Jaan Pehk "Minu Türi"

Hirmuäratavalt südamlik ja humoorne raamat. No Jaan Pehk ongi hirmuäratavalt südamlik ja humoorne. On sedasi olla osanud vist kogu elu – raamat peegeldab teda mäletamatutest aegadest alates. Peegeldab läbi Türi linna loo ning ulatub oma kombitsatega palju Pehu-eelsematesse aegadessegi.

Meeleolukalt fragmentaarne – ei ole kronoloogilis-monoloogiline memojora ega ka jumala suvalik killustik, teeb terviku ära. Lõpus on söögiretsept ja loetud teadmiste katsumiseks ka tunnikontroll. Pikitud fiktiivsete intervjuudega päris inimestega, kes tänaseks surnud, aga vastavad ja vestlevad mahlakalt. Siiski, intervjuu iseendaga, selle osapooled on mõlemad erksasti elus.

Hulk inetuid, ent asjakohaseid päevapilte on kaasas ja lõpuks – Türi rong käib üheksa korda päevas, nii et huviline võtku raamat kaasa ja kukkugu avastama. Pedantne autor on lausa QR-koodidega väärsusviidastiku lisanud, et keegi kogemata ära ei eksiks ega nälga jääks.

Jube muhe suvelugemik, võtke julgesti. Saate teada, kuidas kaks vanaprouat sõjaaega meenutasid ja teadsid täpselt, et asi läks hapuks siis, kui Inglise laevad Türi alla jõudsid. Kõrvaltkuulja küsimusele, et aga Türil ei ole ju merd, vastanud vanadaamid ühest suust: "Ega sõda ei küsi." Saab teada veel palju muud.

Minul tekkis igatahes kange tahtmine Türri minna ja mitte niisama läbi sõites, vaid väheke pikemalt vaadata. Jälle üks väärikas koht elusaks kirjutet.

P. I. Filimonov "Tants kontidel. Intellektuaalne põnevik"

Võiks muidugi küsida, kas kedagi huvitab hüpoteetilise eestivene kirjanduse teoreetiline siseelu. Aga kas Emile Zolad huvitas, kas kedagi huvitab söekaevurite elu? Vaevalt. (Kaevurite elust saaks eestivene kirjandus, tõsi küll, ammendamatult ainest ammutada.)

Mingite ringkondade siseelu põnevamaks kirjutamine on eesti kirjanduses juba peaaegu panetunud traditsioon. Suurmeister siinkohal kahtlemata Mihkel Mutt. Aga ega Filimonov alla jää. Näitab lahkesti, kuidas maakera sees on teine maakera, palju suurem kui välimine. Ja samal ajal kuidagi koduselt krimpsus. Seda teise ja meie, oma ja võõra ühendamist on siit rõõm leida. Ei pea vastanduma, kui saab vestelda ja mõtetes mõista. Isegi kui südamed tiba eri rütmis tuksuvad. Üldoluliselt vajalik ja puht kirjanduslikult hästi nauditav romaan. Parasjagu opakas kaa, ei võta masendava tõsidusega ei iseennast ega ülejäänud maailma.

Võib-olla eestiraamatum eestiraamat kui keskmine eestiraamat ongi.