Kruusiauk selgitas, et jälgis filmi jaoks erinevaid inimesi ligi neli aastat. "Filmis on kolm peategelast ning oli vaja jälgida, et nende elus ka mingisugused muutused toimuksid ja see oli ka asi, mis mind huvitas, et kas see coaching viib ka päriselt mingite tulemusteni," ütles ta ja lisas, et ühel hetkel hakkas talle tunduma, et üha rohkemad inimesed hakkasid tegelema enesearengu ja eneseabi otsinguga. "Mind hakkas huvitama, miks on vaja inimestel kujundada parem versioon iseendast."

"Selles filmis saab näha, mis toimub nende suletus uste taga, kus selle protsessiga tegeletakse," mainis ta ja kinnitas, et kaameratega lubati erinevaid sessiooni ja kohtumisi üsna vabalt filmida. "Eks see oli iga inimsega erinevalt, mõned lasid vabamalt ja teistega oli rohkem kokkuleppeid, mida tohib ja mida mitte, aga need, kes juba asjaga kaasa tulid, olid ree peal lõpuni välja."

"Iga tegelane leidis mingisuguse oma tee ja see, mida mina arvasin ja mõtlesin, ei olnud oluline, mina jälgisin protsessi," ütles ta ja kinnitas, et hinnanguid ta anda ei taha. "Mingite rõhuasetustega olen ma seal ise ka sees, aga ma ei tahtnud hinnanguid anda, mulle tundus see tee õigem."

Filmi eeltöö jaoks osales Kruusiauk ka ise ühes coaching'u protsessis. "Iseenesest oli see täiesti huvitav kogemus, eks ta kuidagi teistmoodi mõtlema paneb, aga seal coaching'us on see asi, et seda müüakse alati tohutult suurte muutustega, aga kui toimub ka mingi väike muutus, siis võib-olla see oleks isegi õigem ning inimesed saaksid positiivse elamuse ka siis, kui natukenegi midagi muutub."

"Ma arvan, et väga paljud inimesed Eestis on tegelenud mingil moel enesearenguga, on midagi lugenud või vähemalt neil on väga kindel seisukoht, mis see siis on, nüüd sa tulla vaatama, et kas see vastab inimese ootustele või on pigem see, mis ei sobi talle," mainis režissöör.