Algaval hooajal täitub 200 aastat Ludwig van Beethoveni surmast. Juubilar ERSO hooaja avakontserdil kõlas selle kuulsa Viini klassiku igihaljas ja vägagi elus viies sümfoonia. Mõjus see nii, et koju minnes valdasid mind faustilikud meele­olud: meenus nimitegelase kirglik soov uuesti nooreks saada ja kogeda seda, mis tundub vaid noorena võimalik. Ning ajas rändamist oli selle õhtu jooksul päris palju.

Aastakümneid tagasi oli Heino Elleri sümfooniline poeem "Koit" ERSO hooaja avakontserdi justkui kohustuslik number. Enam mitte, kuid seekord oli suur rõõm seda jälle kuulda. Huvitav, kas praegustele noortele on Olari Eltsi tõlgendus sama vaimustav kui mulle omal ajal Peeter Lilje nägemus? Kui suurt rolli mängib kontserdimulje puhul kuulaja vanus, eelnev muusikakogemus, ühiskondlik kontekst? Omal ajal oli see teos eestluse sümbol – Eesti Vabariigi sünniaastal loodud poeem pole pelgalt kaunis looduspilt uue päeva algusest, vaid sümboliseerib metafoorselt vabaduse ja uue ajastu algust, eesti rahva ärkamist. Seekordne esitus oli tavapärasest jõulisem ja tarmukam, ka liikuvam ja elavam. Kaunid soolod esitasid Guido Gualandi ja Peeter Sarapuu ning esimese viiuli rühm eesotsas kontsertmeister Triin Ruubeliga mängis igatsev-romantilist teemat suure sisemise veendumusega.

Robert Schumanni klaverikontserti a-moll võib pidada üheks armastatumaks romantiliseks klaverikontserdiks, mida sageli esitatakse. Minul õnnestus seda eelmisel hooajal kuulda Berliini Filharmoonias Martha Argerichi soleerimisel ning selle esituse lummus kestab tänaseni. ERSO ees soleeris seekord Yekwon Sunwoo, 37aastane Lõuna-Korea pianist, kel on ette näidata ohtralt konkursivõite. Koos Sunwooga läheb ERSO septembris ka turneele Lõuna-Koreasse, kus antakse kolm kontserti. Sunwoo on silmapaistvate tehniliste võimetega pianist: Schumanni teos kõlas tema sõrmede all selgelt ja säravalt, puudu ei jäänud ei kõlajõust ega teosele nii vajalikust poeesiast. Kohati oli pedaali harjumuspäratult vähe ning keskendumist vasakule käele, mida orkester niikuinii dubleeris, jällegi liiga palju. Tõeliselt "lahti" läks Sunwoo teose hoogsas finaalis ning lisapalana esitatud Rahmaninovi "Muusikalises hetkes" e-moll op. 16 nr 4, mis olid esitatud säravalt, meisterlikult ja kütkestavalt.

Beethoveni viies sümfoonia on üks muusikaajaloo kuulsamaid teoseid. Helilooja sekretäri Anton Schindleri sõnul kirjeldas kurdistuv Beethoven loo neljast noodist koosnevat avamotiivi kui "saatuse koputust uksele". Selle väga tuntud legendi kõrval eksisteerib aga ka teine versioon, mis minu meelest on veenvam. 2016. aastal valmis Briti dokumentaalfilm "Beethoveni viienda sümfoonia saladus"*, kus filmi üks autoritest, kuulus inglise dirigent Sir John Eliot Gardiner, väidab, et on põhjendamatu seostada seda sümfooniat ning selle peateemat Beethoveni isikliku elu traagikaga. Gardiner väidab, et loo avamotiiv pole üldse Beethoveni originaallooming, vaid laenatud Prantsusmaal elanud itaalia helilooja Luigi Cherubini teosest "Hymne du Panthéon" ehk "Pantheoni hümn", mis oli inspireeritud Prantsuse revolutsioonist. Cherubini teos valmis 1794. aastal ning kuulsa "koputusega" kõlab koos järgnev tekst: "Me kõik tõotame, relv käes, surra vabariigi ja inimõiguste eest."

Gardiner toetub oma versioonis muusikateadlase Arnold Schmitzi teooriale ja selle väite tõestamiseks külastab filmi kaasautor, ajakirjanik Ian Hislop Beethoveni elupaiku Bonnis ja Viinis. On üldteada fakt, et Beethovenit vaimustas Prantsuse revolutsiooni vabaduse-võrdsuse-vendluse idee, ning mitu korda elu jooksul olevat ta ka soovinud Pariisi elama kolida. Samal ajal oli tal Habsburgide dünastiaga eluaegne seotus, mis ulatus nooruse metseenlusest Bonnis kuni ajaloolise tähtsusega muusikalise ja rahalise liiduni Viinis. Beethoveni karjäär ja sissetulek sõltus otseselt aristokraatide toetusest ja kaitsest, ehkki helilooja ise oli tuntud oma vabariiklike ideede ja aristokraatiavastaste veendumuste poolest. Gardineri sõnul kodeeris Beethoven Cherubini teose tsitaadi oma kuulsasse sümfooniasse, et väljendada sõnadeta oma radikaalseid poliitilisi ideid olukorras, kus ülikonservatiivses Viinis oleksid revolutsiooni pooldavad avalikud sõnavõtud olnud talle ohtlikud. Gardineri väidet toetab ka tõik, et Beethoven olevat suurimaks enda kaasajal elanud heliloojaks pidanud just Cherubinit, kelle teoseid ta sügavuti uuris, imetledes tema dramaatilist ooperistiili ning haaravat orkestrikäsitlust. Cherubini teose tsitaadi leiame ka teistest Beethoveni teostest, näiteks klaveribagatellist c-moll ja klaveriduosonaadist D-duur – mõlemad on loodud paar aastat pärast Cherubini hümni valmimist. Viies sümfoonia valmis Beethovenil lõplikult alles 1808. aastaks, kuid selleks ajaks oli ta juba üle kümne aasta heliloomingus oma poliitilisi veendumusi väljendanud.

Ma ei tea, kas avakontserdil esinenud muusikud olid selle versiooniga tuttavad. Sümfoonia esituses oli omajagu kirglikkust ja tormakust, kiirustamist ja kannatamatust, justkui viimse piirini viidud meeleheite vallandumist. Kohati näis, et muusikud ei tundnud end teose niivõrd tõtlikus kulgemises kõige mugavamalt. Sümfoonia õnnestunuim osa oli võimas finaal: see oli täidetud lausa uskumatu elaani ja energiaga, haaras kaasa ja vangistas, oli kujundatud veenvaks ja loogiliseks tervikuks. See oli elamus, mis jääb kauaks meelde. Peaaegu keemistemperatuurini tõusnud emotsioonid leidsid rahunemise lisapalades, mis olid kavasse sobivalt taas Elleri ja Beethoveni sulest.

Ka Beethoveni sümfoonias oli minu jaoks palju nostalgiat. Mul on õnnestunud viibida kontserdil, kus Olari Elts esitas seda sümfooniat esimest korda elus – see oli umbes kolmkümmend aastat tagasi. Hämmastav on see, et Eltsi nooruslikkusest pole midagi kadunud, pigem on seda juurde tulnud. Seesama ülikiire mõtlemine ja reageerimine, kirglik suhtumine nii tööprotsessis kui ka kontserdil. Kompromissitus, teoste põhjalik läbitöötatus, nõudlikkus nii enese kui ka orkestrantide suhtes. Tol ajal oli Elts tuntud eelkõige uuema muusika suurepäraste esituste poolest ning oma tee rajamine klassikamaailma ootas veel ees. Avakontserdi Beethovenit kuulates tuli meelde Eltsi aastakümnetetagune Steve Reichi kuulsa helitöö "City Life" tõlgendus – vaid mõni aasta pärast teose valmimist. Kuulsin Beethovenis suurlinnale omast hektilisust ja närvilisust, justkui hirmu hiljaks jääda või ilma jääda, kartust rahuneda ja aega maha võtta. Taoline tõlgendus kõnetas pealinna publikut tugevalt: braavohüüded ei tahtnud vaibuda ning aplodeeriti püsti seistes. Beethoven elab.

* "The Secret of Beethoven's Fifth Symphony", Guy Evans, 2016.