Umbes aasta eest algatasid teekonna, millel ollakse nüüd niikaugel, et Eesti Rahva Muuseumi (ERM) õigusliku staatuse muutmise seaduse eelnõu on käinud ära ametkondlikul kooskõlastusringil. Miks oli see algatus üldse vajalik? Kui ERM saab avaõigusliku staatuse, siis mida sisulist saab rohkem, paremini, teisiti teha kui senises õiguslikus vormis? Mis paremaks läheb?

Taustaks on muuseumireform, mis on muuseumivaldkonnas kestnud ligi paarkümmend aastat ja ka kehtivas koalitsioonilepingus on kenasti kirjas punkt, et muuseumireform tuleb lõpetada. Seni on õiguslikult reformimata veel kaks muuseumi: ERM ja Palamuse muuseum. Mõte tuli kultuuriministeeriumi küsimusena, et mida me siis nüüd teeme. Varasemate kokkulepete järgi pidanuks ERM jääma riigiasutuseks, aga nüüdseks on sihtasutuste mudel end muuseumide ja laiemalt kultuuri­asutuse juhtimisel end piisavalt tõestanud ja hallatavaks riigiasutuseks jäämine ei olnud enam variant. Muuseumile tuli ette­panek, kas jätkata sihtasutuse või avaõiguslikuna, ministeeriumi eelistusena sihtasutusena, ja see motiveeris ERMi ka mõtlema, sest ega ju seni igal hommikul tööle tulles keegi mõelnud, et mis meist küll saab. Algatus tuli riigilt kui muuseumi­pidajalt. Muuseumile oli juba ammu selge, et sihtasutus ei ole ERMile paslik vorm. Kui ministeeriumi mõtet Hurda saalis üldkoosolekul esimest korda tutvustati ja sai küsitud, et mida teeme, tuli vastus saalist ühel häälel: avaõiguslik, ei mingit kahtlust!

Kogu sihtasutusi reguleeriv seadus ei ole muud kui eraõigusliku asutuse ja riigi kui asutaja suhte kokkulepe, mis tundus ERMi jaoks liiga kitsendav ja liiga lihtsalt muudetav. ERM on sünnist saadik olnud rahva heaks tegutsev ja rahva oma. Avalik väärtus ja avalik mõõde on seal olnud läbi 117 aasta pikkuse ajaloo ja seda oleks väga keeruline sihtasutuse mudelisse suruda. Muuseumireformi läbiv agenda on olnud efektiivsus. Me ei ole ERMis efektiivsuse vastased, aga ainult sellega kultuuri mõõta ei ole võimalik.

Siis läks protsess lahti ja nagu seletuskirjast näha, on eelnõu põhikoostajateks ametnikud. Kui palju on tulemuses muuseumi häält kuulda ja nägu näha?

Igal muuseumil ei tule terve tegevusaja jooksul ette, et saab seadust koostada. Teadmist, mida tähendab seaduse koostamine, muuseumivaldkonnas eriti ei ole. Kui seekord loodetavasti õnneliku lõpuni jõuame, oleme palju targemad. Ministeerium on olnud seni hea partner, protsessi eest vedanud muuseuminõunik Marju Reismaa meie ettevõtmist toetanud, samuti minister ja riigikogu kultuurikomisjon. Palju energiat on läinud eesmärgi ja ülesannete sõnastamise peale.

Kui ministeeriumis arutelu algas, kerkis üles küsimus, mida Eesti õiguses üldse tähendab "avaõiguslik institutsioon". Ei oleks olnud realistlik meie protsessiga seda laiemat arutelu algatada. Aga seda arutelu on siiski vaja, sest pulbitseb igas nurgas.

Kultuuriministeeriumi valitsemisalas on avaõiguslikke mitu, eeskätt 1990ndatel loodud, kui ühiskonnas valitses veendumus, et paljud haritud inimesed, kes pole küll juristid, on võimelised seadusi kirjutama. Praegu on teine ja mitte tingimata parem aeg, sisulise teadmise panus on võrreldamatult väiksem, kui kogu töö on ametnike teha. Aga mida sisulist uue seadusega peaks ära lahendatama, kas eeskätt teaduspoole mured?

Jah, aga mitte ainult. Muuseumivaldkonnas läheb ERMi õlule selgem vastutus kasutada teadustöös kogutud teadmist ja seda edasi anda, samuti on töö käigus saanud selgemaks, mida tähendab "avalik väärtus". Võib kõlada suure ja õõnsa sõnana, aga eks me pea selle sisustama.

Suurem osa võinuks ju enne selgeks saada. Eelnõus on küll märgitud, et ERM asutatakse rahvusmuuseumina, ent on jäetud õigusmõistena sisustamata ja nii inimeste mõistatada, et mis see siis on – kas muuseumide peamuuseum?

Ei, sellisena ERM end ei näe, tänapäeva ühiskonnas toimub kõigi muuseumide koostöö horisontaalpinnal. Aga laiemas võrdluses puudub muuseumidel see, mis on näiteks muinsuskaitses doktori­õppe ja tugeva teaduspõhisuse kujul olemas. Miks on nii kujunenud? Paljuski pikale veninud reformide paine tõttu, mil oleme olnud kogu valdkonnana oma organisatoorsete küsimuste kütkes ega ole saanud mõelda, kust tulevad muuseumidesse tööle oskustega inimesed, kes teavad, mida tähendab olla koos kogudega ja töötada publikuga.

Kas see tähendab, et ERM tahab tulevikus senisest enam osaleda muuseumitöötajate järelkasvu koolitamises?

See, et riigis oleks see teema läbi mõeldud, on kõigi muuseumide soov ja tunnetatud vajadus. Koolitamine jäägu ikka ülikoolidele, ERM ei soovi seda ise tegema hakata, aga ülikoolide seni pakutud mikrokraadide süsteem pole piisav.

Teadustöö edendamise ees seisev põhitakistus silotornide ajastul on, et kes annab raha, tahab ka, et selle kasutamine on tema kontrolli all. Kuna muuseumi rahastamine on kultuuri-, teaduse rahastamine aga haridus- ja teadusministeeriumi asi, ongi konflikt käes, nagu eelnõu kooskõlastamisel ka selgeks sai. Aga kõigepealt: mis see teadus ERMis ikkagi on ja kas on ette näha selle laienemist museoloogiast ja etnoloogiast veel mingitesse suundadesse?

Teadustöö sisu muutub kogu aeg. Ei saa ette määrata, mida uuritakse, mis alal teadustööd tehakse. Seaduseelnõuga on näiteks kavas konserveerimisvaldkonna tugevdamine ja meie konservaatorid ise näevad hulka võimalusi, kuidas teha oma tööd nii, et see oleks teadus. Samuti avarduvad kultuuripärandi uuringud.

Kas organisatsioonilistes muutustes suurim ja ainus liidetav ongi konserveerimise alalt ennistuskoda Kanut, mis tuleks vabaõhumuuseumi alt ERMi rüppe, aga füüsiliselt siiski kuskile ei liiguks?

Praegu küll, aga töötingimused kitsastes vanalinna oludes, kus selleks, et mingit suurt objekti restaureerida, peab ta kõigepealt tükkideks lahti võtma, ei ole enam aktsepteeritavad. Pole teada, kuidas minnakse edasi pärandihoidlatega.

Aga kui kunagi minnakse, siis kas ootus on, et pärandihoidlad oleksid ERMi struktuuris?

Jah, seadusega määratakse ära, et ERM on pärandihoidlate haldaja ja töö korraldaja. Millisel viisil see toimuma hakkab, peab protsessi käigus selgeks saama. Pärandihoidlad on eraldi suur teema. Mul on hea meel, et muinsuskaitseametis on selle teema tarvis eraldi töörühm. Tuleme ikka ja jälle probleemi juurde tagasi, ei oota käed rüpes, et ehk keegi kunagi midagi ütleb, vaid otsime ise lahendusi.

Ega ju muud lahendust ei ole kui minna ja paluda parlamenti, et hoidlad pandaks riiklikult tähtsate objektide kulka nimekirja? Äkki siis kunagi saab, kui valitsev hoiak teeb muud valikud väga ebatõenäoliseks?

Väga raske on lihtsalt oodata, kui pärandihoidlate rajamise teema on varsti juba kakskümmend aastat vana – eeskätt inimestele mõeldes. Muidugi võib tuua paralleeli ERMiga, mille valmimist oodati ka seitse-kaheksa korda, juba hakati peaaegu kolima jne – ja siis algas kõik otsast peale. Mitte et nii peakski minema, aga kannatlikku ootamist on ennegi ette tulnud ja millegipärast hämmastavalt kõige rohkem kultuurivaldkonnas.

Aga milline on üldpilt? ERMis on korralikud hoidlad. Kui kaua aga mujal veel kannatada saab, ilma et vara hävineks?

Muuseumide olukord on keeruline, sest hoidlate seisukord ja ruumipuudus põhjustab nii teadlikku kui ka mitteteadlikku enese tagasihoidmist. Võib ju mõelda, et peaks koguma näiteks Eestis tehtud vormeleid või mida tahes, aga kui ei ole neid kuskile panna, siis keskendutaksegi paratamatult väiksemate asjade-esemete kogumisele: fotod, paberid. Aga siis, meremuuseumi koge on ehe näide: ta lihtsalt tuleb ühel hetkel maa seest välja ja sul ei ole valikut. Pead ta võtma ja kuskile panema. Ruumipuudus põhjustab enesetsensuuri ja see on kurb, sest jätab jälje, mis on tuntav saja ja kahesaja aasta pärast.

Tulen tagasi teaduse ja liitmiste juurde: miks jäi välja kirjandusmuuseum, kus ju ka tehakse teadust, konserveeritakse, digiteeritakse ning elatakse valdkonnale iseloomulikus kitsikuses?

Sellest ei ole üldse juttu olnud ja see pole ka n-ö ERMi laual, sest Tartu mälu- ja teadusasutustega on meil pidev ja toimiv koostöö. Mulle tundub, et kirjandus­muuseumiga taasühinemise aeg on praeguseks möödas ega ole kummalgi pool aktuaalne. Ilmselt mitte ka ministeeriumis.

Digiteerimises on muidugi toimunud omamoodi võidurelvastumine, mis ei ole olnud mõistlik. Tegu on ju kõigest tehnoloogiaga, mille abil teha kogud kättesaadavaks. Kõik ei peaks endale hankima maailmaklassi skannereid, kuigi see ehk kiirendab protsessi. Aga lahendus ei ole liitumine, vaid parem koostöö.

Mismoodi nüüd kiiresti lahendada ministeeriumide erimeelsus ava­õigus­liku ERMi teadusrahastuse osas, et eelnõu pääseks edasi liikuma?

See on üsna värske asi ja mul ei ole vastust. Küsimus on pigem ministeeriumidele.

Edasi proosalisema juurde. Seadus, see tähendab eeskätt reegleid ja raha. Reeglite osas juhtimismudelit, mille puhul muuseumiühing on eelnõus pakutu juba kahtluse alla seadnud. Ja õige ka, sest seletuskirjas väidetud eesmärk saavutada seaduse abil muuseumi sõltumatus täitevvõimust kõlab väga silmakirjalikult, kui ERMi nõukogus on tulevikus kaks sõltumatut ja kolm ministri nimetatud liiget. See erineb valdkonna teiste avaõiguslike asutuste mudelist, mille puhul parlament nimetab ja ka kontrollib nõukogu. Miks nii ja kas kaaluti muid võimalusi?

Oli ka mudel, mille puhul oleks nõukogu suurema osa oma liikmetest ise valinud, täpsemalt: muuseumi- ja teadusvaldkonna organisatsioonid oleksid nimetanud ise nõukokku liikmed omavahel konsulteerides nii, et kogukompetents oleks suurim. Ja siis kutsunud juurde liikmeid, kui on näha, et mingi pädevus on nõukogus puudu. See oli tugev variant, aga kooskõlastusele läks ministeeriumi oma, kuigi ministrit nõustava muuseuminõukogu koosolekul olid arutelul ka teistsugused võimalused. Kom­promissi otsitakse, sest ka muuseumide tagasisidest tuli kenasti välja, et muuseumid on teisel arvamusel.

Kui mõelda, millise innuga äsja rahvusringhäälingu nõukogu koosseisuga tegeleti ja et riigikogu liikmed tahavad olla rahvusooperi ja rahvusraamatukogu nõukogus, miks nad ei peaks tahtma olla ERMi omas?

Eks see selgu, kui eelnõu riigikokku jõuab. Arvamusi, mida praegu kaitstakse ja ümber lükatakse, näen ma heas mõttes loomuliku protsessi osana. Nii saab kõigile asjaosalistele, mitte ainult ERMile, selgemaks, milline võiks olla parim mudel. Olukorras pole midagi traagilist: eriarvamused on demokraatia puhul loomulikud.

Loogiline oleks ju, et ERMi nõukogus on esindatuse tase samasugune nagu teiste avaõiguslike puhul. Riigikogu nimetatud liikmed on hoopis teine asi kui täitevvõimu määratud. Aga miks-küsimusi on mul veel. Miks mindi seda teed, et ei kirjutatud eraldi ERMi seadust, vaid monteeriti ERMi osa üldise muuseumiseaduse sisse?

See küsimus on ministeeriumile. Ministeerium analüüsis seda ja sõelale jäi ikkagi muuseumiseaduse muutmine, aga ma ei tea valiku põhjendusi. ERMi jaoks on kogu aeg olulisem olnud sisu, saavutatav muutus ning olemasoleva selgem sõnastamine, et mida ja kelle jaoks ERM teeb.

Kui kõik läheb hästi, siis mis juhtub varaga? Miks see täies koosseisus ERMi omandisse ei tule?

Varaga ei juhtu midagi. Kinnisvara, mis on Riigi Kinnisvara ASi käes, jääb talle ja ERM on rentnik edaspidigi.

Miks?

Aga miks ka mitte? Meil on RKASiga toimiv koostöö ja ma ei näe põhjust, miks peaksime tahtma võtta endale maja haldamise koormust. Ma ei tea, kas see oleks kokku odavam ja kust see tuleks. Olen nõus vaid sellega, et mõisa köis jne suhtumised võiksid olla pisut teistsugused, aga räägitud sisu pool on hoopis tähtsam, et mitte hakata tegelema juba niigi toimivaga.

Miks kogu ei tule muuseumi omandisse nagu näiteks Tartu ülikooli muuseumi kogu kuulub ülikoolile, vaid jääb riigi varaks?

Sama vastus. Kogud on kõigi meie omad, sest meie olemegi riik. Mida me siis nii väga teeksime, kui need oleksid muuseumi omandis? Kasumit ju ei teeniks. Seaduses nimetatakse muuseumikogusid riigi omadeks, aga sellest peaks ehk mõtlema laiemalt: see vara ju kuulub kõigile inimestele, on ühiskonna vara.

Miks ei kaasne ülesannete kasvuga rahaline kindlustunne seaduses sätestatuna? Ma ei näe eelnõus rahastamisgarantiisid.

Juba eelnõu väljatöötamiskavatsuses oli öeldud, et ühtegi senti riigi kulupoolele juurde ei tule. Ma vaatan seda hästi pika perspektiiviga. Otsuseid teeme oma praeguse parima teadmise kohaselt. Aga mõeldes ERMi ajatusele ja riigi igavikulisusele, küll tulevad need küsimused jutuks, kui on õige aeg ja hetk ja selge arusaam, et raha peab juurde tulema. Näiteks teadustegevusest saadava tulu tagasitoomine muuseumivaldkonda. Praegu teeme oma ressursiga, aga oleme loomas innovatsioonilaborit, kuhu saame alustuseks ka ühe inimese tööle võtta. Eelmisest nädalast on meil tööl ka grandihaldur, kes võtab teadlaste halduskoorma maha.

Aga vaadates, mis kaalukaussidel on, tundub mulle, et ERMi valitud suund on õige. Me ei saa kunagi teada, mis oleks juhtunud, kui me läinuks teist teed. Mõeldes kas või ERMi majale, mille tulemine võttis väga kaua aega, olen nõus, et inimesed kulusid ja kohati näis, et tegu on valge laeva ootamisega. Lõpuks ta ikkagi tuli.

On november ja eelnõu kooskõlastusring läbi. Jätkub parandamine ja täiustamine. Kas on põhjust optimismiks, et riigikogu lõpetav koosseis jõuab lõpptulemuseni?

Optimistlik on raske olla, aga mulle tundub, et ERMi muutumine rahvusmuuseumiks on poliitikaülene teema ja sellisena oluline riigikogu iga koosseisu jaoks.

Otsustajaid huvitavad eeskätt võimu ja raha küsimused. Miks on eelnõus nõukogu liikmetele nii pisike tasu kavandatud?

Võib-olla on see seotud sellega, et ERM on kultuuriasutus. Tegelikult ma ei tea, kuid see ongi laiem küsimus, mis imeloomad on avaõiguslikud institutsioonid, millist hüve nad pakuvad ja kas nad on loomult võrdsed. Sügavam diskussioon jäi 1990ndatesse, kuid selle üle tuleks pidevalt arutada, sest ühiskond ju muutub. Aga kes muu kui riigikogu peaks diskussiooni värskendama?

ERMi staatuse muutmisprotsessi alguses riigikogu kultuurikomisjon end juba distantseeris sellest, öeldes, et tehke jah, aga meie ei saa küll midagi teha.

Jah, öeldi, et tulge oma seadusega ja meie toetame, aga las ministeerium teeb.

Mustema stsenaariumi korral peab ära ootama valimised ja siis eelnõuga uue koosseisu jutule minema.

On tunne, et kui see välja öelda, siis justkui sõnad ära, ei tulegi midagi – ja seda ka ei tahaks. Väike optimism peab tagataskus olema. Poliitiline tahe on olemas, päris kaugele on juba jõutud, aga kooskõlastusringilt tuli väga palju ettepanekuid, osa neist suured ja sisulised. Võtame samm ja päev korraga, ehk ikka tähed joonduvad millalgi õigesti.

Ja lõpuks: kas kunagi tuleb ka uus püsinäitus? On ju praeguse algusest varsti kaks aastakümmet möödas ja ajarada peaks muudkui ettepoole pikenema, rääkimata siis ajaloolaste uutest teadmistest ja mõnegi seni arvatu ümberhindamisest, mis võib millalgi võtta näituselt omal ajal kehtinud teadusliku aluse? Pealegi on igaüks Eestis seda juba mitu korda näinud. Auditoorium küll mõistagi uueneb kogu aeg.

Me täiendame ja uuendame püsinäitust pidevalt. ERMi põhiolemus on püsi­näituses endiselt sees: rahvaga koos, rahva poolt ja rahva heaks. See tähendab dialoogi, kuulamist, mis on oluline. Teadussuunad muutuvad, uut tuleb juurde. Meil on nüüdseks tohutult digitaalset kultuuripärandit ning seda peab ka kasutama. Muuseumid mõtlevad jätkuvalt sellele, kuidas teha selgeks, et kultuuripärand on me loomemajanduse mootor. Suurte teaduslike seisukohtade kujunemine võtab aega, aga näiteks soome-ugri püsinäituse puhul – sedasama kinnitab praegu näitus Kumus –peab arvestama, et kolonialismi per­spektiiv on tulnud teadusesse väga jõuliselt sisse. Mingi maani on võimalik näitusele lisakihte juurde luua, aga millalgi saabub hetk, kui tuleb kogu lugu võtta luuni paljaks. Praegu ollakse ERMis arvamusel, et püsinäitust niipea uuendama ei hakata, kõik uue saab aga sisse tuua vahetuvate näitustega.

Tänan ja soovin jõudu, usku võimuorganite võimekusse ja lootust. Tulemus on veebruari lõpul näha.