Kui rääkida kultuuriajakirjandusest, siis viimasel ajal on üks suur teema olnud see, kas Sirp võiks veebis olla tasuline. Kuidas sulle tundub?

Ma ei vaata Sirpi selles arutelus eraldiseisvana. Sirp on küll kõige sagedamini ilmuv Kultuurilehe väljaanne, aga see küsimus puudutab ka kõiki teisi. Iga trükitud väljaanne maksab midagi, aga digiteisik ei maksa, go figure out. Tuumaks on ootuste erisus auditooriumi ja tegijate vahel. Fakt on see, et riikliku toe najal ilmuv kultuuriajakirjandus ei ole praegusel kujul pikalt jätkusuutlik. Üks asi on talentide hoidmine ja nende tehtu võimendamine, teine pool aga võimalus teenida sisu pealt omatulu, mis toetab esimest.

Praegu on võimalus omatulu teenida ainult paberväljaande pealt, mis on justkui kaarikuga rallisõitmine aastal 2026. Sisulist tööd toetavaid võimekusi, nagu näiteks turundus või sotsiaalmeedia, on täpselt nii palju, et täitsa nähtamatuks ei jää, aga suurte meediamajade ja sisuloojate vahele pressituna on parajalt kitsas. 

Selleks, et ka digitaalse sisu pealt rahavoog tekitada on vaja kultuuriministeeriumi otsust sihtasutuse asutajana, kas üldise maksumüüri, varase ligipääsu või vähemasti mingi osalise lahenduse osas. Praegune signaal on, et olge tasuta, sest see on avalik hüve, sarnane ERR-ile. Loomulikult pole kumbki n-ö tasuta, nagu ka ühistransport pole tasuta Tallinnas, lihtsalt tarbijale jääb mulje, et see on tasuta.

Sellise tasuta mudeli jätkumisel peaksid olema tagatud vahendid, et toimetustele pandud ootuseid täita. Praegu on meil teoorias olukord, kus valida on kahe halva lahenduse vahel. Kas minna tasuliseks ja kaotada osa lugejaid – kas sellepärast, et lugejatel ei ole vahendeid sisu eest maksta või ei ole nad nõus, sest muud tasuta sisu on nii palju. Teine variant on jätkata praegusel viisil, mida võib kirjeldada kui juba väga õhukeseks optimeeritud toimetamist. 

Kujutagem ette analoogi, kus välja on tulemas näiteks uus kodumaine mängufilm. Filmitegija ütleb, et hei, ostke pilet ja tulge kinno. Samas, kui te ei taha, siis vaadake filmi kohe tasuta ükskõik, mis seadmest. See on Müürilehe ja teiste sarnaste väljaannete olukord: lugege tasuta, aga eriti tore kui äkki füüsilise toote eest maksate ka. See on jabur müügi-pitch. 

Ma olen hiljuti esitanud tasulisuse küsimust nõukogule, aga konkreetset plaani ega vastust ei saanud, seega ei oska ma rohkem midagi öelda. Need olid ka nõukogu liikme Meelis Kubitsa sõnad hiljuti ERRis ilmunud arvamusloos, tsiteerin: "Nõukogus on asja arutatud, kuid otsuseid ei ole veel tehtud". Olen kohtunud ka mitme kultuuriministriga, kes on öelnud toetavaid sõnu, aga see kõik on jäänud üldsõnalise vestluse tasemele.

Maksumüüri tegemine maksab samuti ja ma pole kindel, kas meil oleks üldse raha, et päriselt funktsionaalne ja töötav süsteem valmis ehitada. IT-võimekus on väljaannetel madal ja vahendite haruldasel olemasolul tuleb need sisse osta läbi pika hankeprotsessi. Kodulehed on isegi peale hiljutist värskendust päevinäinud välimuse ja funktsionaalsusega, auditooriumi analüüsi tehakse piiratud vahendite ja oskustega. Kõik, mis puudutab kriitilist tehnoloogilist kohanemisvõimet, on suure küsimärgiga. Meil pole isegi mõtet hakata rääkima kogu tehisaruga seonduvast. Ma ei taha siin mõjuda nagu pessimist, ma lihtsalt konstanteerin fakte.

Need, kes tasulisuse ideele vastu seisavad, küsivad, milleks üldse kultuuriministeeriumi toetus, kui hakkate rohkem omatulu teenima.

Öeldakse ju, et kui sa arsti juurde minnes surija näoga pole, siis sind tõsiselt ei võeta. Kaarel Tarand oma artiklites viitas, et sellise tehingu osa võib olla ka toetuse vähendamine, kuna teenite nüüd rohkem omatulu. Ehk siis patsiendi samm on kergem ja ravivajadus väiksem. Sedasi tekibki mingi videvikuvööndis tüüpi seisund, kus kõik on veidi hangunud olekus. Seisukoht on umbes selline, et ärme arenda, aga ärme otseselt lõhu ka. Hoiame seda vahepealses tsoonis. Meie homunkulus justkui taarub ja otsi ei anna, aga ei ole ka täies elujõus.

Ma usun, et SA Kultuurileht pole ainus kultuuriorganisatsioon, mille toimimist ja väljavaateid võib sedasi kirjeldada. Võib-olla ka ministeeriumile endale käib erinevate sihtasutuste käekäigu mõistmine ja haldamine üle jõu? Selge on ka see, et riigieelarve läbirääkimistel on ministeeriumid, kes on jõupositsioonil ja need, kes pole. Vabalt võib juhtuda, et need positsioonid tulevikus muutuvad, praegu sellest märke pole.

Kas üleüldiselt on siis tegemist vaikse hääbumisega?

Ma ei tea, kas see on vaikne hääbumine, aga asi ei puuduta ainult rahastust, kuigi kaasaja maailmas raha on see ressurss, mis teeb mitmed teised ressursid võimalikuks. Ainult rahast pole kasu, kui sul pole meeskonda ja häid inimesi nagu meil Müürilehes. Aga töös on ka muud makrotrendid, mille tõttu kultuuriajakirjandusel ei pruugi sellise kasukaga pildile asja olla. Tuleviku ennustamisega saab alati ka täielikult pange panna.

Mis need makrotrendid on?

Laiem meediatarbimise ja lugemisharjumuste muutumine. Samuti meedialoomisviiside muutumine. Teatavasti on ka väiksemates ekraanides videosisu asendanud järk-järgult kirjaliku sisu. See on olnud ennekõike tehnoloogiline muutus, millel on olnud kultuurilised tagajärjed. Videosisu on liikuv, kiire, dünaamiline ja ka passiivselt tarbitav. Kirjalik on staatiline, aeglane ja aktiivset mõtlemist eeldav. Videosisus räägib sinuga justkui keegi otse, temaga saab suhestuda, tal on näoilmed ja žestid, võibolla on kasutatud sümpaatset muusikat jne. Ilmaasjata ei olnud televisioon ja kino 20. sajandil kuningad. Nüüd lihtsalt igaüks teeb oma telekanalit või -saadet ning tarbib miljonite teiste kanaleid ja saateid.

Mis sul tekstis on? Tekstiga haaramine ja võrgutamine nõuab palju spetsiifilisemat tunnetust. Teksti lugemine võtab teistmoodi aega. Siin ongi strateegiline ja ilma vastuseta küsimus, kui palju peaksid Kultuurilehe väljaanded tootma näiteks videosisu oma põhitegevusele ehk kirjastamisele lisaks, et pinnal püsida. Kas see täidaks asutaja pandud ootuseid? Selles osas pole arutelu olnud, kas see peaks olema üldse meie roll või teeme professionaalselt edasi seda, mida oskame, ja vaatame, kas inimesed jäävad kirjutatud sisu juurde või mitte. Audiovisuaalne võimekus on siiamaani sisuliselt puudunud ja fototeenus ongi mõistlik Müürilehe puhul sisse osta või maksta pressifotode kasutusõiguse eest eraldi Margus Linnamäele kuuluvale Scanpixile.

Teine teema on asjade maksumus. Meid puudutab väga selgelt sisendhind. Kui teeme füüsilist toodet, siis kui palju maksab kojukanne ja trükkimine. Milline on üldine palgasurve? Inimesed peavad tundma, et pakutavast palgast on võimalik ära elada. Kui ei ole, lahkuvad nad võimalusel kultuurivaldkonnast mõnda teise sektorisse, kõige lihtsam näide: kommunikatsiooni peale ja 30 protsenti palgal juures. Ma tean inimesi, kes on läinud infotehnoloogiasse. Kuigi seal on praegu sellised ajad, et ei tea, kui hea otsus see hiljutiste suurkoondamiste valguses on.

Makrotrendiks saab pidada ka seda, et kultuur koos kultuurimeediaga ei ole valitsuse vaatest mingisuguste prioriteetide nimekirjas. Prioriteedid on mujal: julgeolek, välispoliitika, sisepoliitika, valimistsüklid, energeetika, pensionid, sambad ja hambad. Kõnedes ja kommunikatsioonis kultuuri isegi aeg-ajalt sellise väärtuse või ehtena kasutatakse, kuna see on põhiseaduses ikkagi kirjas bla-bla. Aga tajutav kuristik tegude ja sõnade vahel on kaunis märkimisväärne. Küsige ERSO-lt, näitlejatelt, erateatritelt, kontserdikorraldajatelt. On palju soovmõtlemist, et küll kultuur kuidagi hakkama saab, kultuur on ju veidi immateriaalne asi. 

29. novembril toimub kultuurikongress "Parim kaitse on kultuur", kus üritatakse seda prioriteediküsimust kollektiivselt lauale tuua. Ma arvan, et kultuurikongress võib korraks kivikesi nihutada või siis on mobiliseerumise harjutamine ühise eesmärgi nimel kasulik. Seda saame öelda pärast kongressi toimumist. Võib ka juhtuda, et see on poliitikutele näitasin nägu, midagi ei teinud, liigume edasi tüüpi linnukese tegemine.

Lõpuks võiksime ära otsustada, kas eesti kultuuri toimimisel on turutõrge või ei ole. Enamus ütlevad, et on. Aga, miks me siis teeskleme nagu poleks? Eesti on täis igasuguseid turutõrkeid. Isegi kui sa oled mingi libertaarne krüptovend, siis sa kasutad tervet posu teenuseid ja tooteid, mis on riigi poolt subsideeritud.

Mis sa arvad, mis see põhjus on, et kultuurivaldkond ei ole üks prioriteetidest? Kultuuriinimesed on tuntud näod, saavad oma sõnumitele üsna kergesti tähelepanu. Gert Raudsepp räägib juba aastaid kultuuritöötajate palkadest.

Küsimuse võiks esitada ka nii: kas kultuur peaks üldse olema prioriteet või üks prioriteetidest? Ehk peaksidki fookuses olema ainult sotsiaalhoolekanne, majandus, elukeskkond, julgeolek? Aga vähemalt kultuuriüldsuses on konsensus, et kultuur on möödapääsmatu ja moodustab samasuguse ühiskondliku liimi nagu muud sotsiaalsed suhted. Kultuur on nagu hallitus või seen, mis õhus lendleb. See ei tundu küll esmane vajadus sarnaselt toidule, kodusoojale või transpordile, aga kujutame ette, et kultuur, kuidas iganes seda defineerime, haihtuks homme. Mis meil üle jääks ja mille sees elaksime? 

Kultuur on huvitav asi: see eksisteerib ka ilma asutusteta ja kaasaegse struktuurita seal ümber. Kultuur ei pea olema institutsionaalne, vaid võib tekkida spontaanselt inimeste ja kogukondade vahel, oma rituaalide, koodide ja kokkuleppetega. Tänapäeval on kõik aga tugevalt professionaaliseerunud ja institutsionaliseerunud: sul on asutus, MTÜ, misiganes, mis esindab kindlat valdkonda. Seal töötavad vastava valdkondliku spetsialiseerumisega inimesed. Kõik need inimesed, kes on otsustanud pühenduda kultuurile, tahavad tunda, et see pole mõttetu, sest mõttetus tekitab surmavat depressiooni. Samuti tahavad inimesed tunda, et sedasi on võimalik ennast ja oma lähedasi ära elatada, tagada inimväärset elu. 

Selge on ka see, et kui kultuuriministeerium homme kinni panna, siis ega kultuur nähtusena välja ei sure. Heidy Purga saab ikka kuskil plaate mängida, isegi kui ministeeriumit enam ei eksisteeri. Ehk ongi ühiskonnale vaja kultuurituse šokki. Vana hea: kui millestki ilma jääd, alles siis oskad seda päriselt väärtustada. Kultuurituse šoki all ei pea ma silmas raamatute põletamist ja ühiskonna sihilikku blatnoistumist, vaid praegu olemasoleva masinavärgi peatumist.

Ma tahaks muidugi näha, kes julgeks kunagi taolise otsuse teha, et kultuuriministeerium sulgeda.

Keegi vabatahtlikult ei teekski kui mingi totaalne kollektiivne streik välja arvata, mis on mega ebrarealistlik. Aga mitte võimatu!

Kas sulle ei tundu, et tavalised inimesed, kes pole kultuurivaldkonnas sees, on sellest kõigest väsinud? Aastaid räägitakse kogu aeg täpselt sedasama juttu.

Absoluutselt, aga ma ise olen palju rohkem väsinud. Mind ennast väsitab kohutavalt isegi see jutt, mida ma siin paiguti räägin. Tavalisel inimesel on lebo, ma muretsen Gerd Raudsepa pärast, mis staminat temal vaja on teiste hulgas. Kuid loomulikult Eestis on väga palju kultuurivaenulikku suhtumist kodanike endi seas.

Mis sa selle all silmas pead?

Põlgust kaasaegse kultuuri vastu, olgu see siis kaasaegne kunst või teater, muss – mis tahes vorm, mille ülesanne ei ole otseselt pakkuda lõdvaks laskmist selle raske-raske elu kõrval. Vaid tegeleda näiteks kunsti enese küsimustega, astuda dialoogi hoopis mõne uue eluvormi või elupaigaga. Sellest sünnib tihtilugu kultuuriline innovatsioon, lahedad värdvormid, viirused, mis jõuavad varem või hiljem laiema ringini. See on see hapnik, mis ei lase veresoontel lupjuda nii, et lõpuks gangreen sööb jäseme ära.

Levinud on ka suhtumine, et tehke midagi kasulikku: tootke asju, majandage maad. Lahe kolhoosi kärgmõistus. Eesti pole ei agraar- ega tööstusühiskond. See on samas hästi loomulik reaktsioon. Kui ma millestki aru ei saa, siis järelikult on see debiilsus.

Ma olen ise ka sellest kaebelaulust luuüdini tüdinenud. Võib ka olla, et kultuurivaldkonna inimesed on privileegipimedad ja võiks jalga puhata? Ma saan aru, miks see toimub, aga selge on see, et sellisel kujul ei vii see kuhugi. Ehk oleks olukord veel viletsam, kui seda laulu ei oleks? Aga millised on need teised vahendid, et oma soove kuuldavaks teha? Sa võid ju käia pikettidel ja protestida või mida tahes teha, aga mul on tunne, et altpoolt vaadatakse, et kulturnikud on snoobid, ja ülevalt poolt tundub, et nad ei loo turumajanduslike mõõdikute juhitavas maailmas justkui piisavalt maagilist lisandväärtust.

Äsjases Reformierakonna valimisreklaamis surub kultuuriminister Heidy Purga jõusaalis kangi, mille peale on erinevad loomingulised alaliidud justkui raskused asetanud. Veider idee, mis viskab sellist tahte triumfi vaibi ministrist kui üliinimesest. Ma ei saa ka ümber lükata, et see nii pole.

Kui konkreetsemalt Müürilehe juurde tulla, siis sa olid viis aastat peatoimetaja, tuli uus konkurss ja nüüd oled peatoimetajana veel ametis, aga kolm aastat. Miks kolm aastat, mitte viis?

Ma ise kolmes aastas probleemi ei näe, kohast kinni ei hoia. Peatoimetajad peaksid vahetuma tihedamini, kui nad vahetuvad. Neil on õigus, aga mitte kohustus, sõlmida leping kuni viieks aastaks. Minu arvates oli see muidugi veider, sest kui te juba annate mulle läbi avaliku konkursi teise mandaadi peatoimetajana, siis viisakas oleks kogu arve ära maksta, mitte jooke minu kulule jätta. See oli jällegi selline videvikutsooni tüüpi olukord, mis ei ole ei soe ega külm, saadab segase signaali. Kultuurilehes on n-ö eluaegseid peatoimetajaid, aga mulle otsustati, et üle kolme pole mõtet anda. Mõttekoht.

Äkki oli sul kehv visioon?

Töö, mida olen teinud on ju kõigile näha. Ma tahaks niikuinii, et Müürileht oleks üha enam uute ja järgmiste inimeste nägu. Ma olen seal ahjus juba palju oma ideid põletanud, las teised, nooremad ja intelligentsemad nüüd põletavad. Ma olen rohkem selline kogemusega karastatud turva. Mäletan mu põhikoolis töötas tavaliselt dressidesse riietatud mees nimega Vassili Külaots, kes oli korraga tööõpetuse- ja kehalise kasvatuse õpetaja, majahaldur, lasketiiru capo ja üleüldiselt paistis hoolitsevat, et koolikell, vetsud ja lukud töötaks. Ma olen loodetavasti Müürilehe Vassili Külaots.

Mis sa Müürilehes järgmise kolme aasta jooksul teha tahad?

Üks mõte puudutas sisulisi muutusi ja seda, mida me teeme. Mis on meie ajakirjanduslik dramaturgia, kuidas asju kommunikeerime, mida dubleerime jne. Teiseks me muutsime hiljuti kogu Müürilehe disainimaailma, nimetame seda rebrändinguks. Meil on toimetuses korralikult veri vahetunud. Uue tiimi ja hooga tahangi katsetada uusi asju ning teha meie kontekstis veidi teistsugust ajakirjandust.

See ei tohiks olla ainult kultuurivälja peegeldus, vaid tahame katsetada eriformaate: andmelugusest uuriva ajakirjanduseni. Proovime võimaluste piires sisse tuua ka videosisu. Meil on igal kuul saated IDA Raadios, teeme regulaarset viktoriini, et luua lugejatega füüsiline kokkupuude. Lisaks soovisin ma ilmumiskordi vähendada. Uuel aastal paraku see võimalik pole. Sealjuures peab muidugi säilima see ethos, mis meid siia on toonud.

Mis see põhjus on, et ilmumiskordi vähendada? Raha?

Et vabaneks aega ja ressurssi mujale suunamiseks kui igakuise füüsilise kehandi väljalaskmiseks. Praegu me peame manageerima väga täpselt iga senti, et seda igakuist mudelit elus ja n-ö kvaliteetsena hoida. Eelarvet on meil juba kaks aastat kärbitud ja eelmisel aastal vähendasime väljaande mahtu. Sa ei saa järjest väheneva ressursiga kogu aeg sama asja teha, see on võimatu. Detsembri keskpaigas selgub uue aasta eelarve. Eks näis, kas tuleb veel kuskilt kokku tõmmata.

Aga meil pole kombeks muidu toimetuses vinguda, meil on toimetuslik vabadus, mis on ka väärtus omaette, pole mingit corporate bullshit'i. Kui kõik ka peaks allavoolu minema, siis lõpuks me saame midagi muud siin elus teha. Või ma ei tea, Jensen Huang on töötu nüüd, äkki tuleb aitab meil IT-värki putitada? Igal juhul suuname seda asja ülesvoolu ikka, ega ma muidu seda intervjuudki siin annaks.

Kui rääkida inimeste tarbimisharjumustest, siis üks mu sõber rääkis, kui närvi teda ajas see, et ta hommikusöögi kõrvale Instagrami keris. Hakkas hoopis Müürilehte lugema. Igal hommikul loeb üks-kaks artiklit ja nii jagub ajalehte päris kauaks.

Suurepärane! Analoogformaadil on oma väärtus. Sa tarbid informatsiooni ilma jälgimisvidinate, ekraani ja agressiivsete reklaamideta. Lisaks on füüsilise ajalehe lugemise kogemus teine, see pole hakitud, vaid sa hoiad käes tervikut. Miks ei ole e-raamatud paberraamatuid välja suretanud? Sest lugemiskogemus on erinev. Maailmas toimuvad suured tehnoloogilised muutused, mis mõjutavad ka seda, kuidas me kultuuriajakirjandust teeme ja kuidas inimesed tarbivad. Kultuur ja kultuuriajakirjandus ei ela isolaatoris. Kõik on omavahel seotud.

Kas inimesed äkki ühel hetkel pöörduvad paberlehe poole tagasi, sest on tüdinenud ekraani jõllitamisest?

Mõne inimese jaoks on see teadlik valik. Hübriidne süsteem on väga hea: saad lugeda paberist lehte, veebiartikleid, jälgida lühikesi tsitaate ja fotosid sotsiaalmeedias või kuulata raadiosaadet. Eri inimestele on pakkuda meil erinev menüü. Me suhtume sotsiaalmeediasse tõsiselt, aga see on lisatöö, mida peame tegema põhilise toimetamistöö kõrvalt. Ideaalis võiks meil olla inimene, kes teeb ainult sotsiaalmeediat. See vabastaks teiste inimeste aega sisuliseks tööks ja ega ajakirjanikel puuduvad tihti ka vajalikud oskused, et kõiki neid tehnilisi ja turunduslikke asju keskendunult teha. Eestis on olukord kultuurisektoris tihtipeale selline, et kõike tehakse ise, raha koolituste jaoks pole ja lõpuks peadki olema rööprähkleja.

Teil on päris palju erinevaid teemanumbreid, mis on väga huvitavad ja kohati ka ootamatud.

Just ilmus number, mille teemaks #karistus. Räägime muuhulgas vägitamiskultuurist, vanglamärtritest, Rootsi vangide toomisest Tartusse ja vägivallast noorte hulgas. Lisaks juttu ka kultuurikriitikute karistamisest. Lugege!

Mõnda aega tagasi oli näiteks toidunumber. Kust teil need mõtted tulevad ja kuidas te nende teemadeni jõuate?

Põhimõte on, et teemad peaksid olema kultuuriliselt ja ühiskondlikult praeguses ajas mõjusad. Mõnikord võtame teema, mis kõnetab väga kitsast auditooriumit. Kui meil on olnud tõsisemad numbrid vägivallast või surmast, püüame vahelduseks teha midagi lõbusamat ja meelelahutuslikumat. Oluline on, et lugeja ei teaks alati oodata, mis järgmiseks tuleb. Mõnele küll meeldib standardiseeritud sisu, et tead alati, mida oodata. Minu meelest oleks see kohutavalt igav. Meile on ette heidetud, et teemad küll muutuvad, aga käsitlusviis mitte. Oleme sedagi kriitikat kuulda võtnud ja proovime sisuliselt ja dramaturgiliselt mitmekesistuda kui võimalik.

Kriitika ja kriitikute juurde tahan ma hiljem kindlasti tagasi tulla. Aga kuna teie teemanumbrid on piisavalt nišikad, siis kuidas leida inimesi, kes oskaksid ja tahaksid nendel teemadel kirjutada?

Eesti kirjutavate talentide varamu on üsna väike. Kui sa tahad kedagi kindlat, on ta tihti millegi muuga hõivatud. Teinekord puudubki Eestis spetsiifilisel teemal ekspert. Tehisarust rääkima kutsutakse sageli näiteks Oliver Laas, sotsiaalmeediast Katrin Tiidenberg, USA poliitikast räägib Aro Velmet või Andreas Kaju, ööelust Natalie Mets jne. Ma utreerin praegu, aga iga valdkond saab endale lõpuks ühe või paar kõneisikut. Sul pole päris diskussiooni, kus oleks viis Oliver Laasi erinevatelt positsioonidelt arutlemas. Teinekord leiavad talendid meid muidugi ise üles. Keegi uurib näiteks Jaapani v-tuuberite kultuuri ja pakub ise artiklit. Seda välist sisendit ei tasu alahinnata, aga tihti otsime ise tikutulega inimesi taga ja veename neid kirjutama. Pink on igal pool lühike.

Septembrikuu juhtkirjas kirjutasid, et Müürilehe üks ülesanne on olla ebamugav teejuht. Mis see tähendab?

Ebamugav selles mõttes, et räägid asjadest viisil, mis võib tekitada konflikti või millega lugeja pole nõus. Ma ei räägi siin isegi ideoloogilistest erinevustest. Näiteks septembrinumbris olid meil korraga lood abordi- ja sünnitamise ajaloost. Inimesel võib olla ebamugav lugeda nii abordist kui ka sünnitamisest korraga. Me tavaliselt ei puista ka tuhksuhkrut peale sarnastele teemadele, aga kindlasti väldime melodramaatilist sotsiaalpornot.

Kui ideoloogiast rääkida, siis teile heidetakse üpris sageli ette teatavat vasakpoolsust.

Kusjuures mitte sageli, vaid nende heitjate hääled on võimendatud. Müürilehes on olnud erinevaid toimetajaid ja sadu kirjutajaid. Kindlasti on Müürileht sõitnud 2010. aastate woke-harjal. Praegu räägitakse USA-s päris palju, et mingite teemadega mindi liiale ja kohati muutus asi repressiivseks. Ma olen rahvusvahelises kontekstis absoluutselt nõus. Ma ei ole ise konservatiiv, aga ma leian, et osad asjad selles woke-kultuuris läksid käest ära. Kohati tekkis sotsiaalmeedias selline omakohtu vaib, mis on õudne.

Vasakpoolsus, mida meile ette heidetakse, puudutab sageli naiste ja LGBT-õiguste kajastamist või kriitilisi artikleid kaasaegse vabaturumajanduse mitte nii varjatud poolest. Päris tihti on muidugi need ajalehe veergudel paljundatud argumendid kriitilisest humanitaariast üle võetud seisukohad. Vahel võiks see kriitika olla tugevamini argumenteeritud ja nüansirikkam, enamat kui lihtsalt "kapitalism on paha-paha". Meie toimetusena ei kirjuta inimestele ette, et kirjuta vasakpoolselt. Inimesed kultuurivaldkonnas tervikuna on Euroopas ja USA-s kaldunud rohkem tsentrisse või vasakule, see on paratamatus. Me oleme mingi asja sümptom sellisel juhul. Lõpuks muidugi elame poliitiliselt nii pagana segasel ja killustatud ajal, et johhaidii, kogu see lihtsakoeline vasak-parem dihhotoomia ei ole enam pädev kirjeldama meie tegelikkust.

Kõigil suurtel väljaannetel on oma kultuuritoimetused: Postimees, Delfi on viimasel ajal teinud mitu muutust...

Postimehe kultuuriküljed on minu maitsele joke. Võib-olla see muutub, aga vahepealsetel aastatel oli see vähemalt veebis täielik huumor. Näiteks tüüpiline kultuuriuudis Postimehes: "Suri tuntud Uus-Meremaa progebändi esimene bassimees, kellel oli mitu saladust". See oli seal kultuuriajakirjanduse tase vahepeal. Loomulikult kui peale klikkasid, siis selgus, et bändi nimi on ala Rottweiler Röster, millest sisuliselt keegi midagi kuulnud pole. Samas nekrolooge ja surmaga seotud asju alati loetakse, ega ta loll käik ei ole.

Kuhu ma tahtsin jõuda, on see, et väikese riigi kohta tundub kultuuriajakirjandust ikkagi päris palju olevat: nii-öelda peavoolumeedia kultuuritoimetused, Müürileht, Sirp, Vikerkaar jne.

Seda on võib-olla liigagi palju. Eestis on samas ainulaadne olukord: meil on väga palju sõltumatut kultuuriajakirjandust. Küsimus on, kas seda on nii palju vaja. Samas on päevalehtede kultuuritoimetused meediamajade ääreala, nagu Peeter Kormašov viimases Müürilehes kirjutab: "Lisaks teab iga meediamaja kultuuriajakirjanik tunnet, et ta on küll tubli, aga ikkagi mitte "päris" ajakirjanik, vaid omaette loom".

Postimehe jaoks on kultuuritoimetus kolmandajärguline asi. Nende nädalavahetuse AK on sisuliselt ajalooväljaanne pluss Jüri Reinvere freestyle kolumnid. Delfi ühendas kõik oma kultuuritoimetused üheks ja pani noored pukki, mis võib-olla on toonud uut energiat ja uusi lugejaid. Selles osas kindlasti plusspunktid Delfile.

Taasiseseisvunud Eesti kultuuriajakirjanduse kuldaeg oli mõnes mõttes algoritmieelsetel nullindatel. Kui Areenis töötas kuus toimetajat, siis seda loeti, see oli oluline. Ma pole kindel, kui palju kultuuriväljal tegutsevad inimesed isegi praegu kultuuriajakirjandust tarbivad või loevad. Arvan, et väga vähe. Harva juhtub seda, et kaks inimest on sama artiklit lugenud.  Küsimus pole ainult selles, kas auditoorium loeb. Küsimus on, kas sellisel viisil kultuurianalüüs ja -peegeldus, nagu seda praegu tehakse, on üldse vajalik ja adekvaatne viis suhestumiseks? Me oleme muutunud mingiteks hübriid-küborgideks, aga kohati teeme meediat samamoodi nagu 40 aastat tagasi. Eks meedial olegi omad piirangud, segane aeg. Kultuuriajakirjandus tahab klassikalist praadi pakkuda, inimesed söövad aga päevast-päeva sushit-pitsat-ramenit.

Kui Draamateatris tulevad piletid müüki, saab lugeda mitut reportaaži piletite hankimisest.

Jah, see toob klikke. Selline tarbimissoovituse tüüpi ajakirjandus, nagu "kümme filmi, mida PÖFFil vaadata", on näiteks ERR-is väga populaarne – kas see läheb inimestele korda?

Mulle tundub, et läheb ja inimesed tahavad soovitusi.

Meie oleme soovituste osas halb väljaanne, sest me ei ilmu igapäevaselt ja meil on raske neid ajastada. Oleme valinud teise tee, rääkides teemadest, mis ei ole päevakajaliselt soovituslikud, näiteks, miks kriitikuid karistatakse.

Ma isiklikult olen väsinud igasugu soovitustest, kogu maailm soovitab kogu aeg midagi. Aasta lõpus läheb see eriti käest ära, kõik need aastalõpu edetabelid, mis on pikemad kui toora – palun halastage! ERR-is on see täiesti üle võlli. Tõmmake koomale! Ei ole vaja üksipulgi 45 inimese edetabelit välja tuua. Tehke valik, aga ärge kopeerige neid üks ühele oma kodukale. Seda tehakse ka mujal. Võibolla on seegi ajastu sümptom, kus kõik libiseb kui liiv sõrmede vahelt. Aasta lõpus tullakse siis korra kokku, et üksteisele kinnitada, et midagi ju oli selles aastas.

Räägime kultuurikriitikast. On seda Eestis võimalik üldse teha?

Saab teha, aga sa pead olema valmis tagajärgedeks. Enamasti kultuuritegija ja kriitik ei kattu, aga Eestis tunnevad kõik niikuinii üksteist. Kriitikat võetakse väga isiklikult ja tegijad ei taha sulle hiljem tänaval tere öelda, see on see soft versioon. Halvemal juhul tõmmatakse sind sotsiaalmeedias liistule kui ebaadekvaatne kriitik ja seda võib metakriitikaks nimetada. Mis meil puudub, on sõltumatu kriitika kui institutsioon, millel oleks väljateenitud autoriteet.

Inimesed, kes kirjutavad, on sageli noored teaduskonna lõpetajad, kes tahavad jalga ukse vahele saada. Nende analüüs läheb tihtipeale liiga õpitult analüütiliseks, pikaks ja seetõttu igavaks. Väga harva on kedagi, kes julgeb kriitiliselt, stiililise eripäraga ja argumenteeritult kirjutada. Ma saan sellest aru: miks sa peaksid kohe ennast jalga tulistama, mis puudutab kriitilisust. Kultuurikriitika on Eestis sellises keskmises seisus, et tema vastu tuntakse kitsast sümpaatiat või siis viha, aga mingit laiemat autoriteeti pole. Jäle on aga see, kui kuraator või lavastaja paneb positiivse kriitika oma sotsiaalmeediasse üles ja tänab kriitikut. Selline lakeikultuuri juurutamine kahjustab kriitikat kui institutsiooni.

Mida saaks teha, et kultuurikriitika parem oleks?

Tuleks hakata väärtustama kirjutamist kui oskust. Eestis on kirjutamine rahaliselt väärtustatud ainult siis, kui töötad kommunikatsioonis või mingit laadi turunduse-konsulteerimise sektoris. Sõltumatu kirjutamine ja autorihääle harjutamine on alaväärtustatud. Nüüd devalveerub see veelgi, sest inimestele on jäänud mulje, et tehisintellekt teeb kõik ära. Pointless skill, nagu öeldakse. Me vist isegi ei taju, millised on selle pikaajalised tagajärjed. Kirjutamine on kunstivorm ja rentslis paraku see sündida ei saa. Või siis muutub see taaskord aristokraatlikuks ja privilegeeritud hobiks neile, kellel on jõudeaega ja elavad nagu muiste rantjee-elu.

Tegin mõned aastad tagasi teatriauhindade järel intervjuu kriitikuga, kes ütles, et ühest teatrist ei ole enam ammu midagi huvitavat tulnud ja näis, mis saab, kui nad omale uue maja saavad, millega selle täidavad. Teater vihastas, pani kriitiku n-ö musta nimekirja ega tahtnud talle enam pileteid anda. Kuna Eesti on aga väike, levis jutt kõigi asjaosalisteni.

See on huvitav dissonants. Sulle makstakse kirjutamise eest vähe ja kui oled kriitiline, siis sinu peale vihastatakse ning pannakse musta nimekirja. Lisaks ei loe paljud inimesed seda kriitikat nagunii. Sellisel juhul ei peaks kirjutajat motiveerima edasiseks tööks absoluutselt miski.

See kriitika ei olnud isegi eriti karm.

Käisime Kultuurilehega kollektiivselt eelmisel aastal Linnateatris vaatamas Uku Uusbergi lavastust "Nachtland", mis tegeleb moraalsete ja eetiliste valikutega, natsidilemmad.  See oli täielik õudus. Isegi konservatiivsema maitsega inimesed vangutasid meeleheites pead. Ma olen avangardi ja arthouse'i sõber, ülesse kasvanud raadiost house'i ja jungle'it kuulates. Seega juba eos on mulle suur osa kohalikust lavakunstist intellektuaalsel ja voolavuse tasandil niikuinii ebahuvitav. See on okei! Aga kui asi on väga halb, siis minu elust just varastati kolm tundi. Kuidas sa korvad selle mulle, Uku Uusberg? Siinkohal oleks ka aus öelda, et kui olen teie elust oma tööga aega varastanud, siis kompensatsiooni kokkuleppimiseks võtke ühendust.

Tulles tagasi algse juurde, siis vabas ühiskonnas ei saa sellist asja olla, et avaliku rahastusega teater keelab kellelgi teatrisse tulla, see on uskumatu.

Kultuur, aga eriti teatrid, tunduvad olevat justkui pühad – keegi ei julge midagi öelda.

Ükskõik, mis asi võib muutuda pühaks, kui on piisavalt neid, kes käivad seda kummardamas. Teater on Eestis üks väheseid enam-vähem kättesaadavaid eestikeelse kultuuri ja meelelahutuse vorme. Eestil ei ole suurt võimekust filme toota, aga teatrilavastusi suudame toota ja isegi liiga palju.

Kui palju peaks kultuuriajakirjandus rääkima valdkonna siseprobleemidest?

Absoluutselt peaks. Probleem on selles, et valdkonnasisesed probleemid nõuavad uuriva ajakirjanduse oskust ja tööriistakasti. Kultuuriajakirjanikel pole tihti seda mõtlemisviisi või oskusteavet, kuidas teha kultuurivaldkonnas uurivat ajakirjandust nii, et sa esimese uksega vastu pead ei saaks. Uuriv ajakirjandus ei pea tegelema ainult sellega, kas keegi tõi salasigarette, vaid uurima tegelikke struktuurseid muresid. Eestis on see valdkond nii väike, et keegi ei taha probleeme kommenteerida ja kardetakse töökohtade pärast. On vaja harjutamist ja privileegi jõuda informatsioonini. Paljud kultuuriajakirjanduses töötavad inimesed on täiesti teise taustaga, sageli isehakanud ajakirjanikud.

Eesti Ekspress on vahepeal üritanud, aga see ei ole uuriv ajakirjandus, kui Sandra Jõgeva hakkab nägema tonte seal, kus neid ei ole. Teine näide on Kunstnike Liidu pettuse skandaal, kus asi oli niigi läbipaistev ja pettusesse puutuv informatsioon kättesaadav. Kultuur ilmselt kardab ka skandaale, sest juba olles veidi prekaarses olukorras sa jällegi kardad, et äkki läheb veel hullemaks. Aga see loogika ise on väga rumal viis edasi minna.

Samas, eks see ole vist mõneti inimlik, sest kes ikka tahab, et nende probleemidest avalikult räägitakse.

Oluline on välja tuua, et kultuur ei ole püha lehm. Seal töötavad inimesed ei ole eetilisemad ega õilsamad kui kuskil mujal. Kultuuris on täielikke egomaniakke, koduvägivalda, toksilist töökultuuri ja skeemitamist. Nagu ka igalpool mujal. Kõik on inimesed oma hädade ja painete, rõõmude ja lootustega. Seda ringkaitset on kultuuris palju, nagu oleme näinud. Me ei peaks hõllandama seda paatost, kultuurivestlus võiks olla palju läbipaistvam. Elame kommunikatiivses komberuumis, kus näiteks süüdistusi viimase veretilgani eitatakse, hämatakse ja tekitatakse veidraid meedialabürinte. Vastutuse võtmist ei eksisteeri poliitikas ja see pole enam ka laiemalt meie kultuuri osa. Selles osas ei ole ka kultuur eriliselt erinev, kuigi kultuuris mingi hõimuloogika kohati töötab.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.