Sa tegutsed nii paljudes valdkondades – filmid-videod, kujutav kunst, kirjutamine... Kellena sa ennast ise kõige rohkem näed või oledki selline kõigi asjade peale meister?

Kui on küsitud tiitleid, siis viimased kümmekond aastat olen vastanud, et olen dokumentaalfilmi režissöör, sest esimese filmi väljatulekust saab kohe kümme aastat. Aga viimase aasta jooksul olen uuesti tegelenud kunstiprojektidega, mida muidu tegin võib-olla mõne aasta kohta ühe. Ma teen praegu korraga mitut asja.

Filmidest tuli kõigepealt "Armastus..." 2017. aastal, siis 2022. aastal tuli portreefilmide voorus välja Mare Tralla portreefilm "Mare Tralla saladus". Siis 2024. aastal oli kunstifilm "Kunst ja külm sõda" ja praegu ma tegelen neljanda ja viienda filmiga, millest võib rääkida. Mõned on veel ka väga varases staadiumis, neist pole mõtet veel rääkida.

Me monteerime kaasrežissöör Rasmus Merivooga lavastuslike elementidega dokumentaalfilmi Ando Keskkülast. Selle pealkiri on "Ando Keskküla vaim" ja see tuleb välja järgmisel aastal. Ja ühtlasi me saime Eesti Filmi Instituudilt tootmisraha, et teha lõpuni film, mida oleme viimased kaks aastat teinud – film Raul Meelest ja tema abikaasast, kirjanik Mari Saadist. Alustasime filmiga Raulist, aga nüüd on seal juba väga oluline tegelane ka Mari Saat.

Mis sind Meele ja Saadi loo juures kõnetas?

See film on vananemisest, meesgeeniuse müüdist ja suurest rahast. Ma absoluutselt ei tea veel, millal see valmis saab, sest me oleme neid kaks aastat jälginud ja sinna mahtus väga tormilisi sündmusi. Raul Meel oli üsna viletsa tervisega, kui me kaks aastat tagasi alustasime, ja naine oli vaimselt ja füüsiliselt viimase piirini viidud. Nad on eakad inimesed, Raul sai see aasta 85. Mari on 79. Kui üks nii eakas inimene peab teist hooldama, siis on see mõlema jaoks päris kriitiline. Aga Raulil õnnestus hiljuti teha üks väga hea tehing ühe Eesti kunstikogujaga – ta sai peaaegu veerand miljonit eurot. Tänu sellele sai ta minna vanadekodusse Villa Benita, kus ta tohutu hooga edasi loob. See on huvitav lugu suhtedünaamikast.

Raul ise on inimene, kes väga usub iseendasse kui kunstnikku, ja Mari on teda alati toetanud. Praegu on ajad muutunud ja meesgeeniuse müüti mõtestatakse väga tugevalt ümber. Küsitakse, kui paljude nende varjus on olnud naisgeeniusi, kes ei ole vähem andekad, aga on sunnitud oma eneseteostusest loobuma, et perel oleks stabiilsus.

Selle filmi esialgne moto pärineb ajast, kui tegin "Kunsti ja külma sõda". Pidin sõitma Ameerikasse intervjueerima väga legendaarset Moskva põrandaalust galeristi ja kunstikogujat Tanja Kolodzei, kes lõpuks emigreerus. Ta ütles, et kui tema saaks otsustada, teeks ta eelkõige monumendi kunstnike naistele, kes tegid mingisugust päevatööd, et tagada stabiilne sissetulek, ja toetasid igati oma mehi. Meesgeenius ükskõik mis oludes tahab alati väga palju tähelepanu, toetust ja imetlust.

Praegu ma tõesti ei oska öelda, millal see film välja tuleb, kui kaua me seda veel filmime ja millal kokku panema hakkame.

Aga Ando Keskküla ja tema vaim, kuidas sa seda filmis lahendad?

Me lahendame seda nii, et seal teeb näitlejana kaasa Ivo Uukkivi. Rasmuse ja tema naise Kristin Kalamehega, kes on minu kursusekaaslane ja sõbranna, monteerisime "Mare Tralla saladust". See oli 2022. aasta alguses, ma käisin pidevalt Kuusalus, kus nad elavad, veetsin seal tihti pikad päevad ja magasin mõnikord isegi diivanil. Kuna Rasmus on rohkem öise eluviisiga, arutasime õhtuti, kuidas lahendada seda, et Ivo Uukkivi on nagu Ando Keskküla ja samas ei ole ka.

Eestis ei ole ju dokis sellist raha, et taastada mingit ajastut produktsiooniliselt ja näitlejatega massiliselt lavastada. Ando Keskküla esindas Eestit 1999. aastal Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kunstnikuna. Me ei suuda seda 1999. aasta atmosfääri taasluua. Ja siis Rasmus ütleski, et võib-olla tuleb Ando Keskküla vaim Ivo Uukkivi sisse. See tundus mulle nii tore mõte! Me käisime neli aastat tagasi kevadel Veneetsias biennaali alguses filmimas ja oleme ka Tallinnas Ivoga lavastatud võtteid teinud. Kaasa teeb ka näitleja Mari-Liis Lill.

Ando Keskküla on ka selline kunstnikumüüt. Kirglik looja ja boheemlane, võib-olla sellepärast need asjad juhtusid. Samas oli ta väga hea rektor, mina käisin EKA-s tema ajal. Praegu on ju see, et kõik pannakse kinni ja õppekavasid kärbitakse. Tema ajal kool laienes, tekkisid uued kateedrid ja liiguti uute meediumite õpetamise poole – rajati fotograafia ja interdistsiplinaarsete kunstide kateedrid. Mina olen lõpetanud magistri Jaan Toomiku kateedris. Keskküla oli väga hea rektor ja väga hea kunstnik. See, mis temaga juhtus, oli loomulikult traagiline.

Sa teed biograafilisi filme, järelikult sa oled õige inimene, kellelt küsida, kuidas kajastada inimest nii, et tabatud oleks kõik põnevad ja ka tõsielulised kontrasid, aga jääks rahule ka portreteeritav. Või siis tema järeltulijad.

Kolm nn padipõgenikku, kaebasid Taska Filmi kohtusse, väites, et nende autentset lugu on kasutatud ja makstud on vähem, kui nad nõudsid. Nad kaotasid kohtus, sest argument oli see, et sellest loost on meedias nii palju ilmunud, et eraelu puutumatus enam ei kehti.

Ma arvan, et sama on nende Juhan Viidingu kirjadega, millest on olnud viimasel ajal palju juttu. Need on juba avaldatud, 2000 eksemplari on paberil maha müüdud pluss e-raamatud. Minul tekivad väga suured kahtlused, kui perekonna advokaat ütleb Vilja Kiislerile intervjuus, et neid kirju ei tohi isegi refereerida. Kiisler ütles, et vähemalt üks isik on neid kirju sotsiaalmeedias avaldanud. No ta mõtles mind. Aga mis minu asi on raamatu ostjana, kuidas seal autoriõigused olid? Kui ma ei loeks uudiseid, siis ma ei teaks ju, et autoriõigustega võibolla polnud seal kõik korras. See tundub mulle jabur – see avaldamatuse tabu on murtud, tuhanded inimesed on neid lugenud.

Minu advokaadist sõbranna arvas muuseas, et ebaseadusliku avaldamise küsimus pole ka nii lihtne – kas lahkunul ei ole õigust eneseväljendusele? Viiding kirjutas need kirjad ilmselt avaldamiseks. Ta oli väga teatraalne persoon ja ei kirjutaks selliseid kirju ainult perekonnale ja armukesele – ma kasutan vanaaegset terminit – sahtlisse jätmiseks.

Seega pole ka üldse kindel, et Mutt kohtus oleks pähe saanud. Kohtus võib see olla muidugi pikk jauramine, millest võidavad tegelikult advokaadid.

Mõned võibolla ei tea seda, aga lisaks biograafile oled sa ka ise ju pärija. Kuidas siis kaitsta lahkunud kunstniku pärandit nii, et tal oleks eneseväljendusõigus, aga tema loomingut kuidagi siiski ei kahjustataks?

Jah, mina olen kunstnike Malle Leisi ja Villu Jõgeva pärija koos oma vennaga. Visuaalautoriga on hoopis teistmoodi, võibolla natuke lihtsam kui tekstiautoriga. Mu isa oli hariduselt elektroonikainsener ja patendijurist, kes hakkas samal ajal Kaarel Kurismaaga kineetilist kunsti tegema. Ma tajun, et mu isa looming hakkab uuesti aktuaalseks muutuma – näiteks avastasid Briti ja Kreeka noored kuraatorid tema tööd Kumu kogust ja eksponeerisid neid hiljuti Vilniuses Balti triennaalil. Tema tööd on jõudnud ka muuseumidesse ja mõnede välismaa erakogujateni.

Malle Leis on praegu muidugi palju aktuaalsem ja oksjonitel nõutud. Pärijatena tegeleme natuke ka aktivismiga. Näiteks avastasin, et Eesti muuseumid toodavad nende kogudes olevatest kunstiteostest suveniire. Nad on ostnud ka varalised autoriõigused ja tõlgendavad seda niimoodi, et võivad suveniire toota pärijatelt luba küsimata. Tegelikult peaks iga uue suveniiri tegemise kooskõlastama. Narva muuseum küsis minult, kas võib toota Malle Leisi motiividega siidirätte, aga ma seekord keeldusin, sest olime just vennaga hakanud Malle Leis Estate'i alt ise siidirätte tootma.

Tartmusi direktorile saatsin kirja, kui avastasin, et nad on hakanud tootma järjest uusi ja uusi suveniire ja sealhulgas siidirätte. Ma ei taha nende siidirättide tootmist piirata, aga kirjutasin neile meili ja direktor helistas mulle kohe tagasi. Küsis, kas need võib jätta müüki, ma ütlesin, et loomulikult. Mulle anti isegi kastitäis suveniire, mis oli väga armas, ja nad lubasid edaspidi kooskõlastada.

Mõnikord võtavad raamatukujundajad ühendust Eesti autorite ühingu soovitusel. Kui nad on motiivi liiga palju töödelnud (näiteks üks oli keeranud Malle Leisi serigraafiat väga kontrastseks ja võtnud sealt ühe pisikese detaili), siis oleme vennaga keelanud, sest see jätab Leisi loomingust vale mulje, kui seda on liiga palju muudetud.

Luba ei küsitud ka riiete puhul, kus üks Eesti tuntud rõivatootja tegi meie vanemate põlvkonna (Jüri Arrak, Malle Leis) loomingust riidekollektsiooni ja andis meedias intervjuusid, et autoriõigused on korras. Tegelikult ei olnud. Eesti Aautorite Ühing ütles, et nad peavad pärijatelt luba küsima, aga edaspidi neile seda litsentsi sealt otse enam ei antudki. Autorite ühingu sõnul erinevate toodete puhul tuleb luba küsida.

Ma olen andnud litsentse firmale Miurio, kes toodab kandekotte, vaipu ja muid tekstiilesemeid (ka Kumu tellimusel), mida me ise ei toodaks. Me ei hakkaks neid kalleid vaipu ise valmistama. Oleme kavandid üle vaadanud - neil vaipadel on teos muidugi väga stiliseeritud -, et see teose olemust ei rikuks.

Ühte valmis vaipa me aga ei lasknudki müüki, sest ütlesime vennaga, et see jätab Malle Leisi loomingust vale mulje.

Olete koos vennaga asutanud ka Malle Leis Estate'i. Sellised kuulsatest kunstnikest maha jäänud vara ja pärandit haldavad ühendused on tuttavad Ameerikast, aga Eestis neid veel palju pole. Milleks teile Estate'i oli tarvis ja millega see tegeleb?

Kumu kuraator Liisa Kaljula küsis Malle Leisi ja kahe teise balti naiskunstniku näitusel, kus ma käisin tuuri tegemas, kas oleme mõelnud pärijate organisatsiooni loomisele, juriidilise keha moodustamisele, nagu on Ülo Sooster Foundation või Anu Põder Estate. Olen Liisale väga tänulik ja mul on hea meel, et ta selle jutuks tõi.

Tegimegi advokaadibüroos Njord Malle Leis Estate OÜ, meil on Euroopas registreeritud kaubamärgid. Saime selle valmis vahetult enne Malle 84. sünniaastapäeva 9. juulil aastal 2024. Kalamaja muuseumis esitlesime esimesi kollektsioone, mida me toodame, ja Estate'i kontseptsiooni.

Viimastel aastatel oleme üritanud Malle sünniaastapäeval ikka midagi teha. 2025. aastal saanuks Malle Leis 85. Me anname iga viie aasta tagant välja Malle Leisi auhinna ja siis oli meil galeriis Vernissage suur ja uhke näitus. Andsime kokku isegi kolm Malle Leisi auhinda, seal oli ka naiskunstniku preemia. Ja sel aastal on meil siiamaani avatud näitus Viljandis Fellini kohvikus "Floriograafia– lillede keeles". Selle kohviku omanik Merit Berzin on ka kunstikoguja. Seal on väljas nii žikleed kui ka mõni õlimaal.

Ja siis on seal üks maal, mis võib-olla on Malle Leisi oma ja võib-olla ei ole ka. Mina ei anna galeriidele kunagi mingisugust kinnituskirja, et see on Malle Leis, kui seal ei ole signatuuri ja kui see on ajast, millest mina maale ei mäleta ega ole juhtunud oma silmaga Malle Leisi ateljees nägema. Igal juhul on see Fellini kohvikus väljas ja selle saab osta kõigest 1500 euroga, sest garantiid ei ole ja seda on väga raske anda.

Kas need Leisi maalid, mis on läinud oksjonitel väga suurte summadega, on tulnud sinu ja su venna käest?

Oksjonimajadega on selline kokkulepe, et nemad ei ütle, kelle käest teos on pärit, ega ütle ka seda, kes on ostnud – see on ikka konfidentsiaalne info.

Aga see teos, kus sa olid ise peal - "Sandra ja Chateau de Tarascon", mis müüdi oksjonil 100 000 euroga?

Ma ei saa sellele vastata, sest see on konfidentsiaalne info.

Mis suhe sul selle teosega on, kas mäletad poseerimist?

Kumu jaoks ma rääkisin selle loo juba ära. Kui mingid Malle Leisi teosed tulevad oksjonile ka teiste inimeste käest, siis võetakse minuga tihti ühendust. Inimesed, kes kirjutavad oksjonikataloogide tekste, tahavad sageli teose lugu teada ja ma alati räägin. Kuid ma rõhutan, et see, kui ma seda lugu räägin, ei viita absoluutselt sellele, et teos on tingimata minu käest pärit, sest minu käest küsitakse lugusid ka teiste valduses olevate teoste kohta.

Aga poseerimist ma muidugi mäletan. Poseerimine on hästi tüütu. Ma imetlen inimesi, kes suudavad olla ühes poosis ja tunde seista ning poseerida – selleks on ju professionaalsed modellid. Näiteks üks modell, kes Mallel oli, oli Jacky. Öeldi "Džeki", ta oli venelanna, ma arvan, et ta on siiamaani elus. Ta oli väga pikalt EKA-s modelliks. Kui mina olin laps, siis mu ema maalis seda Jackyt ja kui mina olin tükk aega hiljem ülikoolis, siis mina maalisin või joonistasin samuti sedasama Jackyt. Hästi kaunis brünett ja suurte silmadega naine. Mäletan, kui ilusti ta suutis poseerida, ta oli teistelegi kunstnikele modelliks.

Minu meelest oli aga hästi tüütu seista ühes asendis poolpaljalt – või õigupoolest täiesti paljalt. Tol ajal ei seostanud keegi paljast last ju millegi kahtlasega.

Ma saan aru, et teose intriig seisneb muuhulgas selles, et Prantsusmaale Chateau de Tarasconi su ema ei jõudnudki?

Nõukogude ajal oli välismaale saamine väga suur privileeg. Kunstnike liit jagas tuusikuid ja aasta alguses pandi nimekiri välja, kes on reisidele valitud, ja tihti võis juhtuda, et kandideerisid aastaid. Minu vanemate puhul oli asi selles, et nad suhtlesid nii Moskva põrandaaluste kunstnikega kui ka välismaa diplomaatide, kunstikogujate, kunstikriitikute, galeristide ja ajakirjanikega. Näiteks Soome ajakirjanikud olid nende sõbrad. Kui sul käib pidevalt selline kontingent külas, siis ilmselgelt jälgiti kogu aeg.

Meil olid üheksandal korrusel mikrofonid aknalauale veetud ja külalised imestasid, kuidas see oli võimalik. Hiljem rääkisin ühe inimesega, kes ütles, et see on väga lihtne – tullakse uksest sisse, kui kedagi kodus pole, minnakse rõdule ja paigaldatakse mikrofonid ja peale seda lahkutakse kiiresti.

Mu vanemad ei saanud tükk aega ei kuhugi sõita. Kõige julmem asi oli see, et sind valiti välja, aga eelmisel õhtul helistati ja öeldi, et teie ei sõida. Minu ema oli näiteks valitud Prantsusmaa ringreisi nimekirja, pidi järgmisel hommikul minema varahommikul Moskva rongile, aga eelmisel õhtul helistati: teie ei sõida. Seal ei saanud vaielda, see oli ilmselgelt keskkomitee ja KGB mäng. Ja selle maali taustal ongi üks sihtkoht, mis pidi sellel reisil olema – Château de Tarascon, mingisugune loss. Minu käest on küsitud, kas ma olen ise sinna jõudnud, aga ei ole.

Välisreisid olid tohutult väärtuslik valuuta. Mäletan, et mu ema moekunstnikust sõbranna Anu Strandberg, kes töötas Tallinna Moemajas, õmbles reisi jaoks alati eraldi garderoobi. Reisile minek oli nii suur sündmus! Mul on siiamaani nii, et kui ma ise reisile lähen, võtan alati kaasa uued riided või ostan midagi uut. Ma ei lähe reisile kantud teksade ja tossudega ega suvaliste T-särkidega, mida paljud tänapäeval teevad, et jätavad vanad särgid veel reisi peale maha. Mina ikka mõtlen, et reis on nii pidulik ja suur sündmus, et seal peab ilusaid riideid kandma.

Sa ise reisid vist päris tihti – vähemalt nii paistab su filmide ja sotsiaalmeedia põhjal. Kas siin on oma roll selles, et su vanemad ei saanud piisavalt reisida?

See välismaa-ihaluse teema... Olen teinud oma vanemate põlvkonnast mitu filmi – Ando Keskküla oli küll natuke noorem, aga seal on intervjueeritud inimesi, kes olid mu vanemate sõbrad: Tiit Pääsuke, kadunud Leonhard Lapin ja teised. Siis ma jäin selle põlvkonna peale mõtlema. Mäletan, et umbes koroonaaja keskel murdsin hüppeliigese, mul on see siiamaani metalli täis. Paranemine oli pikk, pikki maid käia ei saanud ja siis jõudis mulle kohale, et see on vale, et ma olen reisinud peaaegu ainult tööasjus. Kui mul on võimalik reisida, miks ma seda ei tee? Otsustasin, et hakkan reisima ka oma raha eest ja panen kokku nimekirja kohtadest, mida peab kindlasti üle vaatama.

Tundsin äkki, et see on nii vale: minu vanematelt – õigemini minu ja venna käest – on tulnud kunstiteoseid müüki, mis on raha sisse toonud, ja mina ei tee seda, mida nemad kõige rohkem tahtsid, ehk ei reisi vanas Euroopas ringi. Ma olen käinud hästi palju Ameerikas tööreisidel seoses filmide, kunstifestivalide ja näitustega, samuti Austraalias ja Uus-Meremaal, aga Euroopas sain ühel hetkel aru, et olen vähe reisinud.

Olen käinud Dresdenis kultuuritehases teiste Eesti kunstnikega ja mitmes kohas muidugi veel, aga see on suhteliselt vähe, ja ma ei olnud palju reisinud just neis kohtades, mida mu vanemad oleksid väga tahtnud külastada. Nendeks olid Prantsusmaa ja Itaalia. Mu ema käis nõukogude ajal kunstnike liidu turismireisiga Hispaanias ja Hollandis. Hiljem, Eesti vabariigi ajal, käisid ema ja isa koos Pariisis ja rääkisid elu lõpuni sellest, mida nad seal nägid, sealhulgas Pariisi hiina restoranist. Mu isa oli väga põhjalik hiina ja prantsuse köögi harrastaja.

Mõtlesin seega, et pean reisima. Pärast seda olen käinud näiteks korra aastas külas sõbrannal, kes kolis oma mehega Hispaania lõunarannikule.

Miks hakkas Malle Leis Estate kultuuriinimestele residentuuri pakkuma?

Me ostsime kolme peale – mina, minu vend Henrik Jõgeva ja arstist kunstikoguja Triinu Keskpaik – korteri Itaalias. Küla kohta on see kallis ja heas korras korter. Peame seal residentuuri ja anname kord aastas välja stipendiumi. See ei pea olema tingimata naiskunstnikule. Residentuuri nimi on "Tee kadunud linna", meil on isegi tahvel majaseinal. See on pühendatud meie ema Malle Leisi (1940–2017), Villu Jõgeva (1940–2019) ja minu maaliosakonna poolaasta kursusekaaslase ning sõbra Andrus Joonase mälestusele (1970–2021), kes oli samuti Triinu Keskpaiga sõber ja kelle töid on Triinu kunstikogus.

Anname kord aastas välja stipendiumi, detsembri alguses kuulutame konkursi välja. Kandideerida võib ükskõik millise loomingulise eriala esindaja ja me isegi eelistame neid, kellel ei ole muidu nii lihtne residentuuristipendiume saada. Kui ühel aastal kandideeris kaks tuntud Eesti kirjanikku, kes olid mõlemad saanud Balti Assamblee preemia ja kellel on nagunii väga palju võimalusi residentuuri minna, ning samal ajal kandideeris ajakirjanik Mari Kukk, siis valisime Mari Kuke. Temal ei olnud varem sellist võimalust, ta alles tahab hakata kirjutama. Aastal 2025, juubeliaastal, valisime kaks stipendiaati, muidu ühe või kaks – see sõltub meie rahalistest võimalustest ja kandidaatidest.

Me ei maksa stipendiaadile raha kätte, aga katame absoluutselt kõik kulud: loomulikult korterikulud ja transpordi sinna, et kõik oleks võimalikult lihtne ja mugav. Lennujaamadest on Nice tavaliselt lähim, Genova on kaugemal ja sinna on Tallinnast raskem lennata. Lennupiletid on meie poolt ning täielik tervise- ja reisikindlustus. Mina ei taha, kui keegi peaks end seal surnuks jooma – vabandust lolli nalja pärast –, pärast tinakirstu kinni maksta. Olen teatud-tuntud alkohoolikuid igaks juhuks vältinud, kui nad on tahtnud tulla, sest ma natuke kardan.

Ja siis toodab Malle Leis Estate žikleesid. Alates 1990. aastatest on see tehniliselt üldse võimalikuks saanud – lisaks need tehakse happevabale paberile.

Žiklee trükitakse happevabale paberile väga kvaliteetsete trükivärvidega ja need on maksimaalselt originaali sarnased. Töökojad pildistavad originaali stuudios üles ja hoiavad seda trükkimise ajal kõrval, et võrrelda. Serigraafia puhul saad muidugi aru – Malle Leisi puhul tunned näpuga värvikihte, žikleel kihte pole. Aga akvarelliga on žiklee äravahetamiseni sarnane.

Me toodame neid tiraažiga kuni 100 eksemplari ja lisaks toodame siidirätte. Žikleede eesmärk on loomingut populariseerida: sa saad identse koopia, mis pole tavaline muuseumirepro, vaid väga peenelt tehtud. Mõte on selles, et inimene saab endale lubada loomingut ilma tuhandeid eurosid maksmata.

Mõni vanadekodu või hotell võiks osta žikleesid, need on väga efektsed ja säilivad hästi. Kui tootja annab 80–90 aastat garantiid värvi muutumatusele, siis kestab see tegelikult sadu aastaid, sest isegi tavalisel kolletuval paberil akvarellid ja joonistused säilivad.

Kui kunsti hindadest veel rääkida, siis Vikerraadio Kunstnike Liidu kunstimüügi teemalises intervjuus tõid välja väga täpselt, et oksjoni tulu tuleb kaks miljonit eurot...

Enne kui ma läksin raadiosaatesse, helistas mulle üks galerist, rääkisime telefonis ja tema ütles, et tema hinnangul tuleb kaks miljonit. Mina tsiteerisin teda saates. Üks teine galerist, kes mind raadiost kuulas, ütles, et see ei ole võimalik. Aga oli küll, jooksis kuskil 2,3 miljoni kanti.

Kunstnike liidu toetusoksjon näitas väga hästi, et vanemate põlvkondade kunstnike – mõned neist on veel elus – tööd läksid väga kõrgete hindadega, aga kaasaegsed nooremad kunstnikud vist mitte nii väga?

Ausalt öeldes olin üllatunud, et nooremate tööd nii heade hindadega läksid. Ma jälgin loomulikult oksjoneid, sest minu käestki liigub asju sinna ja ma olengi saanud kunsti müügist olulise lisaraha.

Olen selle muidugi rõõmsalt kunstiprojektide peale ära kulutanud – Itaalia residentuur nõuab pidevalt kulusid, stipendiumid, Malle Leisi näitused... Iga kord, kui midagi teed, maksad tegelikult tuhandeid peale. Näiteks Fellini näituse puhul: žikleed on Malle Leis Estate'i tooted, need ei ole eraisiku vallasvara, seega esitab Estate arve ja Viljandis on praeguseks juba kaks tükki ostetud.

Aga mälestusnäitust tehes maksad ikka tuhandeid: lased žikleed raamida, maksad transpordi eest. Seal Fellinis küll suurt avalikku avamist polnud, olime oma seltskonnaga ja tellisime restoranist ise, aga tegelikult peab avamistel ikka veini pakkuma.

Olen mõelnud, miks alkohol on avamistel nii oluline. Üks asi on see, et Eesti riik ja rahvas on maailmas üks suuremaid alkoholitarbijaid. Aga teine asi – miks oksjonitel ja avamistel alkoholi pakutakse? Mina arvan, et meeleolu tõstmiseks: rõõmsama meeleoluga inimene on lahkema käega ja ostab midagi ära, olen selles täiesti veendunud.

Kui mul oli kirjanike liidu majas minu vanade maalide näituse finissage, kus toimus ka vestlus, mille filmisin üles, siis ütlesin kuraator Meelis Tammemäele, et ma olen nii väsinud kogu aeg peale maksmisest: ma pean maksma operaatorile vestlusringi
ülesfilmimise ja siis veel eraldi kellelegi montaaži eest, suurte maalide edasi-tagasi transpordi eest ja pakkuma veel finissage'il alkohoolseid jooke. No lõpuks ikkagi ostsin oma lemmikvinoteegist kuus pudelit head punast veini…

Vahel mõtled, miks sa kogu aeg peale maksad, samal ajal kui inimestele jääb mulje, et kui sa müüd kunsti, on sul arvel tohutult raha. Olen ka maalimise peale mõelnud. Mind kummitab lapsepõlvest jäänud mulje, et korralik inimene peab iga päev maalima. Mina ei maali iga päev – viimasel aja isegi igal kümnendil mitte – ja siis tunnen süümepiinu. Siis sain aru, miks see mind kummitab: maalimise eest makstakse päris hästi. Vahel harva olen ise oma kunagisi maale müünud.

Sulle tuleb nii Malle Leisi kui ka enda tööde müügist sissetulek ja sa ei sõltu otseselt headest suhetest Eesti kunstinstitutsioonidega ja -rahajagajatega. Kas sa saad tänu sellele olla oma kriitikas nende suhtes nii julge ja kompromissitu?

Tead, ma arvan, et asjad ei ole nii lihtsad. Olen ammu igasugu asju välja öelnud ja seni olen ma kultuurkapitalilt üldiselt ikka toetust saanud. Praegu on mul lihtsalt erakordselt halb õnn.

Viis aastat tagasi tegime koostööpartneri ja sõbra Teet Raudsepaga terve videoprojekti otse Youtube'i ja saime peaaegu kogu eelarve. Siis oli kultuurkapitali toetuste süsteem palju lihtsam: kirjeldasid oma ideed ja panid kirja, kuhu raha läheb. Meil oli kaasatud teiste inimeste töö – teatrikunstnik, helimees, operaator, lisaks maksime inimesele, keda intervjueerisime. See video on viis aastat Youtube'is üleval olnud, seda on vähemalt tuhat korda vaadatud, pealkirjaks "Minu seiklused Eesti sotsiaalsüsteemis".

Me intervjueerisime läbipõlenud disainerit, kes pikaajalise töötu ja alkohoolikust sotsiaalabist sõltuva isa tütrena otsustas pärast läbipõlemist, et kuna ta on pikalt hea palgaga töötanud Eestis ja välismaal, tahab ta riigilt midagi tagasi saada. Digitoote disainerina sai ta aru, kuidas kohalike omavalitsuste veebilehtedel sotsiaalteenuseid inimeste eest peidetakse. Muidu makstakse toimetulekutoetusena üüri, aga tema saavutas selle, et talle maksti mõnda aega isegi pangalaenu kinni. Tegime sellest video.

Osa inimesi vihastas, et kuidas noor inimene ei taha tööd teha, teised võtsid seda kasuliku õppevideona. Raha saime peaaegu täies ulatuses kultuurkapitalist loomingulise stipendiumina, mille puhul ei pidanud tšekke esitama, sest oli enesestmõistetav, et professionaalid tegid tööd ja neile maksti sellest stipendiumist. Midagi saime ka transpordikuludeks.

Nüüd on aga teisiti. Ma ei olnud viis aastat taotlust teinud, kevadel tegin ja see oli täiesti kohutav! Küsisin oma filmiprodutsendilt Kristiina Davidjantsilt mitu korda, kas filmivalkonnas on samuti nii hull aruandlus taotluse esitamisel. Youtube'i saate puhul pidin kirjutama täpselt kuupäevaliselt, mis päeval mis tegevus toimub: montaaž Muhu saarel (sest monteerija elas Muhus), tõlge ja subtiitrid Tartus. See on ju jabur! Kuidas ma tean mitu kuud ette täpseid väljasõidukuupäevi, kilomeetreid ja bensiinikulu vastavalt automargile? Produtsent ütles, et filmitaotlustes sellist asja pole, sest seda ei saa ette teada, aga kunstiprojektides tead sa seda ju veel vähem, aga ometi nõutakse.

Kunstnikele on toetusega seonduv tehtud võimalikult eemaletõukavaks ja juuksekarva lõhkiajavaks bürokraatiaks. Olen kuulnud lugusid, kus inimesed peavad suure isikunäituse järel paarsada eurot tagasi maksma. See on hästi frustreeriv ja inimesed loobuvad.

Kas siin tuleb välja analoogia sotsiaalteenuste kodulehega - et piirata taotluste hulka teenuseid võimalikult keeruliseks tehes?

Kujutava kunsti sihtkapitali žürii liikmed on meedias korduvalt öelnud, et taotlusi on liiga palju. Maarin Ektermann oli kulka komisjonis kaks korda järjest ja ütles kultuuriministeeriumi ellu kutsutud kunsti rahastuse arutelul avalikult välja, et tema jaoks on näitusi liiga palju ja inimesed võiksid vähem teha, sest nad ei jõua kõike vaadata ega hallata. Mulle tundub, et mehhanismid liiguvad teadlikult selles suunas, et sundida inimesi tegema võimalikult palju ebameeldivat ja mõttetut bürokraatlikku tööd ning filigraanset aruandlust. Taotlusi on palju ja summad väikesed. See on päris õudne.

Kutsusin toosama digitoote disainerist sõbranna appi taotlust tegema. Tuli välja, et telefonis polegi võimalik seda teha, süsteem jooksis kokku. Tegime edasi iPadis, sest minul arvutit pole – läks viis aastat tagasi katki ja pole uut ostnud. Tegin seda taotlust kaks päeva, mõned teevad kaks nädalat. Jätsin visuaalsed kavandid vahele ja panin ekraanitõmmised, sest ma ei hakka ometi joonistama, et "siin seisab operaator, siin olen mina ja me teeme Youtube'i saadet ja siin on näituse avamine publikuga". Ma ei hakka sellist asja tootma, see on minu mõnitamine.

See on väga frustreeriv, et Tallinnas elava kunstniku ainus variant on oma kunsti tootmiskuludeks raha saada kulkas. Neile taotlustele pole mitte mingisugust tagasisidet ette nähtud, ainult kas "jah" või "ei". Varem võis oma kunstiprojektidele raha saada ka Eesti Kunstnike Liidult, kunagi isegi jooksvalt avaldusi esitades. Siis jagati projektipõhiselt, aruandluseta, väikseid summasid. Need ajad on kahjuks ammu möödas.

Kas sa siis said oma projektile kultuurkapitalist toetuse?

Raha ma muidugi ei saanud. Mul tekkis kõva kahtlus, et äkki ma ei saanud toetust seetõttu, et kulka komisjonis on inimene, kelle kaaslast ma olin kritiseerinud. Jäädvustasin oma kanali jaoks Tallinna Kunstihoone protsendikunsti konkursi tulemust, mis tundus mulle väga kahtlane. Mina vist juhtisingi sellele esimesena tähelepanu. Kunstihoone saatis välja pressiteate, et võidutöö on Dénes Farkase "Supiköök". Eelarve oli 110 000 eurot pluss käibemaks, aga projektil polnud mingid väga konkreetsed nõuded ja reegleid, nad ei teadnud isegi, kus see supiköök asuma hakkab.

Lugesin seda hilja õhtul ja tegin postituse. Pärast seda hakkas meedia huvi tundma, kirjutati väga kriitilisi artikleid, Kaupo Meiel mainis seda oma arvamusartiklis ja "Aktuaalne Kaamera" lendas peale. Siis nad kogusid end kiiresti ja teatasid, et suppi saab jagada 40 korda. Kuidas te alles tagantjärele selle välja arvutasite? Samal ajal tean kunstnikke, kes on võtnud pangalaenu, et protsendikunsti teos enne lõpliku raha kättesaamist valmis teha.

Võib-olla solvusid kulka otsustajad ka selle peale, et kajastasin oma teises Youtube'i videos Pärnu kunstniku Tiina Ojaste paroodiaaktsiooni "Supibaar à la Seljametsa". Tiina, kes on edukalt oma teoseid müüv kunstnik, korraldas vastuaktsioonina "supibaarikunsti": ehitas pseudokasiino, jagas šampanjat, likööre, suppi ja kalamarjavõileibu. Ta parodeeris seda supikööki ja mina kajastasin seda kui toredat ideed, et keegi väljastpoolt Tallinna kunstielu sellise aktsiooni teeb. Sain aru, et žüriiliige võis solvuda. Mina tegin kajastuse korrektselt, küsisin kommentaare Denesilt ja avaldasin oma kanalil ka meilivahetuse Kunstihoone tollase juhi Paul Aguraiujaga, kõik osapooled said sõna. Kuid paljudele jäi sellest Farkase "Supiköögist" kahtlane mulje.

Tulemus on see, et Youtube'i kanalit pean ise finantseerima. See on natuke ebaõiglane, sest minu meelest ei ole Eestis sotsiaalmeedias kunsti kunagi põhjalikult kajastatud ja ka televisioonis on kunstisaateid olnud erakordselt vähe. Tallinna TV-s tegin kunagi kaks aastat saadet "Kultuuritehas", peaaegu kõik osad on YouTube'is üleval, sest sain materjalid kätte, kui telekanal tegevuse lõpetas.

Mis ajendas sind üldse seda Youtube'i kanalit asutama? Eriti arvestades, et teed seda oma raha eest.

Kunsti kajastatakse liikuva pildina ülivähe. Ka Youtube'is ei tee Eestis kunstist keegi midagi. Olen mõelnud, kas välismaalgi keegi kunstnikest või kriitikutest kajastab näiteks Veneetsia biennaali – mina pole leidnud. Küll tehakse videoid Itaalia tänavatoidust, aga kunsti ei kajastata.

Eestis toimub eriti suvel väga palju näitusi väljaspool Tallinna, kuid toimetused tõmbavad kulusid kokku ja ajakirjanikke sageli kohale ei saadeta. Raul Oreškin teeb Voronja galeriile suurepärast promotööd ja seal käiakse, aga paljud teised kohad väljaspool Tallinna, Tartut ja Pärnut jäävad kajastuseta.

Sellepärast otsustasingi hakata tegema saateid "Välja sõit", et sõita kohale ja asju vaadata. See võib olla ka väljasõit Veneetsia biennaalile, kuhu ma järgmisena lähen novembri keskel, kuigi ma veel ei tea, mis vormis seda kajastan. Minu üle-eelmine video kunstnike liidu toetusoksjonist ja kunstiturust oli üllatavalt hästi vaadatud.

Kunstiturg huvitab inimesi tõesti, sest isegi, kui kunsti ei mõisteta, siis rahanumbreid ikka tuntakse. Kunstnike liit valib sel kuul ka uue juhatuse. Kas sa seda ka oma kanalil kajastad?

Jaa, kui vähegi võimalik, kajastan ma seda samuti.

Mida peaks kunstnike liidu uus juhatus teistmoodi tegema?

Äsja oli Delfis uudis, et kunstnike liidu Lasnamäe ateljeekorteriga on mingi üürivõlgade jama. Mulle tundub järjest enam, et seal on hästi palju segadust - kogu aeg mingi jama ja siis avastatakse, et oi, meilt varastati 700 000 eurot ära!

Nagu ma oma Youtube'i videos ütlesin, on mul jube raske uskuda loogikat, et petised olid nii osavad ja professionaalne raamatupidaja kandis terve nädala raha üle. Väike taustauuring näitab, et tema poeg on Tartu Ülikooli IT-magistrant – kas ta tõesti ei küsinud pojalt nõu ega märganud midagi kahtlast? Kas ta polnud näinud "Pealtnägijat", kus Madis Nestor rääkis, kuidas tema plaadipoe kontod tehti mõne tunniga tühjaks?

Petuskeemidest on aastaid hoiatatud, aga raamatupidaja tegutses terve töönädala. See tundub veider. Margus Kiis avaldas Postimehe artiklis kahtlust, et kas asi ikka oli nii, nagu räägitakse, või oli mängus kokkumäng. Mina selliseid süüdistusi loopida ei julge, sest see on päris ränk süüdistus, aga lugu tundub imelik.

Kokkuvõttes tuli see 700 000 euro vargus võib-olla isegi kasuks. Kunstifondi oksjon sai tohutu tähelepanu ja kõiki huvitab, kuidas see hoog edasi läheb.

Kas sa ise ostsid kunstnike liidu oksjonilt midagi ja kui palju sai üldse ise teiste kunsti ostad?

Ei. Ma plaanisin minna, aga kuna esimene päev lükkus edasi, jäi see katki. Tahtsin osta Aleksei Gordini maali – mul on juba kolm tema teost ostetud ja mõtlesin, et võiks maal ka olla. Alghind oli 1500 eurot, aga see läks lõpuks 1800-ga.

Tegelikult plaanisin osta üht-teist ka Reigo Kuivjõe kureeritud Noore Balti maali näituselt, mis mulle väga meeldis – nimelt Mari Steinbergi. Kunstiost on nii spontaanne. Ma nägin Steinbergi tööd Hiiumaal Viskoosa kultuuritehases. Mõtlesin selle peale, aga otsust kohe ei teinud ja hiljem mõtlesin ümber: 1500 euro eest ostsin hoopis uue videokaamera.

Mul on Malle Leis Estate'i, Youtube'i kanali ja oma kunstiprojektidega nii palju kulusid, ja ka filmirežissööri töö ei too suuri summasid sisse. Raha, mis lisaks tuleb ekstra kunstimüügist, läheb kohe kuludeks ära ega seisa arvel kuigi kaua.

Olen varem kunsti ostnud küll, näiteks noore operaatori ja fotograafi Jako Krulli infrapunafoto, kus on asotsiaalne vana mees Barcelona hoovis. Mõnikord ikka ostan, aga elu läheb järjest kallimaks, nii et see ostulummus kaob ruttu.

Galeristidele soovitaksin: kui keegi ütleb, et tahab osta, tehke tehing kohe ära! Kui inimene ütleb, et läheb vahepeal reisile, ei tule ta kunagi tagasi ostma, sest reisil kulub alati liiga palju raha ja tuhin läheb üle. Kunstiost on emotsionaalne otsus. Samas räägitakse praegu buumist ja hindade tõusust ning minu arvates on klassikasse investeerimine palju mõistlikum kui aktsiatesse või krüptorahasse, millest mina küll midagi ei tea. Kunstimüük tundub kasumlik, sest klassika hinnad tõusevad.

Mis on kunstnikele praktilises elus kõige suuremad probleemid? Kunstnikuna sa näed seda kõike seestpoolt, vahetumalt kui kunstiametnikud.

Olen mõelnud, kuidas oma Youtube'i kanaliga edasi minna. Mul on tunne, et peaksin oma YouTube'i kanalil tegema väljasõitude kõrval ka selliseid asju, kuhu kutsun mõne arsti või sotsiaaltöötaja. Kunstnikud on tegelikult väga haavatavas seisus.

Näiteks loomeliitude loometoetuste asi: selgitasin hiljuti ühiskondliku missioonina kahele sõbrannale, kuidas need asjad käivad. Mul on tunne, et inimesi peaks sellistes asjades valgustama, just neil sotsiaalsetel teemadel, sest väga paljudel kunstnikel ei ole suurema osa ajast isegi ravikindlustust.

Üks inimene just ütles mulle, tsiteerin: "Kardan olla ilma ravikindlustuseta, õudne oleks saada EMO arve." EMO arve, mis viib eraisiku pankrotti, on Ameerika teema, mida nähakse Ameerika filmides. Eestis on vältimatu abi tasuta. Jama on pigem siis, kui tekib trauma, mis vajab pikka rehabilitatsiooni.

Siis inimesed ütlevad, et näe, ma teen nii palju tööd, aga esitan firmalt arveid väikeste summade eest ja mul ei jätku raha, et maksta endale miinimumpalka. Tegelikult võib endale maksta ka alla miinimumpalga ja ikkagi säilivad sotsiaalsed garantiid. Inimesed ei tea elementaarseid asju.

Huvitav, varem ei teadnud inimesed absoluutselt midagi ka sellest loometoetuste süsteemist ega sellest, et kunstnike liit jagas aastaid tagasi jooksvalt kunstiprojektide toetusi, mille jaoks polnud vaja eelarvet. Olid mingid tšekid, aga kontroll oli suhteliselt lõtv – mitte halvas mõttes. Ega ma ei taha öelda, et kunstnikud panevad raha oma taskusse, pigem on asi selles, et kõigi asjade puhul on väga raske filigraanset raamatupidamist järgida, eriti kui tegu on kellegi teise tööga.

Teine asi on muidugi see, mida olen oma Youtube'i tiraadis öelnud ja kunstioksjonite kohta Vikerraadios rääkinud: inimestel ei ole enam meediapakette. Enamik mu sõpru ei maksa Delfile, Postimehele, Õhtulehele ega The New York Timesile, kellele mina kõigile maksan. Võib-olla nad maksavad Netflixi eest, aga nad ei ole paljuga üldse kursis.

Tänapäeval elavadki kõik oma mulli sees. Ei ole enam nii, et kõik inimesed vaatasid sel nädalapäeval Soome kolmanda kanali pealt ühte Ameerika filmi ja kõik teadsid sellest nalja teha ning sellele viidata.

Jah, sellest räägitakse läänes juba mõnda aega, et kunstiga saavadki tegeleda ainult need, kes on rikastest perekondadest. Huvitav, kas sama suundumus on jõudnud või jõuab ka Eestisse?

Jaa, mu Ameerika kunstnikust sõber ja kunstiõppejõud ütles, et tal pole olnud ühtegi Ameerika tudengit, kes õpiks kunstnikuks ja oleks madalama kui keskklassi päritoluga. Seal on muidugi hästi palju inimesi ja andeid selekteerub välja ka sellisel kujul. Aga meid on Eestis põhimõtteliselt 1,3 miljonit. Eestlasi on umbes 900 000. Varem teistest rahvustest inimesed – peamiselt venelased – ei läinud meie ülikoolidesse õppima, aga nüüd lähevad järjest rohkem, mis on väga hea: minnakse EKA-sse, BFM-i ja EMTA-sse.

Noorem põlvkond on minu meelest järjest rohkem integreeritud. Aga meid on koos mitte-eestlastega ikkagi vaid 1,3 miljonit. Sellest imeväiksest hulgast on väga raske andeid välja selekteerida, kui inimene peab lisaks olema veel rantjee või rikaste vanematega. See on nii vähetõenäoline.

Vaatasin mitu aastat tagasi Joosep Matjuse dokumentaalfilmi Mehis Heinsaarest, kes kirjutas pastakaga paberile ilma elektri, vee ja kanalisatsioonita majas ning funktsioneeris kuidagi sedamoodi. Vahepeal olid vist mingid naised, kes teda üleval pidasid. Mõtlesin, et need on jube rasked eeltingimused: et nii väikse rahva hulgast tuleks kirjanduses andekas inimene, kes lisaks on võimeline elama sellist vaese boheemlase elu, mis on arvatavasti allpool vaesuspiiri. See seab liiga palju lisatingimusi.

Mari Saat ütles mulle kaamera ees, et nõukogude ajal – tema ei olnud masside lemmik, vaid tunnustatud ja oluline kirjanik – sai romaani eest inseneri kahe aasta palga. Siis selekteerusid andekad inimesed välja. Nüüd võib lõpuks kirjutada vaid rantjee, kes lihtsalt tahab kirjutada. Katrin Pauts on öelnud, et romaani eest saab varsti vaid ühe kuu keskmise palga. Tekivad küll küsimused, kuidas see kõik on jätkusuutlik, kui loomealad on välja mõeldud justkui harrastusena.

Nii et pärijaks olemine annab teeb võimalikuks su kunstnikutöö?

Olen mõelnud, et iroonilisel kombel saan mina praegu filme ja kunsti teha ning oma Youtube'i kanalil teisi kunstnikke kajastada ja populariseerida just seetõttu, et nõukogude okupatsiooni ajal oli teistsugune kunsti rahastamise skeem ja mu ema oli erakordselt produktiivne kunstnik.

The New York Timesis oli just artikkel sellest, kuidas 30. eluaastates inimesed Ameerikas ei saa endale lubada perekonda, last ega kinnisvara. Kardan, et see käib ka Eesti vabakutseliste kunstnike ja kirjanike kohta: kui sul pole midagi päritud, ei saa sa endale midagi lubada. Tean, et kunstnikupalga ajal on mõned kunstnikud võtnud pangalaenu – mis on tegelikult hästi normaalne, et ostad näiteks oma majas teise korteri ära ja saad hiljem üüritulu. Või selle esimese oma kodu…

Nad on saanud pangalaenu nii, et lasevad end esindaval galeristil kirjutada lubaduse, et galerii jätkab neile Eesti keskmise palga maksmist. See on ju tegelikult tühi lubadus. Nüüd juba saadakse pankades ilmselt aru, et kunstniku- või kirjanikupalk kestab vaid kolm aastat, ja ma pole kindel, kas selle peale enam pangalaenu antakse.

Kui sul on Eesti kunstiväljale nii palju kriitikat, siis miks sa ei hakka ise näiteks kunstnike liitu juhtima?

Naljakal kombel on tulnud hästi palju inimesi mulle ütlema: "Miks sa ei kandideeri Eesti kunstnike liidu presidendiks?" Aga ma ei tunne, et oleksin sündinud kunstiametnikuks, ja see tundub ka paras probleemide pundar.

Käisin sellel väga spontaansel kunstnike liidu briifingul – panin selle isegi oma Youtube'i saatesse. Sain operaator Igor Ruusi väikese etteteatamisega kaasa ja läksin kohale, kui sain teada, et briifing toimub.

Kui Maarin Ektermann teatas ajakirjanikele, et astub koos asepresidendi Tüüne-Kristin Vaiklaga tagasi, küsisin neilt: "Eesti Kunstnike Liidu volikogu on tehniliselt MTÜ juhatus. Kas sinna astuda pole mitte ohtlik, sest kui tuleb järgmine jama, peab MTÜ puhul vastutama oma isikliku varaga?" Sain aru, et täpselt nii ongi. Tundub, et kunstnike liidu juhtimine polegi nii ohutu, kui su nimel on kasvõi mõni kinnisvara.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.