Räägime natukene sinu senisest teekonnast hetkeni, mil sinust sai Kitty Florentine. Paneme selleks hetkeks näiteks 2022. aasta, kui ilmus sinu esimene album, millest möödus 6. oktoobril neli aastat.

Hästi suureks määrajaks oli ikkagi see, et ma hästi pisikesest saadik olen laval esinenud. Esimest korda olin laval kahe-aastasena. Märgiline osa mu elust oli ka see, et 8. kuni 18. eluaastani esinesin big band'iga. Vähemalt korra kuus, kui mitte mitu korda kuus. Jazz-muusika ja rutiin, et ma olen kogu aeg laval, olid osa minu kasvamisest.

Loomulikult kõikvõimalikud lauluvõistlused, kuhu üks laps minna sai, seal ma olin kohal. Ehk siis Kitty Florentine on küpsem vorm sellest elustiilist ja üles kasvamisest. Kui ma laval olin ja olen, siis tunnen ennast kõige paremini. Siiani.

Kümme aastat vähemalt korra või kaks kuus teeb siis... üle saja, kui mitte kahesaja esinemise. Kaheksa-aastasena hakkasid siis põhimõtteliselt ikkagi tööle. See tuli loomulikuna sulle?

See big band oli esimene omalaadne Eestis. Asutaja Horre Zeiger võttis mind tiiva alla ja temaga õppisin ma muusikat. Laulmist õppisin justkui ka, aga laulmist õppisin ma hoopis teise nurga alt. See ei olnud klassikaline häälekoolitus, vaid pigem keskendus sellele, kuidas hääl liigub kehast läbi, õpid hingama, õpid ära lihased, mis seda toetavad. See oli natukene teise nurga alt lähenemine.

Pilli ei õppinud siis?

Mind sunniti klaverit õppima. Ma tahtsin harfi õppida. Või trumme. Mõlemast vanemad keeldusid ja läksin klaverit õppima. Need olid piinarikkad seitse aastat. (Naerab.) Ma sain aru, et mulle meeldib Bachi ja Kriegi kuulata rohkem, kui mängida. Mulle meeldis klaver pillina väga, aga selle mängimise suur fänn ma ei olnud. Ma ei leidnud sellega kunagi kontakti läbi kellegi teise loomingu jäljendamise või kopeerimise.

Ma mängisin alati kuulmise järgi, sest mulle ei meeldinud mängida nooti jälgides. Kui ma juba mängin, siis tahtsin vaadata pilli ja oma käsi sellel liikumas. See oli minu jaoks palju põnevam, kui see, et ma pean mingi paberi külge kleepunud olema. Mu ajule ei tundunud see kuigi atraktiivne.

Lõpuks said ikkagi harfi õppida? See on sul tihti laval kaasas.

Jaa, võtsin ohjad enda kätte! Hakkasin umbes kolm-neli aastat tagasi õppima ja omal jõul olen selle integreerinud oma esinemisse. Selle pilliga laivid on alati erilised, mingi maagia on selles maailma vanimas pillis ja vokaalis koos. Ja tegelikult esinen ka impro-klaverimängija ja bändiga. Meeldib see võimalus enda kirjutatud muusikat igavesti ümber vormida ja vaadata, mis saab.

Mis selle big band'i repertuaaris oli?

Nad olid päris avatud. Neil oli veel soliste, kellest mina olin ilmselgelt kõige noorem, ja kõige esimene laul, mida ma laulsin oli Ella Fitzgeraldi "A-Tisket, A-Tasket".

Kaheksa-aastasena siis?

Jah. Vaatasin religioosselt Youtube'ist selle loo muusikavideot ja olin täielikult Ella Fitzgeraldi maailma sisse imetud. Lapsena mulle millegipärast lastelaulud üldse ei meeldinud. Valisin alati verdtarretavaid ballaade. Mul oli vist väga palju emotsioone, mida väljendada. Jazz oli selleks väga hea, sest kõigil on kogu aeg mingi südamevalu.

Big band'i juhtinud Horre kinkis mulle väga palju muusikat, muusikaraamatuid, käisime emaga tema juures kuulamisõhtutel. Istusime, ta lasi muusikat ja rääkisime erinevatest lauljatest. Selline süvaõpe toimus läbi tema.

Mis hetkel sa seal laval olles hakkasid siis tundma, et sul on täitsa oma mõtted ja viisijupid peas, mida tahaks välja lasta?

See oli mul tegelikult algusest peale. Improviseerimise vajadus oli mul kogu aeg, aga, nagu me teame, ei ole see klassikalises jazz-muusikas eriti soositud. Olen katsetanud ja seda ei ole eriti hästi vastu võetud. (Naerab.) Kogu aeg pressis välja see, et tahaksin midagi teisiti teha või midagi endast asjale juurde panna.

Esimesed lood kirjutasin umbes 12- või 13-aastasena, aga ma ei esitanud neid kuskil. 18-aastaselt siis tundus hea aeg sellest üsna samasugusest repertuaarist hetk maha võtta. See kõlab muidugi nüüd, nagu me oleks mööda mingeid areene tuuritanud. See oli ilus igakuine traditsioon. Kontsertidel käisid kindlad inimesed jne. Arenesin palju nendega koos, aga sain aru, et mul on suur tung oma asja teha.

Põhimõtteliselt olid siis oma muusikat välja andma hakates juba täiesti valmis. Eestis sellist peaaegu, et metoodilist lähenemist väga palju ei näe.

Mul oli vaja seda aega lihtsalt. Marineerimisaega. Mulle ei ole meeldinud teha asju nii, et ma ei saa aru, miks ma neid teen. Kirjutasin hästi palju muusikat selle aja jooksul, kui ma lõpetasin big band'iga esinemise kuni esimeste asjade väljaandmiseni 2022. Mulle ei meeldinud see mõte, et ma lihtsalt panen midagi välja.

Mäletan, et filmisin isegi ühe muusikavideo, mis mitte kunagi välja ei tulnud. Võttepäev kestis umbes 13 tundi, olin jääkülmas vees kivi peal. See kõik oli väga dramaatiline, aga ka lahe, nii lugu kui ka video. Kuid jällegi see ei läinud kokku sellega, mida ma oma sees tundsin. Ei klappinud ettekujutusega sellest, millega ma tahan välja astuda.

Tahes tahtmata läheb mu mõte alati mitu sammu ette. Lugu kirjutades mõtlen juba ette, et kas ma tahan sellist lugu laval esitada või sellist keskkonda ehitada või niimoodi inimestega suhelda. Tänaseks on seda kogemuse tõttu veel rohkem, aga isegi tol ajal mõtlesin nii. Peas tiksus, et mul peab olema veidi teistsugune lähenemine kui lihtsalt "siin ma olen!".

Tavaliselt tahetakse selles vanuses just pigem päästikule vajutada. Aga sa siis pigem isegi mitte ei hoidnud ennast tagasi, vaid vaikselt lükkasid ennast tagant millegi väljaandmise poole?

Ma ei tea, kas see päris nii teadlik tegevus oli. Olen eluaeg olnud oma peas elaja. Analüüsin, navigeerin, mõtlen nii uskumatult palju, et tegevuseni jõudmine on lõpuks see keeruline osa. Olen kõik õnnehormoonid juba igasuguste ideede peale ära kasutanud ja siis tuleb jõuda selleni, et päriselt midagi teha...

Nii et mingitest asjadest ma lihtsalt lasin lahti ja tuli õnnelik õnnetus, et nüüd on õige aeg. Tegelikult sa ei tea, kas on või ei ole. Ma lihtsalt tundsin ennast tol hetkel ülihästi ja et see on täpselt see, millega ma tahan ennast tutvustada, nähtud olla ja tähelepanu saada.

Kas täna tagasi vaadates teeksid kõike samamoodi metoodiliselt või paiskaksid kiiremini muusika publiku ette? Mingis mõttes oleks sa nagu sellest k-popi akadeemiast läbi tulnud ja siis lõpuks artist-terminaatorina välja astunud.

See kõlab nagu ma teaksin, mida ma teen. Ei tea! (Naerab.)

Aga mulle meeldis see lähenemine ja kuidas see kõik alguse sai. Täna annaksin endale küll soovituse, et mõtle vähem, aga alguses kindlasti mitte. Mulle väga meeldis see, kuidas asjad liikusid. Kõigile ma siiski seda ei soovitaks. Ülilihtne ongi jääda marineerima.

Kui sa oled loominguline inimene, ja suur osa meist tegelikult ühel või teisel moel ongi, siis mis iganes looming su seest läbi käib või välja tuleb: sina oled lihtsalt vahend, oled selle loomingu teenistuses. Kui sul on võimalus see miski maailma välja panne, siis pane. See ei pea nii olema metoodiline. Bränding on oluline, täna eriti, teame seda kõik, aga see on avastatav ja väljaehitatav ka siis, kui hakkad asju välja panema.

Muidugi oli ülioluline osa ka minu algusest mu endine manager Britt Randma. See, et inimene su kõrval sajaprotsendiliselt sind toetab ja siiralt südamest tahab, et sind saadaks edu on haruldane ja ilus tugi. Õiged inimesed su ümber kohe algusest on täielik mängumuutja.

Kui hõlpsasti sa leiad tasakaalu oma loomingu ja selle vahel, kus sa paratamatult pead endasse ja oma muusikasse suhtuma kui tootesse, mis konkureerib kogu muu muusikaga ja üldse kõigega, mis maailmas olemas on?

Olen selle peale mõelnud küll ja pärast esimese albumi avaldamist tuli veel rohkem päevakorda. Hakkasin alles siis seda kogemuslikult aduma. Enne seda olin kõike seda õppinud, teisi artiste jälginud, neid aidanud või kaasa töötanud. Olin selles alati sees olnud, aga kui sa oled ise see toode, siis on teistmoodi.

Kuskil peab olema emotsionaalne aju ja kuskil peab olema loogiline aju. Natukenegi tuleb olla võimeline esimesest välja astuda või leida enda ümber inimesed, kellelt küsida mingitki tagasisidet, kui endal läheb asi liiga laiali.

Mu esimene album oli rohkem popi sugemetega, teine oli eksperimentaalsem, aga ikkagi mängisid ja mängivad need kogu aeg kuskil piiri peal. Praegu mulle meeldib jälle see popi suund rohkem. Tahan seda avastada, aga samal ajal jookseb selle kõrval ka tekstuursem, helikunstilisem, performance'ilikum lähenemine.

Sama oluline ka näiteks mõte, et tahan praegusel perioodil esinedes rohkem tantsida. See tähendab, et panen välja loo, mis lubab mul seda teha.

Tantsul on su etteastetes arvestatav osa. On see ka pikalt su elus olnud?

Tegelikult mitte. Lapsena ma küll ainult liikusin. Mu ATH möllas. Kõndima hakkamisest kuni seitsmenda eluaastani ei saanud mind paigale. Alati tantsisin ja jaurasin ringi. Siis järgnes aeg, umbes 15. eluaastani, mil mu keha oli väga kinni. Olemine oli väga puine. Pärast seda läksin esimest korda elus tantsima ja peale seda kogu see maailm minu jaoks avanes. Enda suureks üllatuseks sain aru, et muusikat saab ka niimoodi tajuda.

Et sa päriselt lasedki ta oma kehast läbi ja vaatad, kuidas keha reageerib. See oli väga huvitav impulss, sest ma ei olnud lasknud sellel kunagi juhtuda. Vähemalt mitte niimoodi. Siis see vaimustus ei lõppenudki kunagi ära.

Samas ei olnud muusika ja tantsu liitmine midagi liiga teadlikku. Tegin lihtsalt sellist muusikat, mida kuuldes ma ei saanud paigal püsida. Mul oli vaja täpselt niimoodi tantsida. Mäletan, et mul oli Sveta baaris kõige esimene ametlik kontsert pärast esimese singli välja andmist. Esitasin kolm lugu ja ma ise üllatusin selle peale, mida ma laval teen. Ma lihtsalt läksin lavale, esitasin oma lood, aga see kuidas ma sinna liikusin ja kuidas ma selle kolmanda loo lõpuni jõudsin, oli kõik endalegi suur üllatus. Pärast oli adrenaliin nii laes, et tundus justkui maitseksid hingates värve.

Kui ma laivis tantsin, siis midagi sellest ei ole ette planeeritud. See lihtsalt on, mis ta on. Ükski mu laiv ei ole samasugune. Mingil hetkel tegin endale praktika, et panen muusika käima, enda või kellegi teise oma, ja andsin endale ülesande: liigu nagu sa oleksid puuhobune või liigu nagu sa oleksid mesi. Läksin liikumisse ja vaatasin, mis saab. Andsin isegi tunde ja rahvas tegi minuga seda kaasa.

Nad liikusid nagu mesi?

Jaa.

Kahju, et meil pole videointervjuu ja et sa ei saa näidata, kuidas mee moodi liikumine välja näeb.

Aga see on väga huvitav, mis juhtub siis, kui sa kujutad oma peas ette, et sa oled midagi muud kui see, mis sa oled. Või mingi muu tekstuur või aine. Kui hakkad päriselt keskenduma, et mis tunne oleks see olla, siis see on väga friiki, mis su kehas toimuma hakkab.

Näiteks "süldistumine" on mu lemmiksõna. Seda on vahepeal väga vaja teha. Ja kui sa kujutad päriselt ette, et sa süldistud... God bless!

Samas nii palju, kui ma tantsukunsti näen/olen näinud, mis on kindlasti vähem, kui võiks, et sellist küsimust esitada, aga minu piiratud kogemuse põhjal on sinu liikumisstiil üpris unikaalne. Vähemalt mulle jääb mulje, nagu sul oleks oma käekiri. See ei ole siis nii?

Ei, see on lihtsalt mu keha. Mu keha tahab niimoodi liikuda. Ma ei võta au selle eest endale. Mulle väga meeldib koreograafia, mulle meeldib seda luua. Aga ma üritan rohkem minna enda kogemusse sisse, sellesse, mis tunne on olla mina ja minu kehas.

Olen enamuse elust elanud niimoodi, et ma olen ennast kõrvalt jälginud. See on mulle andnud perspektiivi, milline kogu lavaline lahendus välja näeb. Kuskil jookseb kogu aeg see info mööda mingit soolikat: kui ma seisan siin ja see valgus tuleb sealt otse mu peale, siis kus ma pean olema selleks, et kui ma teen selle liigutuse, siis see valgusvihk on täpselt perfektselt ühe näojoone peal ja nii edasi ja nii edasi.

See teadmine on lihtsalt paratamatult kuskil olemas, sest see kõrvaltvaataja pilt on mul ka kogu aeg silme ees.

Kui me tohime rääkida Kitty Florentine'ist kui temast, siis kas ta on rohkem mingite ideede ja kontseptsioonide avastamine ja läbi mängimine või on ta pigem sinu jaoks kellekski-millekski saamine.

Algas kindlasti kellekski saamiseks. Sain läbi selle avastada endas omadusi, mida ma oma elus ei olnud julgenud üldse puutuda. Tänaseks on see muutunud selleks, et ma olen maha rahunenud ja näen "teda" veidi vähem emotsionaalselt. Mõlemad oleme natukene suuremaks kasvanud. Mingi küpsemine on toimunud ja meie kahe vahel on lahe koostöö. Mitte et ma hullult sõltuksin sellest ühest projektist. Kunagi oli ta rohkem justkui "viimane õlekõrs".

Mis seda survet leevendanud on?

Hakkasin ennast isiklikus elus ka ausamalt väljendama. See on hästi palju aidanud. Ja olen palju avatum ja uudishimulikum. Muidu läks kogu surve Kitty-projekti pole, justkui saaksin ma ainult läbi selle neid omadusi välja elada. Aga siis sain iseennast ka sinna punkti.

Oled nüüdseks umbes aasta aega Berliinis elanud. Miks sa sinna kolisid?

Olin hästi pikalt tahtnud mujal elada. Kitty-projekt andis mulle võimaluse nii palju ringi liikuda, kohe kui ma alustasin. Nägin nii palju erinevaid kohti. Berliin ei olnud esimene valik. Alguses ei tahtnud ma sinna tegelikult üldse minna. See tundus nii agro, hall ja puine. Olin seal käinud ainult oktoobris ja veebruaris ehk kõige kohutavamatel aegadel, mil Berliini vaadata. Lisaks olin eeslinnas, kus oli üks kebabiputka, üks Lidl ja ümberringi Mustamäe steroididel. Mõtlesin, et see pole küll minu jaoks.

Aga mulle pakuti juhuslikult ühes Berliini korteris tuba. See oli selline "nüüd või mitte kunagi"-otsus. Otsustasin siis, et on minek. Berliini uudishimu ja elavus trumpab üle selle kui tume ja raske seal olla võib.

Oleksid sa mingitel tingimustel Tallinnasse või Eestisse jäänud? Tundnud, et ei pea igal juhul minema.

Siin on hoopis teistsugune keskkond, mis ei ole võrreldav ühegi teise kohaga. Muusikaturu suurus ja see, kui palju sealt infot läbi käib, kultuurielu, selle toetamine või mittetoetamine: see kõik mängib kokku.

Kui võtta näiteks Rootsit, kes hakkas muusikat ja kultuuri rahastama ja toetama ettenägelikult, nägi selles potentsiaali. Selle tähtsustamine algab seemnest. Jah, Rootsi ajalugu ja võimalused on hoopis teised, aga nad ei ole ka väga hiiglaslik riik. Ometi pidasid nad popkultuuri poputamist oluliseks ja nüüd on nad kandev osa maailma muusikaturust. Eestis sellist fookust ei võetud.

Aga ilus on, et viimase kümne aastaga on ikkagi väga suurt tööd tehtud: Music Estonia, Tallinn Music Week on buldooserina Eesti muusikat ja muusikuid maailmale tutvustamas. See on suur kingitus.

Meil on väga omanäoline keskkond, väga huvitavad muusikud, inimesed on avatud tegema lahedaid projekte, aga meie turu loomus ei luba midagi eksperimentaalsemat tehes siia jääda; jäädagi Eestisse ainult sellega tegelema.

Võib-olla on see äraminemine lihtsalt minu enda soov. Mul on lihtsalt nii suured ambitsioonid ja nii suured unistused. Tundsin, et pean ennast panema olukorda, kus ma olen tilk milleski palju suuremas. Nägema ennast selles kontekstis. Ja ainuüksi logistilises mõttes on Kesk-Euroopa hea variant: liikumine ja lendamine on nii palju lihtsam.

Rääkimata sellest, et kõikvõimalikud artistid käivad Berliinist läbi. Kui su tuur käib Berliinist läbi ja said endale sinna kontserdi, siis you are good to go! Isegi kui ainult 30 inimest tuleb kohale, mis enamikel juhtudel vastabki tõele. Berliinis kontsertide väljamüümine on omaette väljakutse. Sealne publik töötab teistmoodi.

Kas sa siis tundsid, et sind ei väärtustata siin?

Seda mitte. Olen ka Eestis väga palju võimalusi saanud. Siiani tegutsen siin ja mulle väga meeldib Eestis esineda. Aga väärtustamata on jäänud meie popmuusikaturg laiemalt, seega ei ole see ka nii kaugele arenenud. Kas sinna on pandud palju raha, tähelepanu ja planeerimist või ei ole, on hoopis unarusse jäetud ja inimesed on pidanud ise toime tulema? Minul on väga hästi läinud, ma tunnen, et mind on hoitud, aga laiemas plaanis on sellest kindlasti puudu olnud.

Lisaks tundsin ka, et Tallinnasse jäädes hakkan tegema liiga palju kompromisse selles osas, mida ma teha tahan. Hakkan liiga palju arvestama, mis sobib täpselt siia meie konteksti. Selle asemel, et teha seda, mis mul tegelikult seest tuleb, mis on mu suurem visioon. Siin on palju arvestamist sellega, mis just meie väikesele maastikule klapib või kõnetab.

Aga kui rääkida kultuuri toetamisest – milline suhe on Berliini alternatiiv- ja või popkultuuri esindajatel oma linnavõimude, riigi või liidumaa valitsustega võrreldes meie olukorda kulkaga?

Saksamaal on hiiglaslik turg: Kesk-Euroopas, palju rahvuseid ja kultuure koos. See teeb toetuste süsteemi keerulisemaks ja muidugi on rohkem nõudmisi, reegleid, konkurentsi. Berliin on must lammas, ülejäänud Saksamaa arvestuses. Berliinis on alternatiivmuusika joogivees ja kanalites voolamas. Ülejäänud Saksamaa on ikkagi pigem lihtsa popi, šlaagri ja loomulikult klassikalise muusika usku. Sellele vastavalt jagatakse ka raha.

Eestis on kindlasti palju lihtsam. Väike turg, väiksem konkurents aga toimivad süsteemid, mis toetusi jagavad ja kindel struktuur. Eks alternatiivmuusika sellisena on hakanud laias plaanis alles hiljuti poolehoidu leidma nt klassikalise muusika kõrval, aga vahe on juba väga märgatav. Meie arusaam underground'ist on nii palju laiemaks läinud. Et see ei ole enam lihtsalt mingisugune tume põks kuskil keldris, vaid see on nii palju kihilisem.

Aga miks on üldse vaja avalikust rahast alternatiivkultuuri toetada? See on vist küsimus, mis suuremale osale eestlastest on hiiglaslik müsteerium.

Sest sealt idaneb muutus ja areng. Alternatiiv ju tähendabki, et otsid teistmoodi lähenemist asjale. See protsess on kõige alus: sealt saavadki kultuur, majandus ja teised sektorid leida, kas otseselt või kaudselt, uusi väljundeid, efektiivsemaks muutuda, kasvada. Alternatiivkultuur on alati popkultuuri eelkäija. See on see igavene eluring.

Ütlesid, et sa tahtsid tunda ennast tilgana suuremas tiigis-järves-meres-ookeanis. Kas sealt oleks siis loogiline järeldada, et seal suuremas veekogus ehk Berliinis on palju raskem laineid tekitada? Sealt esile kerkida?

Ma arvan, et ei ole. See on pigem oma töökuses kinni ja Berliinis kehtib sama loogika, mis kogu ülejäänud maailmas: kõik on kontaktide taga kinni. Küsimus on selles, kui palju sa networking'ut teed, kui palju sa ise suhtled ja ennast igale poole viid. Ma arvan, et seal ei ole midagi sellist, mis teeks läbilöömise iseenesest keerulisemaks.

Võib-olla on see esialgu raske, et sa pead hakkama enam-vähem nullist oma kontaktibaasi looma. Mul oli mingil määral see juba enne olemas tänu sellele, et olin showcase'idel käinud ja ringi liikunud, aga see nõuab väga palju oma initsiatiivi, käimist ja toimetamist.

Viimasel aastal olen küll selles vallas väga laisk olnud. Olen käinud palju Prahas ja ringi liikunud. Ei ole olnud nii kohapeal, kui ma oleks tahtnud või arvasin, et olen. Aga ma näen ja tunnen, mida mul on vaja teha selleks, et seal linnas järgmised sammud teha.

Miks sa palju Prahas käid?

Seal on produtsent, kellega ma töötan AidKid. Ma käin seal muusikat tegemas ning meil on seal esinemisi olnud. Mulle juba linnana Praha väga-väga meeldib, see mõjub kuidagi hästi pehmelt, eriti kui on neljatunnine sõit ja äkki oled hoopis teistsuguses, palju soojemas ja pehmemas keskkonnas. Pluss, Praha on väga freaky linn: kogu see alkeemia taust on oma jälje jätnud. Kõik käivad ringi nagu oleksid nad seenetripis.

Kas Eestist ära kolides vabanesid ka mingid muud pinged? Kasvõi geopoliitilised pinged, mis vist kõigi meie alateadvustes vaikimisi ööl ja päeval sireeni annavad.

Eks ikka kodukohaga käib kaasas see, et sul on sealt mingi identiteet ja nägemus iseendast. Sellest sai lahti lasta ja kooriku alla paremini näha: mis sind paneb niimoodi käituma ja miks ma selliseid otsuseid teen.

Kindlasti mõjutas ka meie asukoha teema, aga noh... praegu põleb peaaegu kogu maailm. Kuskil ei saa päris rahulikult mõelda, et kõik on hästi. Teistpidi see distants paneb rohkem hindama igat korda, kui Eestisse või Tallinnasse tagasi tulen. Käin ringi ja päriselt näen seda linna, mitte ei käi silmad maas, dissotsieerunult oma päeva ja rutiini sees.

Muidugi on ka igasuguseid hirme, aga ma püüan kaugelt vaadates võimalikult vähe nendele keskenduda. Sõjalises mõttes ei olnudki mul erilist kergendust, sest pere on endiselt siin ehk selle eest pole väga pääsu.

Aga üldiselt andis see enesekindlust elu suhtes juurde, et ma olen võimeline üldse minema ja kuskil mujal elama. Mured muutuvad väiksemaks, mida suuremaks sa oma maailma teed. Asjad, mis sind enne hullult närvi või muretsema ajasid, lähevad kaugemal olles väiksemaks.

Lääne-Euroopas võib tihti kohata meie omast väga erinevat arusaama Nõukogude Liidust, selle ajaloost ja ideaalidest. Laia pintsliga tõmmates äkki veel eriti just noorte seas, ning veel omakorda nende noorte, kes mis iganes skaala põhjal pigem alternatiivi poole kalduvad. Kas oled sellega kokku puutunud?

Ausalt öeldes ei ole kokku puutunud. Ma vist ei viibi sellistes keskkondades. Aga sõpradel on küll olukordi olnud ja tüütuid vestluseid. Eks see on Saksamaal tõusev teema praegu. See, kuidas kirjeldati Nõukogude Liitu, erines drastiliselt sellest, mis see tegelikult oli. Nii et seda ideed on eriti lihtne neil kaugelt romantiseerida.

Inimesed otsivad ikka ideoloogiaid hetkedel, kui on enda elukvaliteediga rahulolematud ja hirm on neid pimedaks teinud. See pilt, mida propaganda maalis – et elu on nagu nendel plakatitel, kus lapsed jooksevad rõõmsate nägudega põllu peal ringi, päikene paistab ja kõigil on "nii! tore!". Romantiseerijateni on jõudnud see pilt ja nad ei ole propagandast sügavamale läinud.

Küüditamisest ei tea keegi midagi. Kus need rongid olidki? Mis seal juhtus? Kuhu need inimesed sealt kadusid? Miks professorid, haritlased jms ära kadusid? Kes raamatuid põletas ja kogu kultuurilist arhiivi hävitas? Ei tea, pole kuulnud, keskendume sellele mis meeldib: jee!

Kuivõrd oluline on sulle artisti või ka muusikafännina, et artist ennast poliitiliselt kategoriseeriks? Paigutaks ennast selgelt kuhugi ideoloogilisele kaardile? Või peaks ta ütlema, et muusika ja poliitika ei kuulu kokku?

Muusika ja poliitika on alati koos. Kunstil ei ole kuskile poliitika eest pääsu. Ükskõik, kuhu sa vaatad, see on osa meie elust, sest see puudutab kõiki ja kõike. Ma arvan, et see on natukene individualismi epideemia tulem, et inimesed saavad üldse niimoodi öelda, et nende muusika või kellegi mingisugune platvorm ja poliitika ei käi kokku. Sest sul on ju kuulajad ja fännid, keda see mõjutab.

See, et see mõni üksik kindel asi sind isiklikult ei pruugi mõjutada, ei tähenda, et miljonitel inimestel – artistide puhul, kellel on miljoneid või miljardeid fänne – ei ole see otsene ja pidev elukogemus. Ed Sheerani ja Macklemore'i olukord on viimasest ajast hea näide sellest.

Meil kõigil on vahel raske näha suuremat pilti, et kui meil kõigil on parem, siis on see ka mulle hea. Raha, aega või muid ressursse ei ole liiga vähe. Need ei saa nüüd ja kohe otsa. Aga kapitalism mõjutab meid kõigest kiiresti haarama, kohe ostma, sul on seda vaja! See on meie arusaama kogukonnast ja kooselamisest teiste inimestega väga palju mõjutanud. Siis tekibki arusaam, et ma istun siin oma väikese mäe otsas, mul on kõik hästi ja ma ei pea midagi ütlema.

Artistidel on ka teatud hirm, et jääd siis võimalustest ilma või jääd rahast ilma või mida iganes muud. See on ka teistmoodi surve. Aga enda piirid tuleb paika panna. Kus need on? Kuidas sind on kasvatatud? Mis on su väärtused?

Artistidel, pop- ja rokkstaaridel on igasugune õigus, täpselt samuti nagu kõigil teistel, arvata ja võtta seisukohti. Ka keerulistes küsimustes. Aga kas neil on kohustus võtta seisukoht?

Mulle meeldib kui artistil on oma nägemus maailmast, seisukohad ja ta räägib sellest. Saan siis temaga paremini suhestuda. Aga selle tegemiseks on palju erinevaid viise ja minu lemmikud on need, kes seda suudavad teha karismaatiliselt, ausalt ja ilma filtrita. Sellest on hea näide Zara Larsson.

Kuidas sa ise artistina selles navigeerid?

Ma pole seda lahti mõtestanud. Kui ma tahan midagi öelda, siis ma ütlen. Piiranguid endale pannud ei ole.  Kogu mu looming ja olemus on läbi imbunud subkultuuridest ja erinevate kogukondade mõjutustest, kes on pidanud ühel või teisel hetkel oma eksistentsi eest võitlema ja endale kohta tekitama. Mis iganes moel ma saan omalt poolt midagi ära teha, et toetada natukenegi tasakaalukamat ja õiglasemat maailma siis seda ma teen, olgu see avalikult või mitte.

Kas vaatamata mõnele väärtusele-tõekspidamisele, mis ei klapi, oled sa ise näiteks võimeline kuulama kellegi muusikat?

Pigem ei ole sellist lähenemist... Mõnikord mu ATH-aju viskab mulle "I believe I can fly" kummitama, aga siis ma kuulan mingit muud toredat kõrvaussi peale ja kõik on korras.

Su muusika on küll kirjutatud võrdlemisi universaalses, kaasaegse popmuusika keeles, aga kas sa oled avastanud, et su muusikas on midagi, mis väljaspool Eesti skeenet ei tõlgendu?

Ei ole küll mingit suurt reaktsiooni kohanud. Andsin just oma esimese kontserdi Mehhikos ja isegi seal on nende jaoks kõik loogiline ja tore.

Ja Berliini inimesed on kõike näinud: sitast purgis kuni inimesteni, kes üksteisele suhu oksendavad. Keelatud ei ole seal midagi. Okei, kõikidel inimestel võib-olla tekitab korraks segadust, kui ma olen natukene liiga lähedal neile ja lavalt publiku sekka lähen. Muidu muusikas nende jaoks vist midagi liiga erilist ei ole.

Mehhikos popmuusikatraditsiooniga võiks ju, jah, teoorias olla side väiksem kui Euroopa siseselt.

Naljakas on see, et muusika on muusika ja tõlgendub igal pool ühiselt. Keel on ka lõpuks lihtsalt heli ehk vahet ei ole, kus sa esined: kui kõik puusa liikuma saavad ja ennast muusikal kanda lasevad on lõbus ja tore olla.

Aga inimesena oled avastanud enda või teiste kohta midagi, mida Eestis olles tähele ei pannud?

Isikliku ruumi teema. Olen harjunud sellega, et kõik eestlased teavad, kui kaugel peab sinu jalg peab olema minu omast, kui sa istud mu kõrval – meil on mõlemal see tunnetus olemas ja standard teada. Saksamaal ei ole seda. Kõik on kõigil näos.

Mõnikord ajab see mind pahaseks, aga siis ma üritan olla konstruktiivselt pahane, mitte passiivagressiivne. Tavaliselt neile meeldib, kui sa oled aus, sest nad on ise väga otsekohesed. Kui sa paned puidust kulbi valesse kohta köögis, siis nad ütlevad sulle seda kohe.

Aasta alguses ütlesid, et Berliinis olemine annab rohkem ruumi unistada. Kas pärast aastat seal ei ole hiilinud ligi selle kõige iseenesestmõistetavalt võtmine? See janu ja nälg, mis Eestis olles välismaale kutsus, lahtuvad ja tekib uus normaalsus?

Ma ei ütleks küll, sest Berliin on ikkagi... sipelgapesa. Konstantne liikumine, konstante sagimine, konstantne info, keskkond pidevalt uueneb. Klassikaline Berliini ütlus on see, et seal ei leia sõpru, sest kõik lähevad kolme kuu pärast ära. Seal on lihtsalt nii palju võimalusi, artiste, produtsente, kontakte, et janu ja nälg ei ole vähenenud kindlasti. Linn on väsitav, aga pakub palju vastu.

Mis on kõige põnevamad skeened-momendid-liikumised-lained, mis seal toimuvad, mis meieni veel jõudnud ei ole?

Performance-kunst ja selle produtseerimise tase. Selles maailmas on praegu kõige põnevam. See on näide sellest, mis juhtub siis, kui asi saab settida ja küpseda. Kui sel on kookon või üsa, kus kasvada ja areneda.

Mis seda üsa seal pakub?

Lihtsalt see, et sul on ruumi, sul on inimesed ja võimalused. Nii palju lihtsam on pääseda erinevate inimeste ja keskkondadega kontakti ning sul on nii palju andekaid inimesi, kellega koostööd teha. Loominguline kasv on hästi elav ja aktiivne kogu aeg. Inimesed utsitavad ennast ja üksteist pidevalt taga, sest seal ongi kõike juba nähtud. Loomulikult on ka seal inimesi, kes on mugavuses kinni ja toodavad rämpsu, aga eks see mahub ka sinna ära.

Tänu sellele üsale on performance-kunstil olnud aega saada kihilisemaks. See ei ole nii üheülbaline või pealiskaudne, et kõigi eesmärk oleks ainult šokiefekt. Vaid šokil on ka allhoovus: teatakse, kuidas vaikusega mängida, pinget hoida, nähtamatuid vahendeid käsitletakse paremini. Lisaks on kõiges tervislik kogus pohhuismi, mis annab oma võlu. Rahunemine teadmisesse, et ei ole vaja midagi tõestada.

Sealt tulebki inerts midagi luua, mitte see, et ma pean nüüd midagi tegema ja midagi näitama. Maandud sinna kogemusse tundega, et sul on savi, neid võimalusi tuleb veel, kõik on fine. Mentaliteet on teine. Seal justkui ei tehtagi seda kõike otseselt näitamiseks, vaid sellepärast, et päriselt luua just seda konkreetset ruumi ja kogemust. Algpunkt on teises kohas.

Tahan ise ka sellest inspireerituna asju vähem tõsiselt võtta. Ka ennast vähem tõsiselt võtta ja seda, mida ma teen. Lähtuda rohkem sellest, mis ühest või teisest asjast välja kasvab, mitte nii väga hakata asja vormima enne, kui see valmis on.

Mis sa tahaksid, et veel kindlasti juhtuks su loomingulises karjääris?

Oh, jeesus... Nii palju asju. Tegelikult on mul ju alles neljas aasta aktiivselt tegutseda, nii et ma tunnen ennast nagu beebikingades: kõik on alles ees. Mul on nii palju unistusi. Tahaksin tegutseda moes, kunstis, performance'is ja miks mitte isegi filmis. Nii palju meediumeid, mille kaudu end väljendada ja avastada, mis võiks minu panus nendesse olla. Kätt ei tahaks millelegi ette panna, vaid kõike veel julgemalt ja suuremalt ette võtta.

Suured lavad, haiged koostööd oma lemmikartistidega, üle maailma esineda ja uusi kohti näha, kõvasti areneda muusikuna, luua oma kogukond, mis hoiab, loob, kasvab, areneb, julgeb elada. 

Sel nädalal avaldasid ka täitsa uue loo koos Rando Arandiga. Mis see meile räägib selle kohta, mida sinult edaspidi oodata võib?

See ongi ehe näide sellest, et praegu ma tahan tantsida, nii et tuleb selline lugu välja panna. Olen seda tegelikult juba pikalt laivis esitanud ja otsustasime selle välja anda. See on selline unistav dance anthem. Tahaksin, et te kuulaksite seda klubides, autodes, kodudes, klappides ja igal pool mujal. Kerge ja lõbus lugu, aga ma ei välista, et varsti panen jälle ühe tumedama Mordori-loo välja... (Naerab.)

Kevadel kuulsime sind esimest korda ka eesti keeles laulmas, vähemalt Kitty Florentine'i nime all. See oli Maria Kallastu debüütalbumil ja oli korralik šokk, heas mõttes. Kas see jääb viimaseks korraks?

Ei, kindlasti mitte. See plaaster on nüüd maha rebitud. Asju on juba soolas, aga selleks peab mul õige soon töötama, et ma oma nahast välja pugeda ei tahaks, kui ma eesti keeles kirjutan. See võtab natukene rohkem aega kui laisk inglise keel.

Kas jätad siia lõppu kuulajale mõne loo, artisti või albumi, mis sulle endale parajasti hoogu annab?

Üks väga lahe räppartist nimega Earthsignchels ja tema lugu "Daddy Died". Kindlasti vaadata koos videoga või siis Colorsi laivi. Esitus, muusika, delivery: muah!

Aitäh!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.