Margus Punab "Sinu elu kõige ilusam ja vabam vaatus" (2026)

Väga võluv ja sipisopiline kirjatöö, omaette labürint, mis annab küll kaardi kaasa, ent ei käse seda kasutada, jätab avastamisrõõmu veel kauaks. Olin täitsa üllatunud, kui avastasin tagakaanelt teiste hulgas mõned read, mis ise hea mitme kuu eest kirjutasin, kui olin saanud käsikirja algversiooniga tutvuda.

Vahepeal jõudsin need juba unustada (vananemine!), aga nõustun endaga praegugi: "Suurepärane teos, kirjutet elutõe ja -kogemuse põhjal. Sain mitmest olulisest asjast esimest korda aru. Kõigest teadagi mitte, ent ega säändset raamatut olegi olemas, mida lugenuna igaüks kõigest aru saaks. Kindlasti annab dr Punab oma arukate soovitustega väga paljudele suure hulga häid eluaastaid juurde. Nautigem neid!"

"Eneseabiõpik" on muutunud teatava kommertsliku ja kasutu mumbojumbo sünonüümiks. Neid on meeletu hulk ja ometi ostetakse, küllap siis ka loetakse, sest miski, mille eest on oma higi ja vaevaga välja teenitud rahakopik letti laotud, ei saa ju vale olla (saab küll). Kõik need, kes on siit ja sealt maailma parimat abi otsinud, peaksid igal seitsmel juhul doktor Punabi teose ette võtma. See on päris asi.

Päris asi, mis kirja pandud sedasi, et teda ei pea maratoonselt ühes jutis läbima, vaid võib võtta esmalt mõned peatükid, mis parasjagu asjakohaseimad näivad ning veidi hiljem järgmised, ja nõndapiten ristiratast mitu tiiru peale. Kuni sõnumid kenasti kohal. Hakatuseks sobib juba sisukorra lugemine. Nagu on luuleraamatuid, kus sisukorrast moodustub tahtmatult omaette luuletus, nii saab ka siin kohe aimu, mis maailma me sisenemas oleme.

Mis siin pikemalt – usaldagem kogenud arsti, kes valdab kirjasõna ja peletab hirmu vanaks jäämise ees. Vaadakem oma elu kõige ilusamale ja vabamale vaatusele otsa säravi silmi ja avali meeli!

Mihkel Mutt "Juhani evangeelium. Looja ajatuultes iseendana" (2026)

Olgu kõigepealt mõeldud ja öeldud, et ikka paganama meeldiv on lugeda hea kirjaniku loodud kõrgetasemelist teksti. Kõlab veidi triviaalselt ja iseenesestmõistetavalt, kuid mõned raamatud toovad selle tõdemuse tagaajust esile. Eriti just elulugude ja mälestuste puhul, kuna nondega juhtub sageli, et materjal on paljutõotav ja teavet objektiivselt ohtrasti, ent kirjapanija sulg ei tule järele ning tulemus jääb kuidagi nahkseks.

Mihkel Muti puhul seda muret mõistagi ei ole. Isegi kui Juhan Viiding ega ta elu sugugi korda ei lähe (seesugused isikud küllap seda raamatut kätte ei võtagi), siis puhta lugemiselamuse pärast tasub võtta nii kätte kui ette. On minulgi ette tulnud ebahuvitavatel teemadel kirjutet raamatuid, mis siiski õhinaga läbi loetud ning ju ne käigus ka terake targemaks saadud. Parimal juhul on endisest ebahuvitavast saanud tulevane huvitav. Usun, et Muti "Juhani evangeelium" just säändsete sekka kuulubki. Ning loodan, et pöörab veel paljusid nö Juhani-usku. Või kui mitte Juhani, siis, mis veel parem, kirjanduse, kunsti ja inimsuse usku. Kõigest sellest ja paljust muustki Mutt kirjutab. Kirjutas ka Juhan. Miks, mismoodi ja mäherduste vaatenurkade alt, tolle teadasaamiseks tasub tutvuda teose endaga.

Üks ülivärvikas elu kõigi ta kõrg- ja madalmomentidega ühtede kaante vahele saada on vägitükk omaette. Teha seda süvitsi ja teravmeelselt, samas isiklikult, ent isiklikuks (halvas mõttes) minemata, kirjutada asjatundlikult, varjamata, samas delikaatselt – selles on tunda meistri kätt. Siin meister meistrist pajatab, ja meisterlik saab see. Pilt inimesest, pilt loojast, pilt ajastust ja paljust, mis (kes) seal sees.

Lühidalt öeldes: kütkestav raamat, loetagu nii pea kui südamega. Aga loetagu kindlasti. Ning loomulikult loetagu Juhani luulet – see pakub üllatusi ka pool sajandit pärast oma kõrgaega. Väärt värk; võib-olla seda ei saanudki rohkem tulla. Sest nõnda on elu kiik.