Näitleja Ester Kuntu astub üles peaosas peagi PÖFF-il esilinastuvas Eeva Mägi filmis "Mo Amor". Kuigi filmi võtted toimusid juba kaks ja pool aastat tagasi, õnnestus näitlejal endal film esimest korda ära näha vaid mõned päevad tagasi. Oma filmi esimene vaatamiskogemus on Kuntu sõnul alati väga emotsionaalne ja viib tagasi olnud aega.

"Kui võtted lõppevad, siis on üsna suur kass või kurvastus sellest maailmast, mis on loodud ja kust sa pead välja astuma. Režissööril jätkub kogu see töö, aga meie jätame viimasel võttepäeval mingil määral hüvasti," sõnas ta "Plekktrummis".

Ootusärevus filmi nägemise ees on Kuntu sõnul meeletult suur. "Pettumus on mul olnud iga kord, sest kujutlus on üks asi ja siis näed, kuidas on kokku lõigatud, mis asjad on välja jäetud – see on ootamatu. Ma olen mõelnud sellest nii, et ega ma ei ole adekvaatne, et sellele kuidagi mingit hinnangut anda, kui ma ise end esimest korda näen mingit rolli tegemas. Ma olen pigem avatud ja ootan, mis tagasisidet see toob või mis peegeldusi tekitab," ütles näitleja.

Peale esimest vaatamist vajab Kuntu enne režissööriga arutamist alati ka aega, et kogetu omaette läbi mõelda.

"Ma olen seda ikkagi teinud hiljem, kas helistanud, kirjutanud või kokku saanud ja jaganud oma muljeid. Ma kujutan ette, et nendel on ka tegelikult päris huvitav ja oluline, mida meie arvame."

See on erinevate filmide puhul erinenud, kuid Kuntu on käinud oma filme ka peale esilinastust uuesti kinos üle vaatamas.

"Mulle meeldib just kinos kõiki filme vaadata. Ma ei vaata tavaliselt kunagi arvutist, eriti neid filme, kus ma ise mängin. Filmikunst on tehtud suurele ekraanile ja ma tahan seda kinos vaadata. Mul on vist siis võimalik kuidagi vabalt seda vaadata. Keegi ei küsi enam midagi ja keegi ei soovi mind ette kummardama, vaid ma olen justkui anonüümselt seal ja lihtsalt vaatan seda lugu. Mul on päris mitu korda vaja filmi vaadata selle jaoks, et ma suudaksin terviklugu päriselt kuidagi vastu võtta," rääkis näitleja.

Tundis end näiteringis vabalt

Kevadel pälvis Ester Kuntu Ants Lauteri preemia, mille ta pühendas oma näiteringi juhendajale Maret Oomerile, kes on oluline kuju Eesti kooli- ja harrastusteatri maastikul. Näiteringis hakkas Kuntu käima kaheksa-aastaselt.

"Ta õpetas meid luuletust lugema, et me sellest mõttest aru saaksime. Ta luges ette mingisuguse materjali ja jättis meid siis omapäi, et me improviseeriks selle pealt midagi. See tähendab seda, et sa pead mõistma materjali tuuma, pead aru saama loost ja endale olulised asjad sealt välja tooma. See protsess käivitas minus meeletu mänguisu ja ma ei tundnud end mitte kuskil mujal nii vabalt või hästi kui näiteringis," rääkis näitleja, kes leidiski just sealt mõttekaaslased ja sõbrad, keda koolist ta ei leidnud.

Enne näiteringi minemist treeniti Kuntust hoopis professionaalset iluuisutajat. See tähendas kuut trenni nädalas ning kaasa saadud elutõde: "Kui kukud, siis pead püsti tõusma."

Oomer oli Kuntu sõnul aga nõudlik ning võttis mängu kohutavalt tõsiselt. Ometi köitis see Kuntut väga.

"Mul ei olnud mingit arusaama, et ma üldse esinen või ma peaksin midagi hästi tegema. Mul oli alati selge ülesanne, mida ma ajan seal laval," rääkis näitleja. Sama mõte aitab teda siiamaani.

"See peab olema nii kohutavalt tähtis ja panused peavad olema hästi kõrged. See aktiveerib keha, kogu psühhofüüsise. See on mingi ärakadumise tunne, et ma ei taju enam ennast päris reaalsuses, vaid ma tõepoolest usun, et ma olen kuskil mujal, keegi teine," sõnas ta.

Kui eeltöö on hästi tehtud, kaob rolli sisse minemisel ära kogu ülejäänud maailma. "Sa oled nii kaua harjutanud seda ühte kava, kuni ühel hetkel on see sul kehas. Sellist asja ma otsin ja näitering pakkus mulle selle koha, kus on võimalik ära unustada, et on olemas ainult üks reaalsus, vaid on mitu ja ma saan nende vahel hõljuda."

"Tõde ja õigus"

Tammsaare "Tõe ja õiguse" ilmumisest möödub tänavu sada aastat. Eesti 100. sünnipäevaks valmis Tanel Toomi suur mängufilm, milles Kuntu astus värske lavakunstikooli lõpetajana üles Mari rollis.

"Üsna ootamatult kutsuti casting'ule. Pärast kuulsin, et Tanel Toom oli käinud meie diplomilavastust vaatamas ja sealt olin silma jäänud. Kui ma kooli lõpetasin, siis ma juba teadsin, et ma hakkan Mari mängima," meenutas Kuntu.

Filmitööd armastab Kuntu osaliselt ka seetõttu, et selle jaoks saab ta end tavaliselt palju ette valmistada.

"Mulle meeldib meeletult, et ma saan elada nende inimeste ja teemadega pikalt koos, neid endaga kaasas kanda. See tegelane elab mul õla peal: elan oma elu, aga ta jälgib kogu aeg seda kõike. Sul on palju äratundmishetki ja on palju mida leida ja otsida," rääkis Kuntu.

Filminäitlemisega polnud Kuntu varem eriti kokku puutunud, mistõttu võttis ta võtete alguseni jäänud kahe aasta jooksul läbi kõikvõimalikke raamatuid, läbis töötubasid ja kursuseid ning sai ka Tanel Toomilt endalt juhiseid ja abi. Oma elus võlgneb Kuntu enda sõnul palju nii Toomile kui ka Tammsaarele.

"Ma arvan, et ta on kohutavalt hea kirjanik ja mina mina sain väga palju sellest, et ma Mari mängisin, mitte ainult karjääri mõttes – selle tänu ma võlgnen Tanelile, et ta mind sinna valis. Aga et ma sain kogeda ühe inimese elukaart nii äärmuslikes oludes ja nii põhjalikult, on tänu Tammsaarele," sõnas ta.

Kuntule mõjus Tammsaare väga inspireerivalt. Kuigi võtete ajal lähtuti eelkõige Toomi kirjutatud stsenaariumist, siis raamat oli Kuntul alati kotis kaasas.

"Õhtuti lugesin seda voodi kõrval, ta andis mulle alati vastuse, kui mul oli mingisugune kõhklus või kahtlus, et kas ma saan hakkama või mis ma tegema hakkan. Selles mõttes oli ta vaimustav, et mul oli alati kellelt küsida ja seal oligi alati olemas see nii-öelda heureka, mida ma kartsin, et äkki ma ei leia üles," rääkis näitleja.

Kuigi peategelaseks kujuneb raamatutsükli jooksul Indrek, ei saanuks Indreku lugu jutustada ilma Marita.

"Ilma Marita Indrekut ei oleks. Mari lugu peab olema selline nagu ta on, täpselt nii traagiline selle jaoks, et Indreku lugu saaks olla täpselt selline nagu ta on. See muutus, mis ta on kirjutanud Marisesse, on minu meelest totaalne. Selliseid lugusid on vähe," rääkis Kuntu, kuidas elujõulise ja rõõmsa inimese elu traagiliseks kujuneb.

"Jussi kaotuse tõttu ta tunneb, et Indrek on patulaps ja paneb emana väikse süükoorma, oma valu Indrekusse sisse. Indrek ju elabki terve elu süütundega ja valuga ning surm on suur teema tema elus. Mari lugu on vajalik selleks, et Indreku lugu saaks tulla ja olla selline nagu ta on," lisas ta.

Film köidab rohkem kui teater

Otsus spetsialiseeruda filminäitlemisele tuli Kuntu sõnul tasapisi. Veel lavakunstikooli minnes tundus aga teatrinäitlejaks saamine ainuke variant, kuidas üldse näitleja olla saab.

"Päriselu läks hoopis teistmoodi. Ma lõpetasin kooli ja mul ei tulnud ühtegi pakkumist teatrist, aga mul oli juba suur filmiroll. Mulle hakkas hiljem kohutavalt meeldima see spetsiifika. Mul oli juba koolis tegelikult probleem, et mul on nõrk hääl. Ma kartsin väga, et mis minust suurel laval saab," tunnistas Kuntu.

"Mulle hakkas kohutavalt vastu, et ma pean kuidagi ennast suruma, et olla kuulda viimasesse ritta. Mul võib-olla tekkis juba siis mingi trots, et tahaks hoopis filmi proovida, et seal ma võiksin isegi sosistada. See ongi tõsi, et spetsiifika on natuke erinev," lisas ta.

Kuntu toonitas, et filmitöö on suures osas kodune töö. Hea eeltöö on vajalik, kuna filmi ei võeta üles tingimata lineaarselt.

"Sa pead olema ikkagi materjaliga niivõrd sina peal, et sa suudad hüpata ükskõik kuhu. Mul on olnud kohutavalt palju õnne, mul on olnud suur õnn kohtuda väga huvitavate loojate, režissööridega, kellega koos seda luua," rääkis Kuntu.

Võtteplatsil tunnebki ta end mugavamalt kui teatrilaval. "Mulle meeldib teatris proove teha, ma teeks proove hommikust õhtuni. Etendusi võib mängida keegi teine. Filmis puudub see publiku hetk. Seal ei ole seda publikut ja seda ühte õhtut, vaid iga päev on ülitähtis. Aga selles päevas on mul võimalik ühte stseeni ikkagi korduvalt ja korduvalt proovida. See on mulle kuidagi vaba, et ma saan katsetada, välja pakkuda ja proovida," rääkis Kuntu.

Filmi tegemist ümbritseb Kuntu jaoks samuti suurem müstika kui teatrit. Ta on tajunud, et teatrit tehakse tihedamini tööna, filmi puhul ta seda täheldanud ei ole.

"Mulle meeldib see salapära, et me astume kõik koos mingisse maailma, kus kõik osapooled, kõik tehnilised töötajad ka, on teinud meeletu eeltöö selle jaoks, et üks võttepäev õnnestuks. See hetk on nii võimas, kus me kõik kokku tuleme ja panustamine on nii meeletult suur. Selles on mingi väga suur võlu minu jaoks."

"Nähtamatu võitlus" ja religioossus

Rainer Sarneti "Nähtamatus võitluses" astus Kuntu üles Rita rollis, mis erines Tammsaare ja Toomi Marist suurel määral. Rita ei andnud end aga sugugi kergelt kätte. 

"Mul ei olnud õrna aimu ka, kuidas seda rolli teha, kui ma materjali lugesin, aga see paelus mind. Raineril on meeletult suur oma maailm, ta niikuinii elab oma maailmas, aga ta loobn iga filmiga mingisuguse hästi selge, suure ja tugeva maailma. Selles mõttes mul oli autor, kelle juurde minna ja küsida. Ta teab seda maailma läbi ja läbi. Ta on samamoodi põhjalik nagu Tanel, nad on lihtsalt erinevad, aga põhjalikkus on neil väga sarnane," rääkis Kuntu.

Sarnetilt Kuntu küll selgeid psühholoogilisi suuniseid ei saanud, kuid läbi töö ja mõtlemise kujunes näitlejale tegelasest teatav sisemine tunnetus.

"Ma pidasin äärmiselt lugu sellest, millisesse kujundisse Rainer oli selle naise asetanud. Kuigi ma tean, et võib olla ka teistsuguseid vaateid või hinnanguid. Mina kohutavalt nautisin stseeni, kus Rafael kaotab oma usu. See hetk, kui üks mees on nii tupikus, et ta on valmis isegi oma munga rüü jätma, ei usu enam mitte millessegi, ja siis on ta kõrval naine, kes võtab ohjad täielikult enda kätte: kes tirib auto püsti ilma, et tal oleks jõud, et seda teha; kes hakkab palvetama oma intuitsioonist, mitte, et ta oleks usklik; kelle palve toob välja pisara ja see pisar käivitab mootori, mis paneb auto tööle. See, kuidas mees naist nüüd vaatab, on armastuse lugu. Ja see on mingis mõttes ohverduse lugu, kuidas üks inimene saab teist inimest äärmuslikus situatsioonis päriselt püsti aidata."

Filmivõtteid saatis Kuntu sõnul teatav religioosne seisund. Elati Sarneti maailmas, mis oli küll sügav, kuid täis palju rõõmu ja armastust.

"Kui võtted lõppesid, siis läks mingi aeg mööda ja ma hakkasin seda igatsema. Mitte ainult neid inimesi ja filmitegemist, vaid selles religioosses keeles viibimist ja mingil määral oma elu mõtestamist läbi läbi suurte küsimuste. Meil ei olnudki alati mingit vastust, kuivõrd lihtsalt mingi väga huvitav lugu. Küllap ma olin oma elus sellises kohas, kus ma küsisin suuri küsimusi. Ma läksin usuteaduskonda Tartu Ülikooli, mikrokraadi võtsin ühe aasta ja õppisin. Selles mõttes on suur mõju olnud sellel filmil mulle," rääkis Kuntu.

Juba väiksest peale ei ole Kuntu jaoks olnud probleem millessegi uskuda. Tema jaoks ei olnud küsimustki, et maailmas võib olla midagi veel peale ühe reaalsuse. Usuteaduskonda viis aga soov usumaailma kohta rohkem teada saada.

"Minu töö on selline, et väga tihti peab mingit piiblilugu lugema ja mul ei ole ka piibel väga selge. Aga tõesti on elus mingisugused kohutavalt rasked hetked, kus inimesed, kui mitte midagi enam alles ei ole jäänud, hakkavad paluma, arusaamata isegi võib-olla mida või keda. Millegipärast me muud ei oska sel hetkel teha. Mida ma olen ise enda peal tundnud ja mida ma ka õppisin seal koolis, et religioon on sügavalt isiklik asi ja nii ma seda võtangi," rääkis näitleja.

Olemise olemus on koosolemine

Oma rollide ja tegelaste loomisel ei aseta Kuntu enda isiksust tagaplaanile, vaid läheb kogu oma olemusega ja täielikult rolli endasse sisse.

"Ma ju kasutan enda keha ja oma oma vaimu selleks, et midagi endast läbi lasta. Ma arvan, et vabanemine ei toimu üldse tihti ja tegelikult ma seda alati otsin. See tähendabki piisavalt tugevat ettevalmistust ja eeltööd. Näiteks improvisatoorsetes olukordades või filmides, kus on vaja olnud improviseerida, peab olema niivõrd selge, mille pealt sa improviseerima hakkad. Siis tekib mingisugune vabanemine, millest saad aru alles hiljem, et ma ei kontrollinud seda, mis minuga toimus ja see on kohutavalt nauditav hetk."

Peagi linastuv "Mo Amor" on täielikult improvisatoorne, mistõttu on Kuntu sõnul väga oluline ka partner, kellega stseeni mängitakse.

"Me võime teatris rääkida sellest, et arvesta partneriga või kuidas olla hea partner, aga filmis on minu jaoks olnud võimatu üleüldse üksi olla, ainult partneri kaudu avaldub miski, eriti mprovisatsioonis. Seal muud ei olegi kui see teine inimene, kellega saada kokku. Kokkusaamine ongi kõige tähtsam osa sellest," sõnas ta.

Ka elus tunnetab Kuntu, et terviklik arusaam iseendast tekib vaid koos teistega olles.

"Doris Kareval on kohutavalt ilus tekst "Olemise hüüd". Ma kunagi lugesin seda ja kannan neid mõtteid endaga siiamaani kaasas, oma töös samamoodi. Tal on seal sõnastatud niimoodi, et olemise olemus on koosolemine ja teineteisest peegeldumise kaudu tajume päriselt iseenda olemust," sõnas Kuntu.

"Ma otsin seda koosolemist ja minu elus küll on kõik suured asjad ikkagi juhtunud tänu teisele inimesele või läbi teise inimese. Ma usun, et meil üksi on ainult mingi illusioon iseendast, aga tegelikult avaldub see miski, mis on olemuslik ja mis on väärtuslik ja ka need asjad, millega peaks tööd tegema ja mis on halvasti, ainult tänu sellele, et meil toimub koosolemine," arvas Kuntu.

Kultuurisoovitus. "Ma loomulikult soovitan minna PÖFF-ile. Minu jaoks oli see ikkagi elumuutev, kui ma hakkasin PÖFF-il käima. Ma olen alati armastanud sinna pimedasse kinosaali põgeneda, aga noorena vaatasin ikkagi kõike, mida üldse pakuti ehk siis Ameerika kino. Läbi PÖFF-i tuli minu juurde Euroopa kino ja sellepärast ei ole mul ka kunagi olnud mingisugust tahet saada Hollywoodi näitlejaks. Ma olen näinud tänu PÖFF-ile suurepäraseid filme. Üks teine soovitus on mul veel: lugege luulet. Võtke vahel raamaturiiulist hoopis luuletuse raamat. Selles ajas, kus me elame, kus on kogu aeg kiire, on see niivõrd geniaalne minu meelest, et lühidalt saab puudutada midagi äärmiselt sügavat."