Eesti valmistub kriisideks. Erinevateks kriisistsenaariumideks peavad valmis olema meie varud, taristu ja kaitsevõime. Inimeste endi kogemused toovad aga esile veel ühe olulise aspekti, mis aitab kriisideks valmistuda ja nendega toime tulla – kultuuri. Just kultuuri kogemine aitab äreval ajal hingata, teistega ühendust hoida ja elule tähendust leida. Ometi ei saa kultuuri roll inimeste ja ühiskonna vastupidavuse toetamisel riigi otsustes erilist tähelepanu. Kultuur justkui on olemas, kuid selle võimalusi ei osata teadlikult kasutada.

Dialoogiringide "Kuidas ma hakkama saan?" raportit lugedes jäi mind vaevama küsimus: kui Eesti inimesed kirjeldavad kultuuri olulise toimetulekuallikana, miks käsitleme seda endiselt millegina, mis võib keerulisel ajal oodata?

Dialoogiringides kõneldu näitab, et hakkamasaamine kujuneb paljudest igapäevastest tegevustest ja suhetest. Inimesi toetavad rutiinid, loodus, teiste aitamine, lähedased ja kogukond. Nende kõrval nimetati sageli ka kultuuri: raamatuid, teatrit, kontserte, kino ja muuseumikülastusi. Raportit lugedes jäi kõlama, et kultuuri kogemine viib mõtted muredest eemale ja paneb aju teistmoodi tööle.

Selline märkamine on täiesti mõistetav. Kui tähelepanu koondub päevast päeva ohtudele ja ebakindlusele, võib tekkida tunne, et midagi muud enam ei olegi. Kultuurikogemus annab sellele väikese pausi. Mure jääb alles, kuid selle kõrval muutuvad taas nähtavaks teised inimesed, lood ja võimalused. Muuseumikülastuse positiivset rolli vaimse heaolu toetamisel kinnitavad ka mitmed uuringud.

Kui raha napib, jääb kultuur ära

Samas tuleb dialoogiringidest esile vastuolu. Kultuur aitab ebakindluse ja stressiga toime tulla, kuid majandusliku olukorra halvenedes hakatakse selle arvelt kokku hoidma.

Sama takistuse toob esile kevadel avaldatud Kultuuriministeeriumi tellitud kultuuriasutuste mittekülastajate uuring. Piletihind ning lisakulud, näiteks transport ja ööbimine, piiravad kultuuris osalemist ka siis, kui huvi on olemas. Rahalisi takistusi tunnetavad eriti teravalt väiksema sissetulekuga inimesed ja nooremad vanuserühmad. Vanemaealiste puhul lisanduvad transpordi ja ligipääsetavuse küsimused.

Nii võib inimene kaotada rahalise kitsikuse tõttu ühe olulise võimaluse, mis aitaks tal raskustega toime tulla. Sellest vaatenurgast on kultuuri kättesaadavus heaolu ja ühiskonna vastupidavuse küsimus.

Neuroteadlane Jaan Aru on 2024. aastal ilmunud "Muuseum+" kogumikus nimetanud muuseumi suisa aju spaaks. See on tabav kujund: muuseumis saab argisest infomürast välja astuda, liikuda teistsugustel mõtteradadel ja kogeda midagi uut. Muuseumis kohtame teiste inimeste lugusid, varasemate põlvkondade katsumusi, ilu, traagikat, huumorit ja ootamatuid seoseid. Mõistmist ja rahu võib tuua ainuüksi teadmine, et inimesed on varemgi kartnud, kaotanud, kohanenud ja uuesti alustanud.

Muuseumidel on võimalus pakkuda nii rahulikku süvenemist kui ka teistega koos olemist. Näitus, vestlusring, töötuba või vabatahtlik tegevus võivad anda inimesele põhjuse kodust välja tulla, midagi õppida ja tunda, et tema osalemisel on tähendus.

Teadmine peaks jõudma otsustesse

Dialoogiringide raport soovitab käsitleda kultuuri osana ühiskonna vastupidavusest ning tugevdada kohalikke kogukondi ja kohtumispaiku. Minu meelest väärib see soovitus tähelepanu ja konkreetseid otsuseid. Inimeste endi kirjeldatud toimetulekuviisid peaksid jõudma ka riigi otsustesse.

Sama suunda rõhutab Peaasi.ee vaimse tervise vastupanuvõime manifest aastateks 2026–2031, mis kutsub tunnistama kultuuri vaimse tervise ja heaolu taristuna. See tähendab, et kultuuris osalemise võimalustega tuleb arvestada ka ennetuses, rahvatervises ja kogukondliku heaolu toetamisel. Minu meelest aitab see sõnastada ka dialoogiringides kõlanut: kultuuriasutused ja ühised kultuurikogemused on osa raamistikust, millele inimesed oma igapäevases elus toetuvad.

Praegu jääb kultuuri pakutav tugi inimese enda võimaluste ja harjumuste kanda. Kultuurini jõuab lihtsamini see, kellel on raha, aega, kaaslane ja kindlus, et ta on oodatud. Riigil ja omavalitsustel tasub tõsiselt küsida, kuidas jõuaks kultuuri pakutav tugi ka inimesteni, kelle võimalused osaleda on piiratud.

Üks võimalus on kultuuri-, tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna teadlikum koostöö. Näiteks mitmel pool maailmas tuntud kultuuriretsept, mille kaudu aidatakse inimesel jõuda talle sobiva kultuuritegevuseni, võiks olla katsetamist väärt lahendus.

Manifest rõhutab, et koolide, noortekeskuste, raamatukogude, muuseumide ja hooldekodude koostöö peab olema püsiv ning lähtuma ühistest eesmärkidest. Üksikud projektid võivad anda häid kogemusi, kuid nende kõrval on vaja järjepidevaid võimalusi osaleda. Konkreetsete sammudena pakutakse kultuuriranitsa laiendamist gümnaasiumidele ja kutsekoolidele ning tööandjate võimaluste parandamist töötajate kultuuris osalemise toetamiseks. Kultuurivaldkonna katusorganisatsioonid on varasemalt teinud ettepaneku võimaldada tööandjatel toetada töötajate kultuuris osalemist samadel maksusoodustuse põhimõtetel nagu sportimist, kuid ettepanek ei ole seni leidnud ametkonna toetust.

Seejuures ei saa unustada inimesi, kes seda tuge loovad. Manifest juhib tähelepanu kultuuritöötajate vaimsele tervisele ja töötingimustele. Ebakindel sissetulek, projektipõhisus ja ülekoormus võivad kahjustada nende endi heaolu. Kui ootame kultuurilt suuremat panust ühiskonna vastupidavusse, peame tagama ka kultuuritöötajatele õiglase tasu, mõistliku töökoormuse ja vajalikud tugivõimalused. Nendele küsimustele tähelepanu pööramise vajadust kinnitavad ka Eesti Muuseumiühingu palga- ja tööõnneuuringud.

Kui soovime, et Eesti inimesed peaksid keerulistel aegadel vastu, tuleb teadlikult hoida ja arendada seda, mis neid nende endi sõnul toetab. Kultuur on üks neist tugedest. Kuidas siis jõuda sinna, et riik kultuuri strateegilist väärtust mõistaks? Mõtlen nii ja nendin, et tuleval aastal kultuuriministeeriumi haldusala eelarve osakaal riigieelarvest taas kukub. Ometigi võiksime hoopis mõelda, kuidas luua tingimusi, et kultuuri vaimset heaolu edendav tugi jõuaks rohkemate inimesteni.