Merle Karusoo projekt "Kes ma olen?" liigub Teise maailmasõja ja nõukogude aja keerulistest valikutest tänapäeva Eestisse. Esitlusel avanevad ühe vähemusrahvuse lood Eesti teatritegijate perekondade kaudu: kuidas on rahvuslik identiteet põlvkondade jooksul muutunud, mida on tulnud säilitada või varjata ning millise jälje jätab inimesele tema päritolu.

Lood avavad ingerisoomlaste Eesti ühiskonda sulandumist ning küsivad, kuidas mõjutavad esivanemate valikud tänapäeva inimese identiteeti. Isiklikest lugudest kasvab välja laiem küsimus: mida tähendab kuuluda väikese rahva hulka ning kuidas säilitada oma eripära ja identiteeti maailmas, kus piirid kultuuride ja rahvuste vahel üha enam hajuvad?

Laval on näitlejad, Karusoo kolleegid ja õpilased, keda seob Ingerimaa. "See lugu sai alguse Aare Toikkast. Alati kui VAT teatris on esietendus, olen mina ka sinna kutsutud. Õnneks saan ka tihti seal käia. Alati seal õhtul koos istudes on Aare öelnud, et "Kes ma olen" projekti peaks ingerlastega ka tegema. Lõpuks võttis Märt Meos otsast kinni ja kutsus inimesed kokku," rääkis Karusoo.

Laval on Elmo Nüganen, Saara Nüganen, Aare Toikka, Ester Kuntu, Ringo Ramul, Laine Mägi, Jaan Tristan Kolberg, Aleksander Kuchmezov Iganus ja Uku Suislep. Elulugusid ja põlvnemisi hakkasid kokku kutsutud näitlejad ise välja uurima. "Nad ise said ka palju teada juurde. Hakkasid vanematele ja vanavanematele küsimusi esitama. Küsimusi, mida varem võib-olla ei saanudki esitada, sest varem ei oldud valmis vastama. Nüüd ollakse õnneks valmis vastama," tõdes Karusoo.

"Kui juuri raiutakse" jaguneb mõtteliselt kahte ossa. Esimeses osas jutustatakse, kuidas ingerlased elasid praegusel Loode-Venemaal juba ammu enne Tsaari-Venemaa võimu kehtestamist. Kui Põhjasõja ajal liikus ingerlaste asuala tsaari võimu alla, hakati seda rahvast pillutama, hävitama, sinna asutati venelasi, kes hakkasid Peterburi linna ehitama, millele järgnes 20. sajandi rahvuse pillutamine, ümberasustamine, tapmine ja küüditamine rahvuse alusel. Teises osas räägivad meie seas elavad ingerijuurtega näitlejad oma isiklikest tragöödiatest.

"Selles kõiges, mis ingerisoomlastega tehti ja mis nendega juhtus, on ka see oht õhus, et vähe jäi puudu, et meie endiga oleks see sama juhtunud. Sellepärast hoiavad inimesed seda võib-olla endast ka pisut eemal," rääkis Karusoo, kelle sõnul mõjutab juurte tunnetamine päris kindlasti inimese minapilti.

Omamoodi näide on Aare Toikka, kes on kogu seltskonnast ainus, kes on mõlemat liini pidi ingerisoomlane. "Ta ei olegi muud. Teistel on näiteks vanaisad või vähemalt vanemad juba eestlased. Temal on nii ema kui ka isa päriselt ingerisoomlased. Ta ongi teistsugusem. Teised on saanud assimileeruda Eesti kultuuri läbi oma eelkäijate, kes ongi eestlased olnud, siis Toikka mitte. Tema vanemad ja vanavanemad on teda tõuganud Eesti kultuuri suunas, et pääseda. Ellujäämisinstinkt."

"Ega me seda ei tea, kui palju on keegi endas seda kandnud, et ma olen võõras. Või seda hirmu, et äkki mind peetakse võõraks. Me ei tea seda. Ei tea, kas inimesed alati ise ka seda üldse tajuvad. Aga väga palju on juttu sellest, et eelnevate põlvkondade puhul tajutakse häbi. Ja häbi kuuluda häbimärgistatute hulka, sest ingerisoomlased olid ju häbimärgistatud," nentis Karusoo.

"Ma olen kirjutanud, et kui me tegime paarkümmend aastat tagasi Ida-Virumaal, Tallinnas, Paldiskis ja igal pool vene kodukeelega lastega "Kes ma olen" projekti, siis küsisime nende käest nende vanemate ja vanavanemate elukohti, rahvuseid, religiooni ja kuidas nad Eestisse üldse sattunud on. Siis oli minu kokkuvõte sajast lapsest, et üks kolmandik nendest on tõepoolest vene päritolu, üks kolmandik on segu ukrainlastest, venelastest ja valgevenelastest ja üks kolmandik on see, kellel vähemalt vanavanemate liinis on sees üks eestlane," meenutas Karusoo.

"Kui ma nüüd loen ingerlaste lugu, siis ma saan aru, et mitte keegi mitte kunagi ei nimetanud ingerlast, mis tähendab minu jaoks nüüd seda, et suur osa nendest inimestest ongi Ingerisoome päritolu, kes on oma rahvuse maha salanud. See on selles mõttes loogiline, et kui ingerlased Soomest tagasi Venemaale küüditati, pürgisid nad salaja tagasi Eestisse, sest läbi Eesti nad ju Soome viidi. Eesti oli neile tuttav," selgitas lavastaja.

"Meie kolhoosides ja põllumajanduses hakkasidki tööle ingerijuurtega inimesed. Ma olen alati neid teadnud ja tundnud, aga arvanud, et nad on venelased. Ja see on nüüd asi, mida ma pean päris pikalt seedima," tõdes Karusoo.