Leppisin selle intervjuu kokku, teadmata, et mõni tund hiljem saadate välja teate Kristi Kongi näituse kohta, mis tegi Eesti autori isikunäituste külastusrekordi Kumus. Kui üllatunud te ise sellest menust ja numbrist olite?

Ikka olime üllatunud. Ühtpidi lõpuks kõik märgid seda näitasid, aga meil oli näituse eelsest ajast mälestusväärne hetk, kus kaks Kumu kuraatorit vedasid vahuveini peale kihla, et kas on üldse võimalik, et kaasaegse Eesti kunstniku näitus võiks olla mingilgi moel sama menukas kui mõne olulise klassiku retrospektiiv. Nüüd on selge, et vahuvein läheb sellele, kes arvas, et kaasaegne kunst võib osutuda niisuguseks publikumagnetiks.

Lisaks on Kumu teinud väga vähe täies mahus uusproduktsiooni: Kristi Kongi töötas koos kuraator Ann Mirjam Vaiklaga kaks aastat Kumu näituse jaoks ja kõik tema teosed olid tehtud just selleks. Olen kokku lugenud, et suures saalis on see alles kolmas uue loomingu näitus – 2007. aastal sai sarnase võimaluse Jaan Toomik ja 2012. aastal Kaido Ole.  Uusproduktsioon on alati väga suur asi, aga kindlasti ka riskifaktor, sest sa ei tea kunagi täpselt, mis sealt tuleb.

Kuraatorid vedasid kihla, aga mis tunne sul oli, kas olid ikkagi kindel, et see on hitt?

Ei, ikka nii julge ei olnud. Muidugi me valisime Kristi Kongi, rääkisin ka näituse avamisel sellest, kuidas me temani jõudsime: vaatasime Yayoi Kusama näitust ja mõtlesime, kas meie Eesti kaasaegses kunstis oleks potentsiaali, et keegi võiks anda välja sellise elamusliku ruumikogemuse ja "näoga publiku poole pööratud" kunsti näituse. Sealt saigi koos kuraatoritega valitud Kristi Kongi.

Ühtpidi oli see valik väga täpne, aga teistpidi ei tea sa kunagi ette. Näiteks me peame alati prognoosima, kui palju näituse kataloogi trükime, me trükkisime minu öeldud arvu, vähem kui kunstnik ja kuraator lootsid, ja...

... teisel nädalal olid otsas?

Teisel nädalal trükkisime uue tiraaži. Praegu on alles 33 raamatut.

Me rääkisime Yayoi Kusamast, kelle näitused on rahvusvaheliselt menukad. Nüüd, kui Kristi Kongi produktsioon on loodud ja kontseptsioon valmis, kas hakkate seda ka välismaale müüma?

Praegu seda rolli Kumu kunstimuuseumil ei ole. Muidu me viime küll oma näitusi välja ja teeme kunstimuuseumi kogudest näitusi väljaspool Eestit, aga see produktsioon kuulub hoolimata meie panusest tegelikult Kristi Kongile. Kuna see ei ole seotud Eesti Kunstimuuseumi kogudega, siis seda rolli me enda peale ei võta ja kunstnik ilmselt seda meilt ei oota.

Aga mis sa arvad, mis see võti oli, miks 50 000 inimest tahtis seda näitust vaatama tulla?

Ühest võtit ei ole. Ühtpidi Kristi Kongi laad on kindlasti värviline pildi- ja ruumielamus: näitus ei ole suurte tekstidega varustatud, vaid igati ise kogetav, nähtav ja kättesaadav. Samas on Kristi ikkagi väga hea maalikunstnik ja näitus hargneb minu meelest väga mitmel tasandil. See ei ole ainult üheplaaniline ruumielamus ja värvide pillerkaar, vaid inimesed, kes otsivad midagi enamat, leiavad sealt veel palju teisi mängulisi, poeetilisi ja esteetilisi kihistusi.

Mulle meeldib, kuna ma ise tegelen vanema kunstiga, tõmmata kunstiloos paralleele tänapäevaga. Köleri 200. juubeliaastal kuulasin Öölikooli saadet Johann Kölerist ja nii tore oli kuulda, kuidas kõik esinejad tema edu valemina nimetasid, et ta oli hea suhtleja, kunstnikuna väga tundlik ning luges nii oma aega kui ka inimesi enda ümber. Sama kehtib Kristi Kongi kohta: ta on väga teadlik sellest, mida ta teeb ja millises hetkes ta seda teeb, ta on hästi avatud inimene ja kujundab heas mõttes väga teadlikult oma brändi. See on ka tänases kunstielus kindlasti hästi-hästi oluline.

Kongi näituse puhul oligi Kumu jaoks eriline see, kui palju kunstnik ise osales, kui hea meelega ta muuseumiga koostööd tegi ja ise tuure läbi viis. Paljudele külastajatele oli see suur lisaväärtus.

Ta tegi palju tuure?

Väga palju. Ta tegi erinevaid ekskursioone, vestlusi ja maalitöötubasid, veetis sageli nädalavahetusi oma näitusel ja oli kättesaadav. Selline kohtumine kunstnikuga on formaat, mida me oma näituste puhul kahjuks liiga sageli kasutada ei saa.

Ja nüüd te sunnite ta Kumust jälle välja kolima, kus ta on pool aastat piltlikult öeldes elanud.

See on kindlasti raske ja valus mõlemale poolele, ka Kumu hariduskeskusele, aga nii need näitused läbi saavad.

Ruumikogemuse motiiv on siit korduvalt läbi käinud. Kristi brändi üks osa on ka see, et ta on pretensioonitu: temani saab jõuda ilma kunstipagasi või kunstikraadita inimene. Kas see tõi kohale teistsuguse publiku, kes muidu ehk pelgab või ei julge Kumusse tulla?

Kindlasti. Selline külastajate arv Eesti elanikkonna juures on erakordne, isegi arvestades, et tegu oli suvenäitusega. Suveperiood paneb näituse külastajate arvu mõttes alati paremasse positsiooni, sest Tallinnas käib siis väga palju turiste.

Kumu jaoks on suvi siis ikkagi külastajate mõttes tõusuaeg?

Jah, aga selleks peab tegema õigeid valikuid. See ei ole antus. Kui Nigulistes ja Kadrioru lossis on turismivoog pigem ootuspärane, siis Kumus tuleb teha teadlikke valikuid ja praegune valik läks õigesse kohta. Selleks, et Kumus sellised külastajate arvud kokku tuleksid, peab näitus olema võimalikult laiadele sihtgruppidele kättesaadav, elamuslik ja huvitav ühtaegu nii Eesti publikule kui ka välismaalastele.

Kristi Kongi, kes suhtles näituse ajal ise inimestega väga palju, ütles, et mitmed külastajad on tulnud tema juurde rääkima, et polegi varem Kumus käinud, aga nüüd tulid ja see oli täitsa tore. Teistpidi on tal olnud palju inimesi, kes ütlevad, et olen juba kolm korda näitusel käinud ja nüüd tulin neljandat korda kunstnikutuurile. Oli ka selliseid armsaid seiku, mida meil mõne näitusega juhtub: käib keegi turist, kes näeb, et näitus hakkab üles minema, ja tuleb kasvõi Helsingist laevaga üheks päevaks tagasi spetsiaalselt seda näitust vaatama.

Kui palju neid inimesi Eestis üldse on, kes Kumus käinud ei ole?

Kui ma siia Kumusse tööle tulin, tundus mulle suureliselt, et võtaks sihiks, et Eestis ei oleks kedagi, kes pole Kumus käinud. Ja siis kohe esimesel päeval saabus mind pildistama fotograaf, kes ütles, et nüüd tulengi esimest korda Kumusse. See oli väga märgiline.

Muidugi tahaks, et neid inimesi oleks vähem, aga selge, et neid inimesi leidub ja kasvab paraku ka peale. Seetõttu teeme igal aasta ka selliseid näituseid, millega me teadlikult laiendame oma külastajaskonna piiri.

Nagu sa ütled: suured numbrid ei tule iseenesest, tuleb teha õigeid valikuid, aga ka parimat näitust tuleb inimestele meelde tuletada. Kui palju te sellega tegelesite? Kas suvenäituste puhul tehakse eraldi välisturundust? Nägite Eestis ka vaeva, et see inimestel meeles püsiks, või hakkas see suust suhu ise levima?

See on väga erinev. Kunstimuuseumil ja Kumul on tegelikult väga tubli kommunikatsiooni- ja turundusosakond ning sellega tegeletakse, aga kui sul ei ole õiget näitust ega head materjali, siis võid sinna energiat panna, aga see ei aita.

Mulle tundub, et Kristi Kongi näituse fenomen ei olnud niivõrd meie kuskil Tallinki laevades tehtud reklaam, pigem oli näitus äärmiselt sotsiaalmeediasobilik. Ma ei suuda meenutada näitust, kus meie muuseumi sotsiaalmeedia oleks olnud sedavõrd täis külastajate endi postitusi.

Oli mugav Instagrami pilte teha?

Neid tulid meie sotsiaalmeediasse vasakult ja paremalt, inimesed tahtsid ennast Kristi Kongi kunsti taustal jäädvustada ja näidata. Ajakirjandusele meeldis ka, näiteks veel oktoobris tuli Helsinkist Yle televisioon, kes veetis siin terve päeva ja tegi nii saate kui ka suure loo oma kodulehele.

See oli täiesti Soome enda poolne initsiatiiv. Nii et see näitus müüs ennast paljuski positiivse külastuselamuse kaudu, Kumu roll oli seda fenomeni kujundada ja toita.

Kas näituse instagrammitavus on praegu asi, millega muuseum näitust luues praegu arvestama peab?

See ei tee näitusele kindlasti midagi halba, aga selle näituse tugevus ei olnud selles, et muuseum oleks vaeva näinud ja loonud kuskile atraktiivse seina, kus on mingi eriline soodus võimalus selfie tegemiseks. See on lihtsalt Kristi Kongi brändi osa: tema looming pakub kogemuslikku keskkonda, mis toob praegusesse keerulisse ajastusse vajalikku värvi ja valgust, aga ka ehedust ja isiklikkust.

Kui me Kristi Kongi 50 000 külastaja juurde tagasi läheme: kas see on Kumu jaoks number, millega olete korraks õnnelikud, või unistate kogu aeg rohkemast? Tahaksite 100 000 külastajaga näitust?

Peab jääma realistlikuks. Aastad ei ole vennad ja ka globaalne olukord mõjutab külastajanumbreid igal sammul. Tuleb ka arvestada, kui palju Eestis üldse inimesi on ja kuidas õpilaste arv kahaneb. 20 tegutsemisaasta jooksul on Kumu külastatavus kõikunud kuskil 140 000 ja 200 000 inimese vahel aastas. Selle sees on 50 000 meile ikkagi väga hea number. Rekord on jaapani digitaalse kunsti rühmituse teamLabi näitusega 2022. aastal kogutud 90 000 külastajat.

Teisest küljest, kellele ei meeldiks palju külastajaid? Minu silmis teevad külastajad Kumu-sugusele suurele muuseumihoonele ainult head. Kui majas on päevas 500 inimest, siis hoiab see mootori töös: keegi ei saa olla passiivne, saaliteenindus ja külastusjuhid suhtlevad täie hooga ning kõik on oma sõiduvees. See on tegelikult hästi hea tunne, sest selle jaoks on maja tehtud. Ja kui õhtul kell seitse algab auditooriumis veel kino, kontsert või etendus, siis sa tunned, et kasutame seda maja igal sammul. Nii et Kumu võimekus külastajaid veel rohkem vastu võtta on kindlasti olemas.

Seejuures on oluline ka rõhutada, et Kumu ühendab kaks poolt: teil on kaasaegse kunsti näitusi ja teisalt ka täielikult pärandi ning muuseumi poole kalduvaid väljapanekuid. Kui palju te nende kahe poole ühendamise või eraldi vaatamisega tegelete?

See on üks minu lemmikteemasid. Mulle tundub see eriliselt uhke võimalus ja vastutus: tegeleda näituseprogrammi ja kogudega, mis ulatuvad 18. sajandist kaasajani. See ongi Kumu tugevus, et siin hoones on korraga justkui rahvusgalerii ja kaasaegse kunsti muuseum ühes.

Kui ma Kumusse tulin, olid korrused väga jaotunud, et kes millisel korrusel millist perioodi kureeris. Oli kunst kuni Teise maailmasõjani, siis nõukogude periood ja viiendal korrusel kaasaegse kunsti galerii. Praeguseks tegeleme näituseprogrammi kui tervikuga, mõeldes pidevalt sellele, et kui näidata kunstipärandit, siis tuleks seda teha aktuaalsel moel ehk küsida neid küsimusi, mis on meile täna olulised. Ja kui teeme suuri kaasaegse kunsti näitusi, siis loome ju samuti alati mingil moel kunstiajalugu.

Sageli areneb uus välja vanast, ehk siis muuseumi kogudest. Püsiekspositsiooni korrustel tegutsevad nüüd eraldi projektiruumid, kus näitame peamiselt kaasaegset kunsti, aga nii, et see pakuks püsiväljapanekule tänaseid lisakihistusi. Näiteks praegu on "Identiteedimaastike" püsinäituse projektiruumis väljas Köler 200 näitus, kus kaasaegsed kunstnikud esitavad tõlgendusi sellest, mis Johann Köleri loomingus neid kõnetab.

Edasistest plaanidest rääkides, siis Kristi Kongi positiivsest kogemusest on kasvanud mõte, et tahaksime teha Edith Karlsoniga näituse 2028. aasta suvel. Mõte on, et ta ei kordaks seda ülevaatenäitust, mis tal oli Kiasmas, vaid võtaks  ette mängulise sekkumise eesti skulptuuritraditsiooni, otsides oma näitusele kaaslasi muuseumi skulptuurikogu teoste seast.  Kogud on Eesti Kunstimuuseumi suurim varandus ning saame pakkuda kunstnikele ideid, teadmist ja tuge nendega tegelemisel.

Sa tõid selle teema ka ise sisse, aga tundsin seda soome-ugri näitusel "Ekspeditsioon", aga viimasel ajal on seda olnud teil mitmel näitusel, ka antropotseeni ja tehisintellekti näitustel: küsimused, mis tõstatuvad aktuaalsetest probleemidest, on teil sageli esil. Soome-ugri näitusel julgesite minu arust esitada isegi üsna julgeid hüpoteese, mida Eesti ühiskonnas sageli ei kuule. Kas te kompate piire, et mitte ainult dialoogis osaleda, vaid ka dialoogi algatada?

Just olin pikemalt koos Läti Kunstimuuseumi uue direktori Iveta Derkusovaga, kellele, naljaga pooleks, oli Kristi Kongi "Kromaatiline triiv" lausa üllatus, sest ta ootas "keerulisi ja ühiskondlikke teemasid nagu ikka Kumu näitustel"…. Nii et selles mõttes jah, meie n-ö ühiskondlik agenda ja aktuaalsed vaatenurgad on Kumu programmis tõesti nähtavalt olulisel kohal.

Sellised tänaseid küsimusi esitavad uurimuslikud teemanäitused ei ole sündinud juhuslikult, vaid arenenud sarjana või teatud mõttes uurimusliku ahelana. Oleme Linda Kaljundiga teinud järjest mitmeid näitusi, kus on vaadatud 19. sajandi teaduspilte, visuaalkultuuri ja üldse võimu kehtestamist piltide kaudu, koloniaalajalugu ning keskkonnateemasid. Need on kaasaegse muuseumi (enese)kriitilised küsimused, mis teevad meid teadlikumaks pildi jõust ning sellest, kust pärinevad meie maailma vaatamise, nägemise ja kirjeldamise viisid.

Tänapäevast perspektiivi olete proovinud tuua ka siis, kui uuendasite püsinäitust ja muutsite teoste pealkirju, mis tekitas inimestes väga vastakaid tundeid. Kas tunned, et rahvusgalerii või esindusgaleriina on mingi provokatsiooni või hea maitse piir, mida ei tohiks ületada?

Mulle tundub, et need on täiesti erinevad asjad: provokatsioon ja hea maitse. Mõlemad piirid on kindlasti olemas, aga hästi õige tundub neid piire pidevalt ümber ja uuesti defineerida. Hea maitse piirid on samamoodi ajas muutuvad: mis on hea kunst, mis on kitš, mis on halb kunst.

Kas ise mõtestad kunsti hea ja halb skaalal?

Praeguseks tundub see niivõrd absurdne. Samas kasutasin Kristi Kongist rääkides mõistet, et ta on väga hea maalikunstnik, pidades eelkõige silmas tema professionaalsust. Hea ja halva, kõrge või madala, sobiva või ebasobiva kunsti vastandid on tänaseks ammu ületatud. Seetõttu on kaasaegne kunstiväli ka väga palju laiem, pakkudes lausa hõlmamatut mitmekesisust nii tegijate, esteetika, kunstimeediumide, teemade kui ka väärtuste mõttes. See võib ajada segadusse ja teha kunstis orienteerumise raskeks.

Provokatsiooni ja maitsekuse piirid liiguvad ajas: 19. sajandil ei pääsenud naised kunstiakadeemiasse, sest ei tohtinud näha alasti modelli; samal ajal laiutas näitusesaalides tubade kaupa naisakte. Kunstiloos leidub omajagu seksistlikke, misogüünseid ja rassistlikke stereotüüpe, mida me täna tajume ja lammutame. 

Samamoodi nagu on muutunud viisid, kuidas me kunsti vaatame, on muutunud ka keel, milles me räägime. Kumu uuenenud püsinäitusel "Identiteedimaastikud. Eesti kunst 1700-1945" sai tüliõunaks ja tähelepanu keskmeks n-tähega sõna. Konservatiivsele kriitikale tundus provokatiivne seda mitte kasutada – mulle tundub jätkuvalt provokatiivne või lausa skandaalne, kui esindusgalerii selle sõna süütult oma etikettidele kirjutaks.

Kunstimuuseumi võimalus ongi sellistele muudatustele tähelepanu juhtida, olla avaliku arutleja, mitte tsenseerija ega kohtuniku rollis, öeldes, kuidas me peaksime või ei peaks käituma või mida peaksime pidama heaks ja halvaks kunstiks. Näituste ja publikuüritustega saab tekitada dialooge ja diskussioone.

Kumu sai 20-aastaseks ning inimese eluea mõttes oleks selleks ajaks teismeiga möödas ja nüüd tuleb vaikselt hakata tulevikku vaatama, mida eluga edasi teha. Kas Kumu on täiskasvanuks saanud?

See on väga raske küsimus. Seoses ümmarguse sünnipäevaga oleme meenutanud 2006. aastat ja üldse 2000ndaid. Kumu projekt on pärit 1990ndatest ja meil on kõlanud kõva nostalgia, et see justkui oli Eesti kunstielu null-punkt: kõik alles lõid ennast, mitte ainult kaasaegne kunst, vaid ka kaasaegne muuseum ja näituseformaat oma turunduse, kommunikatsiooni ja haridustööga. Sellega võrreldes on Kumu tänaseks kindlasti hästi palju professionaalsem, teadlikum ja rahvusvahelisem, aga seda on kogu Eesti riik, seda oleme meie kõik siin inimestena, oleme sellest ajast palju edasi liikunud.

Teistpidi loodaks, et oleme jätkuvalt otsingulised, ehkki targemalt ja teadlikumalt kui enne. Nii nagu kunst ise tahab puudutada ajanärvi, tahaks ka kunstimuuseumina seda puudutada. Viimased aastad ehk minu aeg Kumus on olnud erakordselt dünaamiline: üks kriis annab teisele käe ja sa pead pidevalt reageerima globaalsetele muutujatele, mitte ainult kunstielu sisemistele arengutele.

Kui ma olen rahvusvaheliste "täiskasvanud" muuseumide, näiteks Saksamaal Ostpreußisches Landesmuseumi kuratooriumis ja annan aeg-ajalt nende aasta tegevusele hinnangut, siis tundub mulle, et Kumu ja Eesti tervikuna on ikka väga noor ja väga hakkaja.

Ehk selles valguses ei saa öelda, et Kumu on valmis? Kui muuseum saab valmis, tähendab see vist pigem, et asjad on halvasti.

Jah, seda ei taha Kumu 20. sünnipäeval kuidagi öelda, et nüüd tegime Kristi Kongi näituse ja oleme valmis.

Kumu tähistab kahekümnendat, sina aga direktorina kümnendat sünnipäeva. Kas töö pakub sulle endiselt väljakutseid või oled nüüd käppa saanud ja kõik selge?

Väga pakub väljakutseid. Ma ei saa üldse aru, kuhu see kümme aastat on kadunud. Ma südamest jagan seda mõtet, et institutsioonide juhid peaksid vahetuma: tood oma kontseptsiooni ja teed mingid asjad ära...

Kas sul on kõik need asjad tehtud, millega direktoriks kandideerisid?

Võib-olla see, millega ma kandideerisin – tahtsin teha uut vanema kunstiperioodi püsinäitust, identiteedimaastikke –, see on tehtud.

Seda küsimust ei esita ma selleks, et sind tuleks direktori kohalt välja vahetada.

Muuseumides, ka rahvusvaheliselt, ongi juhid tegelikult kauem ametis kui mõne äriettevõtte eesotsas. Pärandivaldkonnas sa küpsed aeglaselt, saad rahvusvahelistesse erialavõrgustikesse sisse, kogud kaalu.

Kumu igapäevatöö raskus ja võlu on, et see on täiesti projektipõhine: sa alustad iga näitusega täiesti uut teekonda. Ja seda ei alusta ainult näituse kuraator, sest isegi kui sa juhina ei ole konkreetse näituse kuraator, alustad sa seda protsessi koos iga näitusega. Sa lood võimaluse selle näituse jaoks, alustad rahvusvahelist suhtlust, leiad partnerid ja kunstnikud, lähed uute inimestega isiklikku kontakti. Kui näitus päriselt valmima hakkab, siis vastutad selle eest omas majas, tegeled ka turunduse ja kommunikatsiooniga, et näitus oleks külastajatele loetav ja vastaks Kumu agendale.

Juhina ei tegele sa ühe näitusega, vaid korraga vähemalt kümne projektiga ja alustad uuesti iga aastaga. Sellepärast on selle töö sisse nii kerge uppuda ja raske väljuda, sest elan mõtetes juba 2028. ja 2029. aastas. 2027. aasta plaan on juba ära trükitud, me teame, mis tuleb, aga igapäevaselt tegeled ka sellega, mis tuleb pärast: lood ette võimalusi, innustud teemadest ja projektidest ning pead hoidma ja innustama inimesi enda ümber, kes neid teostama hakkavad. Selles mõttes on see väga rutiinivaba ja perspektiiviga töö.

Kumu juhtimine on üks valdkonna tippameteid, siis siit edasi on raske väljakutseid leida. Alar Karis sai sai samas Eesti presidendiks pärast ERMi juhtimist...

Õnneks on meil nooruslik, värske naispresident, nii et see amet tundub praegu väga hästi täidetud. (naerdes)

Lisaks Kristi Kongi näituse lõpule oli eelmisel nädalal veel üks oluline kunstivaldkonna sündmus: kunstnike liidu toetusoksjon. Mulle tundus, et Eesti ühiskonnas ei ole nii suure elevusega kunsti jälgitud juba ammu. Kas Eesti Kunstimuuseum ostis ka mõne teose sealt oksjonilt oma kogusse?

Ei ostnud. Oksjon ei ole formaat, kus Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum või Tarbekunsti- ja Disainimuuseum peaksid ilmtingimata osalema. Hea oli vaadata, et tänasel Eesti kunstielul on toetajaid, kes on valmis sellise väga rumala olukorra puhul valdkonnale appi tulema. Usun, et nendes hindades on justkui heategevusloterii element: sa ei otsi kasumlikkust, ei maksa ainult konkreetse teose, ühe pildi või skulptuuri eest, vaid sa tegelikult toetad kunstnike liitu ja Eesti kunsti.

Aga kas Kadi Polli ostis endale sealt mõne töö?

Ei, aga mul oli oma lemmiktöö, tegelikult mitu, ja vaatasin suure elevusega, kuidas nende hind tõusis.

Läks sinu hinnaskaalast välja?

Kahjuks läks minu skaalast välja jah. (naerdes)

Sa mainisid, et ühe suure muuseumi plaane tehakse väga pikalt ette. Ühelt poolt annab see võimaluse rahulikumalt hingata: mina ei tea, mis toob 2027. aasta, sina juba tead. Aga kui palju jääb selle pika planeerimise kõrval aega reaktiivsuseks? Kui ühiskonnas toimub midagi plahvatuslikku, kas teil on ruumi asju ümber mängida või on 2027. aasta kava juba lamineeritud ja paika pandud?

Nii ja naa. Suure muuseumina on see nii, et kui vaadata Eesti kunstivälja laiemalt, siis Kumu ei saa ega pea olema kõige mängulisem, kõige eksperimenteerivam ega kõige äkilisem. Meie tugevused on mujal: meil on suured pinnad, suured vastutused ja samas ka kaalukas roll.

Samas, Kumu püsinäituste korrustele on teadlikult tehtud projektiruumid, mis on väiksed ja saavad kiiremini reageerida.

Nende plaanid ei ole kindlasti nii pikalt ette tehtud?

Need ei ole jah nii pikalt tehtud. Aga eks koroona-aeg näitas jällegi, et hädakorral oleme võimelised mingeid asju ära jätma, midagi muutma ja otsima, milliste heade lähinaabritega on võimalik projekte teha, kui pead planeeritud asjadest loobuma. Aga rahvusvaheliste plaanide ja laenude puhul ei käi see lihtsalt: praegu räägime 2030. aasta laenudest, sa ei saa minna ühegi tuntud tegija või maailma suure kunstimuuseumi juurde ja öelda, et mul tuleb 2027. aasta sügisel näitus ja nüüd ma tahaksin kolmkümmend tööd teie kogudest. Nii see ei toimi.

Kui vaadata kasvõi kodumaist Kristi Kongi näitust, siis teadsime ka temaga kaks aastat enne, et näitus Kumu suures saalis tuleb, ja ta alustas selle nimel tööd juba siis.

Üks asi on olulistele küsimustele reageerimine, ka Kongi näituse puhul on siin mitu korda läbi käinud sõna "risk". Kuidas on riskide võtmisega sellisel suurel muuseumil?

Riske on mitut sorti. Minu kui juhi vastutus on see, et riigi sihtasutusena, millel on väga suur omatulu teenimise kohustus, ei saa me kuidagi suhtuda külastajanumbritesse ükskõiksel, need on meile ikkagi väga olulised. Näituseprogrammi tehes tuleb arvestada, et sünniksid ka need maja käima panevad näitused.

Samas, olles ise erialaväljalt, on mulle väga oluline, et teeksime ka näitusi, mis külastaja mõttes on võib-olla pigem subkultuursed, aga sisu mõttes seda kaalukamad. Igal näitusel peab olema kindel põhjus, miks ja kellele me seda teeme ja miks just Kumus. Antropotseeni, koloniaalajaloo ja teiste keerulise pärandi teemadega tegelevad näitused on kindlasti pigem muutujad: sa ei tea, millist diskussiooni nad kaasa toovad, nad võivad tuua ka väga negatiivset kriitikat, nendega poolt- ja vastuhäältega toimetada on väga energiamahukas, aga see tundub mulle riski väärt ja pean n-ö Kumu agendaks nende teemade eest seista. Nagu ka naiskunstnike esiletoomise eest.

Suurim väljakutse Kumu tegevuses ongi pidev tasakaalu otsimine, sest me ei saa minna oma programmiga väga ühte väravasse. Kui vaadata tänavust Kumu sünnipäeva-aastat, siis alustasime üsna tagasivaatava tehisintellekti näitusega, mis tegi komplimendi Kumu algusaastatele, kui uue meedia ja tehnoloogia teemad olid väga olulised ja uued. See sidus tehnilise arengu, tehisintellekti ja kunsti ning oli, väga stereotüüpselt öeldes, teadlikult ka meeskülastajaid kõnetav. Siis tuli Kristi Kongi, mis tegi rohkem kui ootasime ja oli väga laiale publikule.

See oli siis naistele mõeldud näitus?

Kindlasti ei olnud see ainult naistele, vaid just võimalikult avarale publikule.

Praegu on lisaks soome-ugri väljapanekule üleval ka saamide näitus, mis on uurimusliku näituseformaadi jätk, ja kohe avaneb suures saalis Eda Tuulbergi kureeritud "Kes kardab emadust?", mis tegeleb küll väga laia ja meid kõiki puudutava emaduse teemaga, aga ei ole kindlasti mingi neitsi Maarja piltide näitus. Igas projektis on omad väljakutsed ja riskid.

Kas võime rääkida ka Kumust kui muuseumivaldkonna esindusorganisatsioonist? Kas see on staatus, mida te kannate?

Jah, muidugi. Kumu on korraga mitmes ülesandes, mida näitab ka see, et oleme kultuuriministeeriumis kahe nõuniku haldusalas. Ühelt poolt oleme kunsti- ja näitusteasutus ning kuulume sisu ja teemade poolest kunstinõuniku kompetentsi. Teisalt oleme pärandiasutus kultuuriväärtuste osakonna all, kus läheme kokku kõigi teiste Eesti muuseumidega.

Eesti Kunstimuuseum on organisatsioon, kuhu kuulub viis erinevat muuseumi: Mikkeli, Niguliste, Kadriorg, Adamson-Eric ja Kumu. Kumu on neist ainus, kes kannab eraldi ka kaasaegse kunsti näitamise ja sellega tegelemise rolli. Oleme väga tugevalt kunsti- ja näituseasutus. Kogu Eesti Kunstimuuseumi vahetuvate näituste arv, ambitsioonikus ja rahvusvahelisus on Eesti muuseumivaldkonna lõikes eriline.

Näituse, just rahvusvahelise kunstinäituse formaat koos sinna juurde kuuluva kataloogi, üritusteprogrammi ja haridustööga on meie supervõime, võrreldes Eesti laiema muuseumivaldkonna pigem museoloogiliste teadmiste ja püsiekspositsioonide loomise oskustega. Kumu kunstimuuseum teeb aastas 10 vahetuvat näitust, Eesti Kunstimuuseum kokku ligi 20. Seda on raske võrrelda ühegi teise Eesti muuseumiga.

Kas ERM on seejuures teie konkurent?

Ikkagi partner, Kumu soome-ugri näituse ja saami näituse puhul on ERM otsene koostööpartner. Loomulikult on ERM-iga palju teemasid, mida arutada: kuidas on teadus, kogud ja kureerimine seotud, kas teadurid kureerivad näitusi, kas kuraatorid on teadurid ning teisi selliseid sisulisi arendusvestlusi. Laura Kipper on ERMi suurepärane juht ja nende teemade üle temaga on väga vajalik ja oluline rääkida. Samamoodi külastuskogemusest, üritustest ja haldusest, sest majad on võrreldavalt suured.

Sinu ametiaja jooksul on kriise olnud rohkem kui küll. Üks kriis, õigemini sõda, käib meil idapiiri taga. Kas tunned sellel otsest mõju turismile? See mõjutas turismisektorit igas mõttes, aga kas ka muuseumikülastuste vaates?

Sõda on niivõrd tõsine ja kestvat ärevust tekitav teema. Hirmud esimese suve suhtes olid eriti suured, aga nüüd võib öelda, et turism ju ei katkenud ja sel tänavusel suvel oli meie jaoks väliskülalisi taas natuke rohkem kui eelmisel aastal. Turist ikkagi julgeb tulla, kasvõi külmemat suve otsima. Aga kogu olukord Ukrainas ja meie piiri taga on mitmes aspektis täiesti sõnadega kirjeldamatu.

Mõju tuleb ka teisest küljest. Näiteks minu enda kui uurija vaatest, kes ma tegelen 18. ja 19. sajandi kunstiga, on mitmed projektid pausil. Meie võimalus kunstiteaduses on olnud see, et ühendame piirialana Lääne-Euroopa ja endise Vene keisririigi pärandit, kus paljud baltisakslased ja ka eestlased, seesama Johann Köler, oma kunsti lõid. Saame teadmist vahendada ja kunstiajalugu kirjutada nende keeleruumide ja mõjuväljade vahel. Praegu ei taha aga suhtlust Venemaaga isegi teaduse tasemel. Kui me ütleme, et sel aastal tähistasime Köleri 200. juubelit ja küsitakse, miks Kumu ei teinud suurt Köleri näitust, siis see põhjus on väga palju selles, et laene Köleri näituse jaoks ei saa praeguses olukorras korraldada, isegi fotode küsimine ei tule kõne alla.

Loomulikult on olemas ka pidev ohufoon. Planeerime praegu ühte suurt näituseprojekti kolme Balti riigi ja Saksamaaga aastateks 2027-2029. See läheb väga spetsiifiliseks, aga rahvusvaheliste näituste jaoks tuleb kunstiteosed alati kindlustada: Eestis on tegelikult väga hea riikliku kindlustuse süsteem, aga sõjaoht ei ole selles kindlustuslepingus sees ja see on midagi, mida täna kõik välispartnerid ootavad või küsivad.

Oleme mingis täiesti teises ajas, kus senised lepped ja garantiid ei ole enam piisavad, kuigi meie oleme jätkuvalt toredad partnerid.

Seni, kuni kindlustuslepingus ei ole sõna "sõda", on keeruline?

Seal võiks olla ennekõike sõna "droon", aga tegelikult küsitakse ka sõna "sõda".

Tegite hiljuti kriisiõppuse ja testisite stsenaariume, kuidas oma pärandit ja teoseid pakkida ning mida raskes olukorras teha. Mis te teada saite? Kas tulid välja kitsaskohad või kõik õnnestus?

Muidugi tuli välja kõikvõimalikke praktilisi kitsaskohti. Selles mõttes on väga hea reaalselt proovida ja aru saada, palju miski kaalub ning mõtled tõesti selle peale, et kui elektrit ei ole, siis ka telefoniaku saab tühjaks ja kuidas see kõik kulgeda saab. Kogemusena on see kindlasti väga huvitav ja tajud, et ükskõik kui täpsed stsenaariumid ette mõeldud ei ole, saavad sündmused hargneda väga ootamatutes suundades ja elu ise on kindlasti veel palju põnevam.

Tervikuna tekitavad kriisiplaanid omakorda väga palju küsimusi: kunstiloolastel on füüsiliselt valus koostada nimekirju sellest, millised on 10 või 30 kõige olulisemat kunstiteost, mida esmajärjekorras kaitsta. Selge, et need nimekirjad peavad olema, aga kuidas sa neid koostad? Siis tekivad kohe küsimused: kas see on rahvusvaheline kunst, mida me peame kõige olulisemaks, aga seda on maailmas veel. Või peaks see olema Eesti kunst, sest selles oleme kõige tähtsam pärandihoidja.

Muuseas, nimekirju koostavad värske hooga ka Saksamaa muuseumid ja sealgi arutatakse samade küsimuste üle: kas näiteks Chemnitzi muuseumi jaoks peaks olema prioriteediks kuulus Otto Dix või mõni oma piirkonna kunstnik, kelle töid leidub vaid nende muuseumis.

Teil on need nimekirjad olemas?

Need nimekirjad on loomulikult olemas. Aga mida rohkem sellele mõtled, seda raskem see on.

Ma küsisin, kas ERM on teie konkurent, ja sellest me natuke rääkisime. Aga kes on praegu laiemalt Kumu kõige suuremad konkurendid? Eks me räägime, et kõik võitlevad aja ja tähelepanu nimel.

Üldse konkurentsi kategooria on selline...

Te ei taha üldse mõelda, et kellegagi konkureerite?

Ei taha jah. Inimeste aja ja tähelepanu pärast konkureerib ühtpidi kogu maailma meelelahutus ja kultuuritööstus. Aga siin Eesti muuseumide seas ja kunstiväljal…. kui kunstinäitust teha, siis õnnestunud näitus võib sündida ka väga väikeses galeriis ja seda saab kadedusega vaadata, et oh, miks see ei võiks olla Kumus.

Kas sa vaatad kadedusega mingit projekti ja mõtled, miks see ei olnud Kumus?

Teinekord mõnda näitust olen ehk tõesti nii vaadanud, näiteks kunagi Lisa Reihana teost "In Pursuit of Venus" Uus-Meremaa paviljonis Veneetsias või Edith Karlsoni näitust "Süütuse tagasitulek" EKKM-is, aga samal ajal olen mõelnud ka sedapidi, et see on asi, mida Kumu võiks arendada või edasi teha, et see võiks saada meie formaadiks.

See näitab, et Kumul on olemas oma visioon ja väärtused: kui näed midagi, mis sobiks täpselt sellega, mida me tahame teha, siis vaatad seda ehk mitte niivõrd kadedusega, vaid äratundmisega, et milline inspireeriv mõte või oluline teos.

Eesti-sisest konkurentsi ma küll ei taha. Kuulun Kumu ja Eesti Kunstimuuseumi nimel KAEL-i, mis on kunsti- ja näitusteasutuste esindusorganisatsioon Eestis. Seal on eriti selge, et oleme oma suuruse ja võimalustega privilegeeritud. Kuigi ka Kumul on pidevalt kõike puudu, raha on puudu, inimesi on puudu, ja oled oma hakkamasaamise suhtes enesekriitiline, siis meil on Eesti mastaabis ikka kõike rohkem kui teistel. See ei anna õigust eputada, veel vähem kedagi kadestada.

Teistel on veel raskem?

Jah, kunstivaldkonnas on teistel veel raskem. Võimalused on erinevad ja kellegagi konkureerima tulla ei ole kohane.

Võrdlevalt vaatan alati Soome poole, kus meil on väga head suhted erinevate kunstiasutustega. Helsinki südalinnas saab ehk rääkida elutervest konkurentsist: mitmed väga sarnase kaaluga kunstimuuseumid asuvad seal linnaruumis väga lähestikku ja võrdlevad oma näituseprogramme, et kes millise näituse või kunstniku kohale toob. Ateneum tegeleb klassikaga, Kiasma meelsasti mitte-Euroopa kunstnikega, Amos Rex eelistab noort, aga ka tehisintellektipõhiste kunsti ja uusi tehnoloogiad jne. 

Nende programme peame ka Kumus silmas ja arvestame teinekord, et kui mõni kunstnik või projekt juba Helsinkisse tuleb, siis pole Kumul mõtet sama asja teha – või vastupidi, teeme algusest peale koostööd. Sama on kindlasti Läti ja Leedu riiklike kunstimuuseumidega, mis on väga võrreldavad organisatsioonid ja mille raskusi ning perspektiive on hea tunda ja mõista.

Sa tõid KAEL-i juba sisse, aga ma tahtsingi jõuda selleni, et kui on Kumul kunstiasutusena võimalus võtta sõna ühiskondlikel või kasvõi poliitilistel teemadel? Kas see on positsioon, mida te tahate omada?

Nii ja naa. Meil on teatud valdkondades loomulikult kohustused, aga ma arvan, et KAEL-i kuuluvaid organisatsioone vaadates tuleb arvestada, et Kumu käib riikliku sihtasutuse Eesti Kunstimuuseum alla ja nagu öeldud, oleme Eesti mastaabis hästi suured. Teiseks oleme korraga nii muuseum kui näitusteasutus. Kogu kunstivaldkonna seas on tegelikult ainult üks otse kunstile loodud sihtasutus, see on SA Kunstihoone. Siis juba järgmised ongi kas mittetulunduslikud näitusekeskused, kus riiklike toetuste osa on väike ja ebakindel, või eragaleriid.

Mulle tundub, et meie prioriteet on ikkagi hoida riiklikku kogu. See on esimene põhjus, miks riik meile sihtasutusena riigipoolset toetust maksab. See ei vähenda meie teaduse, näituste ja publikuürituste võimalust rääkida kaasa ühiskondlikult olulistel ja vajadusel ka poliitilistel teemadel, vastupidi, nagu ennegi ütlesin, pean seda Kumu programmis hästi oluliseks. Samas igat kunstivaldkonna lahingut me muuseumina ei vea, näiteks kunstnike töötasude teemaga oleme Kumus küll igati solidaarsed, aga tööandjana pole meie ise selle eest võitlejad. KAEL ongi loodud selleks, et igale teemale oleks õige eestkõneleja võtta.

KAEL-iga seob meid ka ühine eesmärk seista kunstivaldkonna eest ja teha Eesti kunst nähtavaks. Praegu, kui seda intervjuud teeme, on seda sõnumit hea omavahel korrata, sest kunstimuuseumil on olnud väga hea rahvusvaheline aasta: tegime Saksamaal "Spiegel im Spiegel" näituse, viisime Konrad Mägi ja Kristina Õlleki Londonisse, Olga Terri, Anu Põdra ja Kris Lemsalu Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumisse. Samal ajal hiilgas Merike Estna Veneetsia biennaalil ja Edith Karlson isikunäitusel Kiasmas, EKLi oksjon ületas ootusi, Kristi Kongi isikunäitus Kumus lõi rekordeid…

Lugesin äsja kuskilt ajalehest pealkirja, et eestlased ei ole ainult teatrirahvas, eestlased on ka kunstirahvas – ja seda kuvandit tasukski nüüd hoida. Kuigi, me kõik teame, mis hinnaga see on tulnud ja et nii kunstivaldkonna kui ka muuseumide töötasude ja rahastuse juures ei ole see kahjuks kuskilt otsast jätkusuutlik.

Kumu ümmarguse sünnipäeva valguses võiksime lõpetuseks rääkida hoopis kogu valdkonna tulevikust: kas Kumu tähistab 40. sünnipäeva ja inimesed tulevad siis endiselt muuseumi, või on selleks ajaks asjad nii muutunud, et kõik on digitaalne ja inimestel ei ole enam vaja Kadrioru pargi veerele kohale tulla? Millisena sa näed muuseumide tulevikku laiemalt?

See on taas väga raske ja suur küsimus. Meie siin teeme pidevalt oma tööd ja mulle endale tundub, et selle vanas traditsioonilises mõttes muuseumikülastuse ja muuseumikogemuse väljasuremise märke ei ole. Mina vähemalt Kumus väga ei märka, ja ei tahaks seda ka laiemalt ühiskonnas tunnistada.

Linnar Viik läheb praegu kurjaks, aga ma ei teagi, kas usk sellesse, kuidas tehisaru kunsti muudab, on praeguseks veel visionäärne või pigem juba vanamoodne. See, kuhu kunst nähtavalt liigub, on pigem materiaalsuse, keskkondlikkuse ja käsitööoskuste taasväärtustamise juurde. Kunstnikud on mingis mõttes väga pärandisõbralikud ja sekkuvad meelsasti kunsti ja visuaalkultuuri ajalukku, toovad sealt välja traditsioone ja praktikaid, nihestavad ja hindavad neid ümber.

Kui koroona-ajal tundus, et kõigele on olemas virtuaalne alternatiiv ja näitusemajad tormasid tegema virtuaaltuure, kus sa saad arvuti kaudu kunstisaalis ringi vaadata, kui sa näitusele ei pääse, aga praegu ma ei näe, et globaalselt –vähemalt kunstiringkondades –o leks sellesse palju uskujaid.

Sina ka ei usu?

Ei usu või ei oska uskuda. Eks maailm muutub nii ruttu ja pakub nii palju üllatusi, et kahe aasta pärast võivad juhtuda olukorrad ja asjad, kus hindad täielikult ümber oma senised tõekspidamised, seda on ajad näidanud.

Üldiselt ei ole see praegu stsenaarium, mille suunas liikuda. Mulle endale tundub, et kui rahvusvaheliselt vaadata, siis millalgi olid just sellised suured digitaalse elamusruumi pakkumise projektid väga nähtavad ja massid läksid sinna. Kumus esindas seda sama asja TeamLab, aga ma praegu ma ei näe, et oleks liikumine selles suunas, vähemalt mitte kunstnike ja muuseumide jaoks oluline liikumine. Loomulikult on jätkuvalt väga head installatsioonikunsti, mis kasutab ruumi, heli ja videot.

Arvad, et pigem astutakse isegi samm tagasi?

Praegu tundub, et kui jälgida viimaseid Veneetsia biennaale ja kaasaegse kunsti trende, siis tegeletakse tõesti pigem oma juurte ja identiteedi otsimisega, mütoloogiate, esoteerika ja kogukondlikkusega. Seega jah, vaadatakse pigem tagasi.

Võib-olla on see arvamus täiesti vale ja kogu see tehisintellekt, mida me korraga igatseme ja kardame, muudabki täielikult maailma, sealhulgas kunstiloomet ja muuseumikogemust. Aga praegu seda märki väga selgelt ei loe. Näis, kuhu me kõik liigume: elame  ju huvitaval ajastul, nagu ütles juba 2019. aasta Veneetsia biennaali pealkiri.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.