorti noorsootööd teinud: kuidas õpetaja kauples, viimase õlekõrrena,  poissi käituma kleepsude abil. Võluvits asendas rumalat juttu rääkiva ja agressiivse poisi hulga töökama versiooniga. Kas see aga kleebib kokku lapse hingehaavad?

Hulluarsti juurde last küll ei vii!

Dadek leidis kooliealisena oma ema kodust surnuna. Loos pole juttu sellest, kas tol hetkel kuidagi lapse traumaga tegeleti. Siiski tuleb välja lõhestav generatsioonide erinevus vaimse probleemiga tegelemiseks: vanaema oli kõikide õpetaja pakutud lahenduste suhtes skeptiline ja alles siis, kui asjad olid juba üle inimliku piiri läinud, lubas professionaalidel sekkuda. Ta rõhutas, et poisile pole mingeid hulluarste tarvis ja tablette ei soovi talle samuti sööta. Kuna tugisüsteemiks oli poisil ainult sügavas leinas ja emotsionaalselt kättesaamatu vanaema, siis võib vaid ette kujutada, et see laps oli oma traumade ja muredega juba ammu väga üksi jäänud. 

Kui juba täismehest pedagoog sai vaevu poisiga hakkama, siis vanaema jõud ei käinud teismelisest poisist enam ammu üle.

Rita: "Talle on raske ei öelda. Me teeme ükskõik mida, et ta rahulik oleks."

Sotsiaalmeedia soodustab vägivalda ja radikaliseerumist 

Lavastus viitab probleemile noakuritegude ja vägivaldsusega nii Inglismaal kui laiemalt maailmas. Sama teemat kajastas hästi ka Netflixi hittsari "Adolescence" (2025). Kuigi noored pole statistiliselt muutunud vägivaldsemaks, võib tunduda vastupidi, kuna vägivaldset käitumist on hakatud hulgaliselt filmima ja erinevatel suhtlusplatvormidel jagama. See omakorda on vägivalda noorte jaoks normaliseerinud ja lavastuses pakub Dadek muuseas isegi õpetajale välja, et saadab talle vägivaldset sisu.

Dadek tõi abiõpetajale välja, et tema eeskujud on Charles Manson, Anders Behring Breivik ja iShowSpeed. Ehk tema iidoliteks olid kurjategijast kultusjuht, terrorist ja juutuuber. See kõik peegeldab lähiaastatel meedias ringelnud arutelusid noorte poiste radikaliseerumise üle. Arvatakse ju, et tööd pole vaja teha, sest võib ju lihtsalt "kuulsaks saada", sarnaselt Andrew Tate'ile ja teistele manfluencer'itele.

Siinjuures seostatakse manfluencer'ite populaarsust laiema ühiskondliku probleemiga: noored mehed võivad otsida sotsiaalmeediast vastuseid maskuliinsuse, enesekindluse ja oma koha kohta ühiskonnas, kus paljudel lastel puuduvad isafiguurid või pole need kaugeltki imetlusväärsed. Viimane oli tõsi ka Dadeku puhul, kelle isa polnud tema elus osalenud. Paraku leiab sotsiaalmeediast vähe päriselt imetlusväärseid meeseeskujusid. Dadek ütles Mansoni kohta kiitvalt: "Väga kõva. Ta värvis verega seinu."

Poiss areneb abiõpetajaga veedetud aja jooksul märgatavalt: litsidest said naised, roppuseid jäi vähemaks ja sõimu asemel kõlas ka kiidusõnu. Ka tabletid aitasid poisi käitumist silmnähtavalt parandada, kuid mitte piisavalt. Sündmuste haripunktis, kus ilmneb vägivaldne stseen pedagoogi naise Jane vastu, tuleb esile Dadeku käitumise juurpõhjus: poisi meeleheitlik soov kuuluda peresüsteemi – suurde majja, ema ja isa kõrvale. Ta ei oska seda soovi lihtsalt kuidagi paremini sõnastada, kui vägivaldse omakohtuga.

Seega võiks selle lavastuse lugu olla hoiatuseks, kuidas laste traumade (nagu vanema kaotusega) tuleks tegeleda koheselt ja ennetavalt. Praeguse süsteemi puhul jääb mulje, et Eesti lapsed saavad murede korral pöörduda küll koolipsühholoogi poole, kuid leinanõustamise puhul pole ühtset, ette määratud programmi, millele kõik lapsed võiksid toetuda. Käitumisega seotud küsimusi ja vaimse tervise probleeme võiks senisest enam süsteemselt ennetada ja märgata võimalikult vara, mitte tegeleda probleemidega alles siis, kui need on juba süvenenud ning olukorra parandamiseks võib juba olla hilja.