Oleme Edaga mõlemad kunstiteadlased, feministid ja emad. Juhtus nii, et kui Eda oma teise lapse sai, oli ta juba alustanud Kumu näituse "Kes kardab emadust?" ettevalmistamist. Ja juhtus nii, et kui mina pärast vanemapuhkust Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusesse naasin, hakkasin kohe tööle Merike Estna isiknäitusega "Lekkiva taeva maja", mis esindab Eestit 61. rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil ja milles Estna tegeleb muu hulgas küsimusega ema ja kunstniku rolli ühendamisest. Koos oma kaheaastase lapsega elasin näituse ettevalmistuse ajal kuu aega Veneetsias, samal ajal kui Eda reisis mööda Euroopat ja kohtus kunstnikega, väikelaps kaasas. 

Kas on õige öelda, et me kumbki ei lasknud emadusel oma karjääri segada, või siis hoopis, et lasime emakogemusel kogu täiega senisesse tegevusse sisse sõita? Igal juhul ühendab meid mõlemat soov murda emadena välja konservatiivse ideoloogia kammitsaist, vabastada emadus ühekülgsusest. 

Kesk- ja Ida-Euroopa kunstile keskenduv feministlik näitus "Kes kardab emadust?" avaneb Kumu suures saalis 6. XI 2026 ja on avatud kuni 25. IV 2027.

Kuidas sündis näituse idee sinu jaoks?

Olen emaks ja lapseks olemise peale palju mõelnud ja vaadanud sel teemal töid, mis on kõnetanud. Kuigi mu laste isad on hoolduskoormusesse võrdselt panustavad ja väga toetavad, tundsin end esimese lapse saamisel 26-aastaselt väga üksildasena, seda nii ema kui kunstiteadlasena. Kunstiväljalt oli raske leida resonantsi, millega suhestuda. 

Minu jaoks tekkis julgus see teema muuseumile suure näitusena välja pakkuda, kui osalesin Varssavi ja Buenos Airese ülikoolide korraldatud kaheaastasel intensiivseminaril "Narrating Art and Feminisms". Seminar tõi kokku Ida-Euroopa ja Ladina-Ameerika uurijad, kes olid pikemalt emaduse teemaga tegelenud. Tundsin seal, et olen selle teemaga koju jõudnud.

Mis tunnetega see idee Kumus vastu võeti?

Direktor Kadi Polli paigutas selle kohe suurde saali, mis on väga tänuväärne, sest emaduse teemalisi näituseid oli Ida-Euroopas toimunud küll, aga niivõrd suures mastaabis mitte. Toona oli Kumus ehk üks töötaja, kes oponeeris, et emaduse teema on liiga pehme, et kas ikka peaksime seda käsitlema. 

Arvan, et mu enda hirm oli kogu aeg see, et sellest teemast on raske teha näitust, sest eriti just oma esimese lapse kogemuse pealt tundus, et kogu avalik diskursus emaduse ümber on väga ühekülgne, hästi heteronormatiivne, heteropatriarhaalne. Mul oli kartus, et ehk ei suuda ma lahendada näitust nii, et see ei taastoodaks mulle endale vastu käivaid representatsiooniviise. Kuna aga sain uurimisperioodil teist korda emaks, oli hea kogeda lapsevanemaks olemist teisel viisil ning mõelda samal ajal koos kunstnike ja teoreetikutega emadusele uutest perspektiividest.

Mainid enda hirme seoses emaduse teema näitusesaali toomisega, aga eks ole ju ka näituse pealkiri hirmudele viitav: "Kes kardab emadust?" Miks selline pealkiri?

Pealkiri tuli kohe alguses. See on viide Tšehhi legendaarse performance'i-kunstniku Lenka Klodová 2003. aasta teosele "Kes kardab emadust?", kus ta jäädvustas tuttavat rasedat ühes Praha äärelinna pargis ringi kõndimas, pikk mantel seljas ja päikseprillid ees, "liputamas" oma suure rasedakõhuga, mis tekitas paljudes juhuslikes möödakõndijates omajagu pahameelt. Klodová on pioneer Tšehhi kaasaegse kunsti väljal, kes 1990. aastatel rääkis naiseks ja emaks olemisest väga vastuvoolu, kontekstis, kus need teemad olid veel eriti marginaliseeritud. Ühest küljest keerleb ju iibedebatt ka selle ümber, kuidas emadus on naiste kohustus ja suur rõõm, aga sellest, mis puudutab emade kehalist reaalsust või heaolu, ei tohi rääkida. Rasedat keha ei tohi eksponeerida, lapsed ei tohi teisi inimesi häirida, ikka veel esitatakse dehumaniseerivat küsimust, kas "imetamine avalikus ruumis on ikka sobiv?".

Emaduse kogemus on samuti selline, kus hirmusid on kogu aeg palju. Mind huvitas, millised need on ja kuidas kunstnikud on proovinud neid oma teostega ületada, nendega toime tulla. Tihti tulenevad hirmud patriarhaalse maailma survemehhanismidest, mis pakendatakse loomulikkuse pakendisse. Tahaksin, et näitus esitaks ühiskonnale küsimuse, miks me ei aktsepteeri emaduse eri vorme ja nende esitamise viise, miks me marginaliseerime kogu inimkonda ühendavat kogemust?

Näituse pealkirjas on sees sõna "emadus", kuigi tegelikult ei taha sa näitusel emadust bioloogilise sooga siduda?

Jah, minu lähtepunkt emaduse mõtestamiseks on sarnane Laurie Cluitmansi ja Heske ten Cate'iga, kes emaduse antoloogia "Mothering Myths" koostamisel lähtusid ideest, et "ema" on keegi, kes hoolitseb (mothers), olenemata sellest, kas tal on emakas, kas ta on lapse ise sünnitanud või identifitseerib end ema/isa/vanemana. See tähendab emotsionaalset ja füüsilist hoolitsust teise olendi eest ega lähtu kitsalt emaduse bioloogilistest või juriidilistest määratlustest.

Samas on muidugi selge, et naised on emaduse kogemusega läbi ajaloo olnud palju intensiivsemalt seotud. Meeskunstnike puhul ei räägi me, kas ja kuidas Pablo Picasso oma nelja lapse kõrvalt ikka tööd teha sai, kuid Marina Abramović on öelnud selgelt välja, et tema ei suudaks ema ja kunstniku rolli ühendada ning valis seetõttu loomingu. Teema on laetud sooproblemaatikaga ja ma pole selle suhtes pime. Minu soov oli tuua emaduse näitusel ühte ruumi kokku väga erinevaid kogemusi, mitte ainult näidata naiste või meeste kogemust, heteronormatiivset või mitteheteronormatiivset kogemust, lapsevanemaks olemise või vabatahtliku lastetuse kogemust, vaid panna need erinevad reaalsused ühes diskursiivses ruumis kokku kõlama ja avardada selle kaudu emaduse käsitlust. Minu lootus on, et selletaoline viis emadust käsitleda loob eelduse suuremaks solidaarsuseks erineva identiteedi ja taustaga inimeste vahel.

Laste saamine on hetkel ka poliitiliselt kuum teema. Milliseid uusi vaatenurki on emakogemus ja näituse tegemine sinu jaoks sellesse toonud?

Olin veendunud, et ma ei saa kunagi emaks, kuna olen näinud kõrvalt ja ka kogenud üpris toksilisi perekonnasuhteid. Arvasin, et ma ei suuda lastele pakkuda seda, mida nad väärivad. Aga mulle käis ka vastu, et emaduse diskursus on olnud nii tugevalt raamistatud iibedebati, naiste survestamise ja rahvuskonservatiivse ideoloogiaga. Noore kunstiteadlase ja kriitilise inimesena ei leidnud ma põhjendust, miks ma peaksin selle maailma taastootmises osalema. Elu läks aga teisiti ja pidin oma hirmule otsa vaatama. Nüüdseks võin öelda, et kui mul poleks lapsi, oleks mu elu kindlasti teistsugune ja isiklikus plaanis sisalduks selles vähem.

Mida siis kardavad need väga jäiku soorolle taga ajavad ja inimeste reaalset elukogemust mitte arvesse võtvad poliitilised jõud? Ilmselt kardavad nad ka seda näitust, sest näitus üritab emantsipeerida teemat ja näidata, kuidas emaduse kaudu on võimalik mõelda ühiselust inimeste, loomade ja ka teiste liikide vahel, reaalsusega kohakuti olevalt, palju hoolepõhisemalt, minu jaoks sisukamalt ja elu mitmekesisust väärtustavamalt kui konservatiivne ideoloogia seda iial suudab.

Olen samuti kirjutanud iibedebatist kui mingist lõppematust kaske-kaske-laulust, mis alati justkui taustal on. Ütleksin, et mind küll isiklikult see nii väga ei mõjutanud, kuigi ühiskonnas oli see olemas. Meie pere ideoloog oli mu vanaema, kes alati rõhutas seda suurt rõõmu, mida emadus toob. Kui andsin talle oma lapseootusest teada, oli tema esimene lause: "Kui tore, et saad emaks!" See väga teistsugune lähenemine, kus väärtustatakse ema kogemust, mitte ainult naist kui lapse tootjat. Kuid saan aru, et mu vanaema oli erand ja mul on olnud privileeg kasvada "vati sees".

See diskursus, mis rõhutab, et lapsi kasvatatakse riigile, ning joonib alla emade vastutust justnimelt ei võimalda rõõmu, mida tegelikult uuringutes peamise lapsesaamise põhjusena välja tuuakse. Ukraina kunstniku Kateryna Lysovenko kuulus ema ja lapse maal "Nimeta. 22.02.2022", mille ta maalis kaks päeva enne Venemaa täiemahulise sõja algust ehk keset sügavat hirmufooni ning mis samuti näitusele tuleb, näitab ju keskmist sõrme kristlikust kultuurist pärit müüdile, et ema ja naine on inkubaator, mis peaks juba ette olema valmis ohverdama oma lapse. Minu meelest on see täpselt see, mille konservatiivne maailm üle võtab, eriti nüüd, sõja kontekstis.

Ühelt poolt äärmuskonservatiivid, teisalt nendega kohati semmiv tehnokapitalism ning mantra "iga mees on oma õnne sepp", mis seab ühiskonna väärtuskompassi mitte hoole, vaid kapitali ja võimu peale – ma tõesti ei imesta, et paljud noored nüüd lõpuks selliste jõudude ristumise kontekstis klassikalise pere loomise küsimuse peale vastavad, et "ei, aitäh".

Emaduse teemalisi näituseid on viimastel aastatel olnud päris mitmeid, hittideks on juba saanud Hettie Judah'i "Acts of Creation" ja juba mainitud emaduse antoloogia "Mothering Myths". Kas ma värske emana lihtsalt märkan selliseid projekte rohkem või juhtuski nii, et sain lapse sel hetkel, kui emadus rahvusvahelises kaasaegses kunstis trendikaks muutus?

Kui ma näituse välja pakkusin, siis minu teadvuses ei olnud seda teemat veel nii laialdaselt käsitletud. Projekti käigus on selliseid näitusi rohkem toimunud, kuid eks mul on ka uurijaprillid ees. Nagu Kumu näitus ka esile toob, siis teoseid on seal alates 1960. aastate lõpust. Emadust on alati kunstis käsitletud, kuid näitused on toimunud pigem väiksemates ruumides, tagasihoidlikumas formaadis või personaaliate kontekstis. Niipalju, kui olen lugenud erinevate näituste katalooge ja uurimusi, siis peaaegu kõigi nende sissejuhatustes viidatakse, et see teema on tajutud tabuteemana, marginaliseerituna, mittepoliitilisena. Kumu on siin regioonis sedavõrd suures mastaabis emaduse käsitlemisel esimene. 

Hettie Judah rõhutab nii oma raamatus kui näitusel, et emadus kunstis, kui kas või madonna ja lapse motiivi peale mõelda, on olnud tohutult oluline kogu aeg. Kuid alles 19. sajandi lõpus tekkis kunstnik-emadel võimalus sel teemal jagada omaenda elatud kogemust, mitte vaid representeerida ja idealiseerida ettekujutust emadusest. Praegu on kindlasti mingi momentum, kas või Eesti kontekstis, kus on mitmeid selleteemalisi projekte, ja mitte ainult visuaalkultuuris. Eri vanuses kirjanikud käsitlevad seda teemat huvitaval viisil, etenduskunstides on näha, et see teema on saanud oluliseks. Kummaline on, et see juhtus alles nüüd. Ilmselt on tegemist järgmise sammuga üleüldises feministliku uurimissuuna arengus. Olen varem tegelenud naiskunstnike pärandiga, püüdnud avada Nõukogude aja kunsti uutes feministlikes perspektiivides ja emadus tundub olevat järgmine samm.

Kuidas on olnud koostöö kunstnikega näituse jaoks? Vahetevahel on kunstnikel ka eri tundeid, kas tahetakse rääkida oma emaduse kogemusest või mitte.

Mul on kuraatorina vedanud, sest kõik näituseprojektid, millega olen töötanud, on olnud isiklikult olulised ja huvitavad. Kuid see näitus on ületanud kõik senised. Kõik kunstnikud on olnud väga avatud oma kogemust jagama, mul on olnud nendega tohutult ilusaid ja valusaid vestlusi. Suurem osa teoseid tuleb otse autoritelt, kuid ka muuseumikogude teoste puhul olen võimalusel kunstnikega otse ühendust võtnud. See on olnud meeletult teraapiline protsess, sest olen saanud nii palju vastuseid enda painetele, tunnen, et minu ümber on tekkinud võrgustik inimesi, keda ma mõistan ja kes mõistavad mind. Need kunstnikud, kes teadlikult on otsustanud oma isiklikku kogemust kas lapse või vanemana, vabatahtlikult või oludel sunnil lastetuna, naise, mehe, kväärina, üksikvanemana oma töödes käsitleda, on olnud valmis ka sellest rääkima. Ma pole kordagi tundnud, et keegi läheks lukku.

Näituse kokkupanek algas mulle endale olulistest töödest. 2015. aastal oli mu esimene laps kahe ja poole aastane ja ma jätsin ta oma isaga ning läksin kaheks kuuks Varssavisse galeriipraktikale. Eks see otsus tekitas parajalt sellist "hea ema" süümepiina, et kuidas ma ikka lähen. Varssavis tutvusin Aneta Grzeszykowskaga, kelle viis töötada kunstnikuna, muu hulgas kaasates loomingusse ka oma tütart, mind väga inspireeris. 2018. aastal teostas Aneta seeria "Mama". Ta valmistas enda torsost koopia, lasi lapsel sellega mängida ning jäädvustas siis fotole, kuidas tütar "ema" eest hoolitseb. Tulemus on ülimalt ambivalentne. Mind kõnetab selle seeria puhul ennekõike, kuidas Aneta oskab emaduse kogemuse komplekssust väga tabavalt ja võluvalt käsitleda.

Üks võtmeteos on ka Hanna Piksarve "Emaraev" (2020). Kui nägin seda Tallinnas kevadnäitusel, tundsin justkui kallistust kunstniku poolt. Mul on olnud raske, sul ka, see on osa kogemusest.

Näituse kujundaja Flo Kasearu on aidanud näitust ruumis kokku tuua ja kunstnike ideid võimendada. Flo kaasamine on olnud samuti minu jaoks väga tähenduslik, sest 2013. aastal tegi ta Kanuti Gildi SAAL-is koos Oksana Tralla-Angeri, Veronika Vallimäe, Marianne Männi ja Riina Maidrega lavastuse "Püha öö", mis oli esimene lavastus, mida ma pärast lapse sündi nägin. See, mida nad laval tegid, tekitas nii tugeva küünarnukitunde ja äratundmise. Mul on väga hea meel, et Kumu näituse tuules esietendub peaaegu samas koosseisus 2027. aasta märtsikuus Kanutis selle lavastuse n-ö teine vaatus, mis tegeleb nende naisloojate reaalsusega kunstnik-hoolitsejatena täna.

Mulle meeldib su näituse regionaalne fookus, sest ühest küljest on Kesk- ja Ida-Euroopa emaduse käsitlusi kunstis vähe uuritud, kuid meid ühendab ka idabloki kogemus, mis endiselt mõjutab meie igapäevaelu, sh emadusse suhtumist. Sa oled uurinud Nõukogude aja eesti kunsti ja näitusel "Läbi su silmaterade musta kuru" (2023) ka tolle aja naisgraafikuid. Mis selle põlvkonna kunstnike loomingust sel teemal spetsiifilisemalt meelde on jäänud? 

Kui konservatiivne diskursus väidab, et meil olid täiuslikult toimivad tuumikpered, kuni liberaalne maailm peale tuli, siis mul on uurijana küsimus, kui palju neid tuumikperesid ikka oli? Näitusele "Läbi su silmaterade musta kuru" oli kutsutud kümme naisgraafikut ja kui me mõtleme emadusest või perekonnaviisidest, naiselikkuse ja emaduse kokkupuutepunktidest, töö ja eraelu ühildamisest, siis juba nende elud olid nii palju erinevaid, et nende lugude põhjal saaks kirjutada nii kompleksse, valusa ja ilusa raamatu emaduse ajaloost kunstnik-vanemana. 

Oli lugusid, kus sõbranna imetas teise last, kuna emal endal ei tekkinud sünnituse järel rindades piima, või kus kasvatati üksteise lapsi. Oli peresid, kus noorte kunstnikvanemate lapsi kasvatasid vanavanemad, oli polüamoorsete suhete praktiseerimist, oli lastetuse teema ja kunstile pühendumise teema, erinevate rollide ühildamatuse teema, reproduktiivõiguste teemad kontekstis, kus abort oli peamine n-ö rasestumisvastane vahend, mis võib olla kohutavalt traumeeriv kogemus. Oli suurepäraseid peresuhteid, oli halbu suhteid, oli neid, kus mees panustas võrdselt, oli vastupidiseid näiteid. Need kümme naist, kes töötasid ja elasid noorte naistena 1970.–1980. aastatel, jagasid niivõrd erinevaid elukogemusi.

Ametlikult tõsteti Nõukogude süsteemis emasid esile. Emad olid aga toonase emaduse institutsiooni kohaselt naised, keda oodati peamiselt vastutama olme, koduse psühholoogilise rahu eest. Naiselikkus ja emadus olid omavahel ideoloogiliselt kinni kirjutatud. 

Kindlasti paljusid identiteedi osasid tuli ametliku sooideoloogia tõttu all suruda, mistõttu räägime peamiselt heteronormatiivsetest suhetest. Lahutus oli kohati justkui patt, seda varjati mingites kontekstides või kannatati kehvades suhetes, kuna üksikvanemlus oli üpris stigmatiseeritud. 

Mingites kontekstides kärgpered eksisteerisid, aga teisalt ei võetud seda loomulikuna, palju lapsi on kasvanud selle tõttu üles ilma teise vanemata. Ei olnud tavaline, et täiskasvanud saavad isiklikest probleemidest üle ja säilivad lahku minnes perena. Puudus ju näiteks perelepitusteenuse sarnane riiklik tugi sellisel kujul, nagu see on olemas täna. Praktiliselt puudus ligipääs psühholoogilisele toele, rääkimata olmest, mis ei toetanud lapsevanemaks olemist, jne. 

Kunstnikkond oli ametliku ideoloogia suhtes muidugi üksjagu immuunsem. Leiti üles tagauksed, kuidas praktiseerida alternatiivseid olemise viise. Kuid ilmselt oleks jäänud paljud traumad siiski kogemata, kui ühiskond oleks olnud teistsugune.

Mis võiks olla emaduse teemadega tegelemise tulevik ja kas sa arvad et see n-ö ammendab ennast kunstis?

Millal ei kirjutata enam raamatuid, ei looda muusikat, ei tehta filme armastusest? Emadus võtab samamoodi kogu aeg eri vorme ja iga põlvkond käsitleb teemat konkreetses ajahetkes nii, nagu neile tundub relevantne. Ühiskonnas tekkivad mullistused ja intensiivsused pakuvad ka edaspidi kuraatoritele ja kunstnikele ainest. Kriitiline muuseum korjab ühiskonnast üles teemasid, millele on peegeldused visuaalkultuuris, ja pakub omapoolse kommentaari erinevatesse ühiskondlikesse vestlustesse, ideaalis kutsub neid ka esile. On mitmed nähtused, mis saavad just kultuurist läbimõtestatud algimpulsi ja hakkavad siis muutunud mõtestatuse astmes oma elu edasi elama.

Mingil hetkel tundus ka, et antropotseen on kõikjal. Kui see Kumu lauale jõudis, oli taolisi projekte veel vähe, kuid selleks hetkeks, kui näitus "Kunst antropotseeni ajastul" (2023) avati, oli juba päris palju toimunud. Kuid antropotseen oli õhus ja tegijatel sisetunne, et see käsitlemata teema nõuab tähelepanu. Nüüd on ökokriitiline perspektiiv ka minu näitusel sees – kuidas mõtleme emaduse kaudu inimese ja loomade ning teiste liikide suhetele? Hooleta ei ole emadust, aga hoolest saab mõelda ühiskondlikumas plaanis, emadusest saab mõelda kui revolutsioonilisest praktikast. Tunnen, et emadus sisaldab palju materjali, mida on võimalik eri viisidel käsitleda ja mis inspireerib järgmisi projekte.

Näiteks oleme vaikselt ette valmistamas uut Nõukogude aja kunsti püsiekspositsiooni ja ma arvan, et nüüd, kui Kumu on keskendunumalt uurinud naiskunstnike pärandit, antropotseeni, emadust, siis ei ole võimalik teha püsiekspositsiooni neid teemasid puudutamata.