Eesti dokimaastikul on Kaupo Kruusiauk küllalt eriline looja, sest oma terava silma, kõrva ja ninaga ei jahi ta mitte tingimata intrigeerivaid teemasid, vaid humanistina huvitavad teda just inimesed oma heas ja halvas. Nende mahlakate karakterite kaudu, kelle lähikonnas ta oma kaameraga justkui muuseas aega veedab ning seeläbi neile üllatavalt lähedale jõuab, tabab Kruusiauk parimatel hetkedel midagi ehmatavalt ausat ja ehedat: sügavama olemise ilu, inimeste ürgse minapildi. Seda on näidanud nii "Machina Faust" (2022), "Mees missioonil" (2024) kui ka "Anett" (2024), igaüks omal moel, aga keskne on neis kõigis ammendamatu huvi ja austus portreteeritavate vastu.

Kuidas aga avada neid, kellel pole õrna aimugi, kes nad olla tahavad? Filmis "Coaching tavalisele inimesele" on alustatud seetõttu täiesti teistsugusest lähtepunktist. Kruusiauk ei ole hakanud siin peakangelasi tasapisi lahti muukima, et jõuda nende hinge salasoppidesse, vaid näitab hoopis lootusetuid sasipuntraid, ehk isegi umbsõlmi: üritatakse üht- ja teistmoodi, kuid jõutakse ikka ja jälle ummikusse. Pääseteed ei paku seekord aga režissööri toetav sõna ega suunavad küsimused, vaid suuri imesid lubav koolitusmaailm. Kõik kõlab muidugi ahvatlevalt: varsti oled iseseisev, varsti oled sõltumatu, varsti oled rikas, varsti jõuad uue minani. Vaataja hoitakse aga sellest võlutolmust liiga turvalises kauguses.

Esimestest ustest pääseb Kruusiauk sisse ning tal lubatakse võtta üles seegi, mis toimub koolituste ees- ja isegi tagatubades, kuid juhtmotiiviks kujuneb hoopis filmi pealkirja teine pool: tavalised inimesed. Rahanäljas piraajade üles ehitatud skeemi aluseks on usk paremasse homsesse, kuid selle uue aja religiooni lõksu, mille aluseks on salmikutarkused ning oma triviaalsuses turgutavad hüüdlaused, võib langeda rasketel hetkedel igaüks.

Neutraalse pilguga teemale lähenedes on tabanud Kruusiauk poolkogemata hoopis kõhedama tõe: coaching teeb inimestest karikatuurid. Koolitajad pole masinavärki töös hoidvad hammasrattad, vaid pigem süsteemi viga, mille poole saab näpuga näidata. Ükski peategelastest pole pahatahtlik, pigem vastupidi: nad on oma soovides jäägitult siirad ning jõuavad lõpuks koolitusi mööda liikudes teatava valgustumiseni, kuid küsimus "millist rolli on mänginud kõige selle juures coaching?" jääb endiselt õhku.

Kruusiauk on üritanud näidata seda koolitusvõrgustikku hinnanguid andmata: kui tegelased ei anna end kaamera ees kätte ja siputavad pigem nagu kalad kuival maal, võtab "Coaching tavalisele inimesele" otsekui loodusfilmiliku perspektiivi. Neid kummalisi kujusid eemalt jälgides võib aeg-ajalt juhus end kätte mängida – olgu see klubitümakat kaasa ümisev koolitaja või rannarahnul turundust tegev naine –, kuid eneseabisüsteem ei asetu selle käigus paraku laiemasse konteksti. Või äkki seda konteksti tegelikult polegi?

Selles valguses astub Kruusiauk ühte jalga Eva Kübara mõni aasta tagasi valminud "Minu kallimatega" (2024). Ka seal näeb tervet rida inimesi, kes on uskunud vabaarmastuse võimalikkusse, üksikud jõuavad isegi kirgastumiseni, kuid lõpuks ei saa seksuaalse sõltumatuse imerohi ikkagi kinnitust. Pigem näeb ses filmis, kui õõnsalt egoistlikud on selle eluviisi põhimõtted. Filmi "Coaching tavalisele inimesele" kõige kainestavam järeldus on samuti, et tegelikult on kõik need inimesed pärast koolitusi veel rohkem üksi kui enne.

"Minu kallimad" ja "Coaching tavalisele inimesele" on püüdnud sammu pidada muutuvate aegade ning trendidega, kuid jäänud võidujooksus paraku kaotajaks. Kuigi Kruusiauk on tõstatanud mitmeid huvitavaid paradokse, jõudis ta nelja filmimisaastaga alles teekonda alustada ning sügavamad tõdemused on jäänud tabamata. Ühel hetkel on ta lihtsalt pannud materjalile punkti. Kõigil tegelastel on küll mingi arengukaar, kuid vägisi nende ümber surutud narratiivne raam on teinud neile pigem karuteene.

Ehk oleks sellest materjalist saanud hoopis ühe tuumaka "Eesti lugude" lühidokumentaali? Täispikas, veidi üle 70 minuti kestvas formaadis saab lõuend küll täidetud, aga palju on tähenduslikuna näivat õhku, mis võib vabalt olla lihtsalt tühjuse maskeering. Film annab kindlasti ainest aruteluks, poolt- ja vastuargumentideks. Tõsiasi, et vastuseid on liiga vähe, võimaldab aga teha ka ennatlikke järeldusi. Mitmed selles arvustuseski välja toodud tähelepanekud võivad vabalt olla lihtsalt miraaž: üritasin ehk ise ühendada punkte, mille vahel igasugune sild tegelikult puudub.

Ka visuaal ei rehabiliteeri sisu puudujääke. Teledokumentalistika esteetikat pole Kruusiauk kunagi kartnud, praegu aga ei hakka see tööle kunstilise võttena, vaid viitab pigem sellele, et montaažilaua taga tuli lõpuks kasutada ära suurem osa sellest, mis aastate jooksul üles sai võetud. Tuleb muidugi tunnustada režissööri head vaistu karakterite osas, sest võitluskunstide treeneri taustaga Armin kannab oma julgete eksperimentide ja siira triksterienergiaga peaaegu kogu filmi oma õlgadel. Tema õnnestumiste ja luhtumiste pingpongitav dünaamika on otsekui filmi mootor, ilma selleta jääks alles üksikud mitte­midagiütlevad momendid.

Ajastudokumendina väärib "Coach­ing tavalisele inimesele" kahtlemata aastate pärast uuesti vaatamist, siin ja praegu vajab materjal aga tugevamat ajakirjanduslikku lähenemist. Seal on natukene mõlemat – näpuotsaga autori­positsiooni ja õrnalt tahtmist piiluda kardina taha –, kuid lõpuni välja ei minda kummagagi. Ma ei eeldagi, et peaks Louis Theroux' kombel jalaga ukse lahti lööma, kuid tugevate persooni­kesksete dokfilmidega silma paistnud Kruusi­auk on üritanud siin samade vahenditega läheneda hoopis teistsugusele, selgelt poleemilisele teema­kobarale. Paaril korral võtab ta kaadritaguse häälena filmis ka ise sõna (need on ühed mõjusamad hetked kogu filmis), kuid seesugust ootamatut käiguvahetust oleks rohkem vaja olnud.

Pealispinnast sügavamale Kruusiauk puurida ei ole suutnud, kuid ühe olulise arusaamiseni juhatab ta meid küll: Eesti ei ole veel jõudnud viie rikkama riigi hulka, aga kui ka kõige tavalisematel inimestel jagub muu olme kõrvalt tuhandeid eurosid koolitajate kinnimaksmiseks, siis heaoluriikide hulka oleme kahtlemata jõudnud. Juhhei! Või oh ei? Vaadake ja otsustage ise.