"amletH" on Ott Kiluski ja Kaili Viidase oma versioon tuntud loost. On Prints Hamlet, kes oma isa mõrvamise eest onule kätte maksab, on kuninganna Gertrud, kes abiellub oma mehe vennaga, on Ophelia, kes hulluks läheb, on "olla või mitte olla". Justkui tuttav lugu, aga midagi on teisiti. Ja tundub, et see uljas versioonide kokku põimimine tõmbab vaatajal, aga ka näitlejatel vaiba jalge alt.

Juba Eduard Vilde ütles oma "Pisuhännas", et kriitikud valmistavad igaüks oma Pisuhänna ja arvustavad siis palehigis seda, aga kuna ka Kilusk ja Viidas on ajaproovile vastu pidanud loost oma Pisuhänna loonud, siis kutsub see mindki kaasa fantaseerima.

Näiteks antakse Kiluski ja Viidase loos Gertrudile uus motiiv oma mehe vennaga ühte heitmiseks: sunnitud abielu vägivaldse kuningaga. See pöörab minu silmis ühe loo põhiliini – kättemaks oma isa mõrvamise eest – täielikult pea peale ja annaks nii palju uusi võimalusi. See annaks uue põhjenduse Hamleti vaimsetele häiretele: kas teeseldud hullumeelsus selleks, et  loo tõepärasust kontrollida ja otsusele jõuda, või teesklematule hullumeelsusele, sest valik, kas olla lojaalne emale või isale, ei saa noorele inimesele kuidagi lihtne olla? See seaks uude valgusse ka Claudiuse kahetsuse, kui tema pidi valima armastatud venna ja jumaldatud naise päästmise vahel, võib-olla ei oleks ta põlved siis nii jäigad palvesse laskuma ja andestust paluma.

See võiks seada hoopis uue valgusse ka Claudiuse otsuse Hamlet Inglismaale saata ja ta seal tappa lasta. Milline traagiliselt vale valik Gertrudi jaoks: lootus vägivaldsest mehest pääseda ja armastatuga naituda looritas ta pilgu ja südame, nii et ta ei näinud oma ihaldatu tõelist palet ehk seda, et Claudius osutub ikkagi võimunäljas mehikeseks, kel pole kahju krooni nimel oma armastatud naise last hävitada. Aga need küsimused ja valikud on ainult minu peas, minu Pisuhänd, "amletHis" neid ei olnud.

Teine Pisuhänd, mis minu peas sündis, oli Ophelia liin. Kavalehel on Kilusk ja Viidas kirjutanud Saxo Grammaticuse saaga Amlethist, kes ei kahtle mitte milleski ning on valmis oma eesmärkide nimel tapma ja hävitama. Ka "amletHi" peategelases on vihjeid sellele: ta lükkab hoolimatult kõrvale Ophelia, kellelet on just süütuse võtnud ja lõpuks võtab endale kaks naist, kellest ühega saab ka lapse, kellele annab edasi elutarkusi "issi läheb nüüd natuke tapma ja vägistama."

Selline tõlgendus läheks tegelikult hästi kokku perevägivallatsejast kuninga looga, sest ega käbi kännust kaugele kuku ja vägivallatsejast isal võib kasvada samasugune poeg. Ophelia hullumine ja enesetapp (selles lavastuses ei jäeta kahtlust, et tegemist on enesetapuga) oleks vast huvitavam, kui selle taga oleks tõeline lootuste purunemine ja ka armastuse reetmine. Kui Ophelia nõustuks heal meelel Claudiuse korraldusel Hamletit võrgutama, oma au välja pakkuma, kuna tõepoolest armastab noormeest ja loodab oma printsiga abielluda, siis põrkumine reaalse maailmaga, kus meestel on muud tegemist, võimaldaks valiku, kas kalduda noore neiu poolele, kes on valmis oma armastuse ja ideaalide nimel surma minema või pragmaatilise Gertrudi poolele, kes kohaneb ja võtab, mis võtta annab.

Aga küllalt nüüd minu Pisuhändadest ja tagasi Endla "amletHi" juurde. Lavastuse parim osa on visuaalne nauding, mida pakub kunstnik Iir Hermeliini, valguskujundaja Ivar Piterskihhi, videokujundaja Antti Aalmaa ja laserkujundaja Argo Valdmaa looming. Ainus asi, mille kallal ehk vinguda, on raudtee, mis raagus puude vahel tühjuses kulgeb. See tõi häirivalt selgelt meelde küüditamise või kurikuulsad rööpad Auschwitz-Birkenau koonduslaagrisse, seda enam, et "Hamlet" võimaldab ka väga poliitilist tõlgendust, aga lavastuses siiski vähemalt mina vihjeid sellele ei leidnud, raudteed on oskuslikult kasutatud eri tegevuskohtade loomisel.

Hamleti rollis on Sten Karpov, kes on ise ERR-ile antud intervjuus tunnistanud, et pole veel Hamletiga päriselt sina peale saanud. Hamlet tekitab vist iga näitleja jaoks pisut kramplikku aukartust, aga Karpov tuleb sellest olemasolevate lavastuslike ja tekstiliste võimaluste piires siiski hästi välja. Tavaline noor mees, kes on sündinud erilisse perekonda, ja peab sellega toime tulema. Alguse vannistseenis, kus Hamlet jõuetult lebab, laseb ise kätt või jalga liigutamata endaga toimetada, näitab Karpov usutavalt noore mehe arengu lugu.

Vähemalt ühes stseenis tekkis võrdlus Draamateateri "Hamletiga". Inglismaa kuningas (Ago Anderson) oli rüütatud Jaapani kimonisse, istus patjadel ja pakkus Hameltile toitu madalalt jaapanipärastelt laualt, isegi tema parukas oli hele nagu Draamateatris Taavi Teplenkovi tegelaskujul Rainer Sarneti lavastatud "Hamletis". Jaapani kimono seos Endla "amletHiga" jäi häguseks, aga selline Eesti teatrite vaheline käesirutus oli tore.

Endla Küünis toimuval etendusel on publik istuma pandud rõdule ja tegevus toimub all saalipõrandal. "See annab vaatajale õiguse vaadata toimuvale ülevalt alla, mis omakorda tekitab tunde, et ma vastutan selle eest, mida ma teen elus. See annab mulle jumaliku positsiooni, et ma näen, aga ma ei sekku," on lavastaja Kaili Viidas öelnud. Nojah, põhjendusi võib leida ükskõik kui kõrgelennulisi, aga minu meelest on ainus põhjendus selleks siiski valguse- ja laser-show, mis annab efekti ainult ülalt alla vaadates.

Kogu selle kolme ja poole tunnise etenduse käigus oli mul näitlejatest kohutavalt kahju. Nad on õppinud pähe hulga teksti, näinud vaeva rolli loomise kallal, jätnud meelde liikumismustrid, lavastaja on pannud nad ka aeg-ajalt põrandale pikali viskuma, aga vaataja näeb siiski peamiselt näitlejate pealage, mis ei ole kõige väljendusrikkam osa ja on lisaks paksu parukaga kaetud. Isegi siis, kui näitlejad seisavad ühel või teisel hetkel vaataja suunas näoga, varjavad vaatevälja kõrged metallpiirded või nende vahepostid. Lava keskel on üks mängukoht ka vaataja silmade kõrgusel, aga see on ümbritsetud tihedate puudega. Lisaks toimub osa tegevusest vaataja jalge all. Võib-olla seetõttu jäigi mul aega nii palju oma Pisuhändasid luua...

Lõppkokkuvõttes oli tegemist kuuldemänguga, millele oli lisatud efektne valgus- ja laseretendus.