Eks ma läksin seda lavastust (ERM-i musta saali) vaatama ennekõike soome­ugrilisest üldhuvist, samas teades, et ingerisoomlased on oma lähiajaloolise mimikri ja eesti kultuuri sulandumisega meie hõimuliikumise pealiinist kogu aeg justkui natuke kõrval olnud. Olles peamiselt Lääne-Ingerimaa soome külades kunagi ka ise ringi liikunud ja sealse vana ilma inimeste räägitud lugusid kuulnud, olid kukla taga ka mingid mitte kuigi pealetükkivad ootused. Ingerisoomet on eesti kultuuripilti ikka näpuotsaga jagunud, teatris kas või hiljutise Haapsalu Noorte Teatri "Ingerimaale" lavastusena, ju ka VAT-teatri Kullervo-loona. Merle Karusoo dokumentalistikäekiri häälestas ka mõtteid ette, aga loomulik ju seegi.

Siirdujate ja ellujääjate kultuur. Eesti identiteet on keelepõhine. Seega võib eestlane eestlaseks pidada igaüht, kes end eesti keeles vabalt väljendab ning eestilikus argikultuuris enam-vähem orienteerub. Selles lavastuses on meie ees üheksa inimest, keelest enamik (üks välja arvatud) kõneleb eesti keelt ilmselgelt esimese keelena ning mõjub seega pesuehtsa eestlasena, võta kuidas tahad. Kui nüüd öelda, et igaüks neist on ka mingis osas mitte-eestlane, läheb asi keerulisemaks. Siiski, mitte-eestlane on välistav määratlus, keelelis-kultuurilisele või rassilisele muulusele viitav. Ingerisoomlaste või nende järeltulijate soov ja seisund on aga juba üle poole sajandi Eestis olnud mitte olla see "mitte". Eestlane teadku, et nad on (juba) tegelikult eestlased. Või venelased. 2021. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 298 ingerisoomlast.¹

Miks on üks rahvas tahtnud olla mitte tema ise? Seda tahavad maailmas paraku paljud väikerahvad. See muutub ellujäämisküsimuseks, kui mõni suurvõim, suurem rahvas, suurem vend sinu rahvuskuuluvusega kurjalt manipuleerib. Nii on läinud ingerisoomlastega, fataalselt. Rahvuskuuluvuse alusel on neid mõrvatud, deporteeritud, võimude ja riikide vahel solgutatud. Pärast Teist maailmasõda said ingerisoomlased juba kõigile eelnenud repressioonidele ja vintsutustele lisaks oma isikut tõendavasse dokumenti nn eriasumispiirangu templi, millega oli neil keelatud naasta oma koduküladesse.² Nende saatuseks oli olla küüditatud Sise-Venemaa näljaoblastitesse, kust sai ainult põgeneda, ka Eestisse.

Laval on rekvisiitideks mitmesugused toolid, vahepeal tõmbab natuke hoogu üles väike lõõtspill, taga üleval on ekraan, kus juttudega koos vahetuvad fotod, maakaart, genealoogiline puu. Etenduse esimeses pooles annavad osalised kordamööda oma perelugude kaudu vaatajatele hüpliku ajalootunni ingerisoomlaste olust ja saatusest XX sajandi Eestis, Soomes, Nõukogudemaal, kodumaal – Ingerimaal.

Selgepiirilise ajaloolise piirkonnana kujunes Ingerimaa välja XVII sajandil, kui ta oli oma jõudluse tipul oleva Rootsi kuningriigi idapoolseim provints, pealinnaga Narvas. Sealtmaalt arenes Narvast esinduslik linn nagu pärl, millest nüüd on vaid fotod ja mälestused. Ingerimaa oli olemas enne Peterburi rajamist, vadja, isuri, vene küladega. Siis, XVII sajandil siirdus sellele maale Rootsi riigipoliitika toel ka tuhandeid luterlikke talupoegi Kagu-Soomest ja Karjala kannaselt, neid tuntaksegi ingerisoomlastena.

Ingerisoome kultuur on olnud siirdujate ja ka ellujääjate kultuur. Esimesed tulijad olid alepõletajad, kes pidid raadama uusi maid ning ümber muutma asumaa usuilma. Kuigi Rootsi riik Põhjasõjas piirkonnas langes, jäid soomlased seal luterluse hoidjateks, lõpuni välja. Siit siis küsimus, mis on hoidmise ja hülgamise õige mõõt, kuidas olla ja endaks jääda. See on küsimus, mille ees seisavad oma küsimuste-tõdemustega ka selle lavastuse osatäitjad: Elmo Nüganen, Saara Nüganen, Aare Toikka, Ester Kuntu, Ringo Ramul, Laine Mägi, Jaan Tristan Kolberg, Aleksandr Kutšmezov-Iganus ja Uku Suislep.

Enesepeegelduslik mängulisus. Etendusel saab üsna kohe selgeks, et nooremas eas või vanemas keskeas generatsioon, kes meile siin oma lugu(sid) jutustab, ei tea kõigele vastuseid. Selge, et enamik pole oma (esivanemate) tegelikku kodumaad õieti nuusutada saanudki. On ehk vaid mingi ettekujutus. Oma ingerluse-soomluse on mõnigi täiemal määral avastanud alles tagantjärele. Kõik nad on pidanud seda endas otsima, leidma, kokku panema. See arusaamise kasvuprotsess on paratamatu ja ka loomulik, kuid mitte selline siis, kui su esivanemate rahvuskuuluvus on olnud varjamise ja mahasalgamise asi.

Ka eesti perelugudes on nõukogude­aja periood ja teemavaldkonnad, mis aastakümneid rohkem või vähem vaka all seisid, mida lastele ei räägitud, mis ei olnud "laste jutud". Kuid eestlastel ei ole tulnud eitada oma eestlust – ja siin on suur vahe. Et teadmised ingerisoomlastest on Eestis suurele lähedusele vaatamata peaaegu olematud, ongi etenduse esimene pool otsekui ühine õppekäik, kus vaataja püüab aru saada, millest on esinejad aru saamas. See enesepeegelduslik mängulisus annab lavastusele kergema õhustiku, kui lähtematerjalist ehk oodata võiks.

Siiski, seda "päris" ingerisoomlust jääb lavastuses nagu väheseks, ent dokumentaalteater ei saagi võtta sealt, kust kõike enam võtta pole. Meie ees on ikkagi juba ingerisoome järeltulijate lugu ja nemad ei pea vastust andma, miks nii on läinud. Need on valdavalt segaperede lapsed, kelle sisekosmoses on mitmeid põgenemistube. Nad saavad vaid mõtiskleda, harutada, mõistatada või "uhked olla".

Märkus: see ameerikalik või nõukogulik uhke olemise vaev (to be proud of; гордиться) võiks selles kontekstis, pagan võtaks, küll kuidagi muud moodi sõnastuda. Uhkus on vastik tunne, millega paratamatult kaasneb kellegi teise kadedus ja tagakius, seda on aga ingerisoomlased ajaloos ju iseäranis tunda saama pidanud. Minu arvates ei olnud "need päris" ingerisoomlased päris sedamoodi uhkustajad, vaid sitke ja humoorikas rahvas, kes on pidanud elu absurdi liigagi taluma, kelle kunagine hool ja tormakus on nüüd vormunud aga juba leebeks tuulehooks.

Et ellu ja mõistuse juurde jääda. Lavastuses esile tulevad perelood on loomulikult intiimsed ja keerulised, samal ajal on kuidagi värskendav ja vaheldusrikas, et oma juuri suudetakse käsitleda-esitada muud moodi kui vaid esivanemate ja patriarhaalse mineviku tuima tümitamisena. Pole siin seda progressiivset Vargamäe-kättemaksu, mis eestlaste seas juhtmotiiviks saanud, ei saagi olla. Kuri saab olla ju ikkagi selle peale, mis veel kuidagi alles püsinud. Nii ongi lavastuse märksõnaks mõista tahtmine, mitte tühistamine. Selles mõista tahtmises väljendub justkui mingi kollektiivne loomus, millele esinejad on end etendusel ja loomeprotsessis kokku häälestamas. Räägitakse enam-vähem rahulikult oma lugusid, mis alles jäänud, ja see ongi see, mis võimalik. Ingerlaste eelmised põlvkonnad ju vaikisid, vaikisid maha, siis unustasid, et ellu ja mõistuse juurde jääda.

Taisto Raudalainen, üks meie ingeri­soomluse suuremaid uurijaid-peegeldajaid, on öelnud, et ingerisoome rahvas ja kultuur (Eestis ja üldse) alles vajab anamneesi oma olukorra, olnu ja selle järelmite mõistmise eeldusena.³ Rahvuse vastu nõukogude võimu poolt korda saadetud kuritegudest ja nende tagajärgedest ei suuda varasemad põlvkonnad tihti rääkida, sellest saaks ainult karjuda. Selles lavastuses, jah, räägitakse.

Lavastuse teine pool võib tekitada temaatilisi küsimusi. See pole enam rahva, rahvuse või juurte lugu, õieti polegi nagu enam ingerisoomlastest. Osalised räägivad oma elust ja kujunemisest, nii jäi meelde. Natuke mõjus see teraapilise väljatulekuna ühtpidi omasest ja teistpidi mitte enam lõpuni omasest ingerisoomlase rollist eesti kultuuris. Lõõgastusena pärast tõsisemat rituaali? Käidi juurte juures ära, leiti need räsitud olevat, ja tagasi? Võta sa kinni. Teemad jõudsid lähiminevikku, isiklikku ellu, suurekssaamisse.

Üksjagu räägiti tööst ja näitlejatööst. Kokkuvõttes oma osast, nüüdsest osast, inimese, näitlejana. Läänemeresoome­keelne sõna "osa" tähendab saatust, seda, mis on inimesele siin ilmas kätte jagatud. Traditsioonilise maailma arusaam on selles mõttes olnud piiritletud. Kõiksus on selgemõõduline tervik, millest igaühele saab siinelus midagi, aga siiski vaid limiteeritud tükk. See pole uusvaimne piiritus. Eestikeelne "saatus" mõjub natuke tulevikuliselt, "osa" on selles mõttes selgem ja praegusem, ta on kogu aeg juba käes. Vepsa keeles tähendab "oza" ka õnne. Vadjas on öeldud, et sünnib inimene ja sünnib ka tema õnn – s.t seesama kättejagatus, ettemääratus, mis tuleb läbida. Õnn võib ju olla ka halb, aga ta on igaühel oma. Sellest siis kuulemegi.

Niisiis, etenduse teises pooles leitakse end inimestena üles, ingerisoome raam pole enam kohustuslik, sisule viidatakse. Paratamatult juba fragmentaarseks jäänud soomlusest tullakse tagasi. Dokumentaallavastuses on asjad, nagu nad on, teha etteheiteid sellele lihtsalt "inimeseks olemisele" tunduks kohatu. Tänagem Merle Karusood, osalisi ja meeskonda, et eesti publikule mingeid kilde sellest ikkagi väheteada maailmast esile toodi. Etendused on välja müüdud, huvi suur. Paarisaja end rahvaloendusel üles andnud ingerisoomlase kõrval on meie hulgas ilmselt mõnigi tuhat neid, kes teavad oma ingeri juurtest⁴ kas või teoreetiliselt ning kes neist (ja ise­endast) rohkemgi teada tahaks. Iga piisk teadmist ja sisekaemust on siin asja eest.

***