Tallinna reaalkooli juurdeehitus on valmis. Sina oled üks arhitekttuurikonkursi võidutöö autoritest, kuid sinu side reaalkooliga on hoopis lähedasem kui pelgalt arhitekti suhe, sest sa oled reaalkooli vilistlane.  

reaalkooli maja muutus mulle tähtsaks siis, kui olin kuuendas klassis. Sõitsin Pääsküla poisina tol ajal veel viimaste Ikarus-bussidega kesklinna ja märkasin, et Eesti Panga vastas renoveeritakse üht väga uhket maja. Küsisin emalt: mis maja see on? Ema vastas, et koolimaja. 

Tahtsin selles koolis õppida, teadmata tol hetkel ise midagi Tallinna reaalkooli ajaloost või sellest, mis kooliga täpsemalt tegu on. Maja ise mõjus oma kesklinna asukohaga väga väärikalt ja samas ka ägedalt. Mulle tundus, et koolimaja paiknemine ooperiteatri ja Eesti Panga kõrval on väga lahe. 

1884. aastal valminud reaalkooli selge stiili ja  identiteediga ajaloolise peahoone projekteeris arhitekt Max Höppener. Kirjutate projekti selgituses, et ruumiliselt on uus hoone vana maja sugulane, mahuline kaksik, mis jätkab olemasoleva koolimaja  neoklassitsistlikke kaanoneid, ainult et kaasaegses võtmes. Arhitektuurilisi võtteid on lihtne üle kanda, aga kuidas kanda üle kooli vaimu, traditsioone  ja väärtusi?  

Mõnes mõttes oleme seda maja projekteerinud ajaloolise hoone kaudu. Meie eesmärk oli üles leida olulised avaliku ruumi komponendid – näiteks suured trepid, mis tõid igas vahetunnis kõik inimesed kokku ja tekitasid suhtlusruumi. 

Üks selline element on ka vana maja põrandamuster ehk ruutudest koosnev kivipõrand. Need on asjad, mis on tuttavad ja mida tundus sobilik uude versiooni üle tuua.  Vaheastmed ja aktsendid on aga laenatud vanast majast – need on paekivist. Mõte on selles, et koolis käimise teekond kanduks mõnes mõttes ka uude majja. Vanas majas kõnnid paekivi peal, uues majas samuti. Esimesel korrusel jätkubki paekivipõrand justkui otse vanast majast uude. 

Meie jaoks on uus hoone hästi paksu kuubikukujulise mahuga, mis mõnes mõttes meenutab ka reaalkooli ajaloolist hoonet. Selle keskel on lai ja mõnus sotsiaalne ruum, mis kulgeb läbi maja kuni neljanda korruseni. Nii tekib uues majas avalik ruum, mis ühel hetkel muutub nendeks reaalkoolile tuttavateks treppideks.  Astmestik on küll moodsas võtmes, kuid oleme treppidesse kodeerinud vana maja DNA. Näiteks on astmed ühtlasi istumisala, kus saab ka tunde pidada. 

Ruumi markeerib laes vana maja tsitaadina ruutudest koosnev võrgustik, mis on uues majas toodud põrandalt lakke. See on läbipaistev, kumav ja ruumiline puidust maht, mille taha saab piiluda. Sinna on integreeritud ka valgustid, ühtlasi on  kogu hoone tehnovarustus ruudustiku taha viidud.  Lagi markeerib väga selgelt koolimaja suhtlusala ja annab kõigil korrustel signaali, kus õpilased saavad oma klassikaaslaste, teiste õpilaste ja õpetajatega suhelda ning koos tegutseda. 

Need. kes märke lugeda oskavad, leiavad igal sammul peahoonest tuttavaid ja uude majja üle toodud koode, mis jätkavad reaalkoolile iseloomulikke tavasid. Kohati on  neis omajagu vimkasid. Neid saab hoonesse peita vaid arhitekt, kes on ise selles koolis õppinud ning on tuttav kooli vaimuga.   

Olen alati rääkinud, et reaalkooli puhul on üks kuulus fenomen, millest pidevalt räägitakse – reaalivaim. Seda kannavad inimesed ja tegevused. Minu jaoks kannab reaalivaimu aga sama palju ka vana maja. 

Minu mõte oli, et uus maja võtab osa neist elementidest enda kanda. Me ehitame küll täiesti uue, peaaegu et isegi suurema maja vana kõrvale, kuid eesmärk on, et need toimiksid ühe kompleksina ja et vana maja reaalivaim saaks ka uude majja üle kanduda. 

Selliseid üleminekuid toimub tegelikult väga palju, alates linnaruumilisest planeeringust ja sellest, kuhu maja uksed avanevad. Ka seal võib leida teatavaid paralleele. Uus ja vana maja avanevad reaalkooli poisi poole – ajalooliselt on tema sambad ja kogu see oluline olemasolev osa Estonia  suunatud. 

Uue maja sissepääsu tegime aga Keskraamatukogu poole. Sinna tuleb algklasside sissepääs ja uus pidulik plats – jällegi omamoodi tsitaat uue ja vana maja vahel.

 Krunt, kuhu juurdeehitus tuli ära mahutada, on väike, pealegi asub reaalkooli kinnistu Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal. Koolile on oluline, et tegevused ja võimalused laieneksid ka hoonetest välja. Teie leidsite mitmeid häid lahendusi. 

Meie jaoks on loogiline, et maja maht ise on mõnes mõttes dikteeritud kõrval olevast hoonest ja selle ehitusjoontest. Detailplaneeringu ja ruumiprogrammi järgi ei olnud meil tegelikult nii suurt maja vaja. 

Seetõttu tegime teadliku otsuse astuda hoovi poole jäävas osas maja siseruumidega tagasi, et hoovi pääseks rohkem valgust ja kahele ülemisele korrusele tekiks avalik vahetunni rõdu, nagu me seda nimetame. 

Mõte on selles, et avalik ruum uuristab oma käigud läbi maja soppide ja jõuab lõpuks katuseterrassile, mis paikneb kahel korrusel. See toetab eesmärki, et vahetunnis peavad õpilased õue saama. 

Kui õpilased asuvad näiteks neljandal korrusel, on õue, tänava tasapinnale jooksmine suhteliselt keeruline. Tänu terrassile saab nüüd vahetunniks õue minna, pingpongi mängima või lihtsalt värsket õhku hingama. See on loogiline ja lihtne lahendus. Sama loogika järgi liigub avalik ruum ka hoone mahu sees. 

Tavaliselt ei möödu ükski ehitus muinsuskaitsealal ilma üllatusteta. Kuidas oli teiega?  

Kui ehitusjärg  keldrisse rajatava spordikeskuseni jõudis, tuli selle ühes nurgas välja ajalooline müürijäänuk. See tuli alles jätta ning eksponeerida. Meile tundus loogiline see maja keldrinurk väljapoole avada. Nii tekkis maapinnast allapoole eraldi fassaad. Sinna oli võimalik rajada trepistik, mida me ise kutsume amfiteatriks. 

Sa ütled, et jätkate vana maja kaanoneid ka uues hoones, ainult et kaasaegses võtmes. Mis need kaanonid on?  

Alustame fassaadist. Üks olulisemaid momente arhitektuuris on maja väljast vaadates see, kuidas sissepääsud ära tunda. 

Uue hoone puhul on selle jaoks väga selge loogika: majasisesed avalikud ruumid ja koridorid jõuavad fassaadile ning neid markeerivad elemendid, mida me kutsume paekiviportaalideks. 

Vanast majast tuttav paekivi näitab uue maja betoonfassaadis, kust saab sisse. Neid portaale on hoone kõikidel külgedel ja need on erineva suurusega. 

Vabaduse väljaku poole jääv portaal markeerib juurdeehituse peasissepääsu, kust hakkavad kõik algklasside lapsed majja sisenema. Selle ette ning Keskraamatukogu taha tekkis meie konkursiettepaneku ajal eraldi väljak.  

Tundus loogiline võtta see ala kooli puhvertsoonina kasutusele. See on hästi seotud Estonia puiesteega ning loob väikestele lastele puhvertsooni suure linna ja tänavamüra eest. Nii saime tekitada maja ette täiesti omaette ruumi. 

Esmapilgul on Molumba loodud fassaad lihtne, aga kes lugeda oskab, loeb sellelt välja  mitmeid reaalkoolile olulisi sümboleid ja ka salakeelde pandud traditsioone.  

Fassaadi puhul oli meie eesmärk teha võimalikult lihtsakoeline maja. Me ei tahtnud liiga palju toretseda ega peenutseda, sest kui vaadata reaalkooli neoklassitsistlikku ajaloolist hoonet, on seal palju sambaid ja erinevaid postirütme. 

Oleme mõnes mõttes alati tahtnud maja, mille fassaadil oleksid kujud. Tegelikult on ka reaalkoolil kujudega fassaad. 

Meie nägemus oli kohe algusest peale, et teeme kogu fassaadi kujudest. Need moodustavad omamoodi päikesekaitse ehk topeltfassaadi. "Kujudeks" on heleda liivakarva pigmendiga betoonpostid. 

Kujud tsiteerivad üht reaalkooli klassikat, mida nimetatakse pudireaks. See on ajalooline komme, kuidas reaalkooli õpilased õpetaja järel hanereas kõnnivad. 
Iga post markeerib üht kehaasendit. Neid on vist üheksa või kümme erinevat ning nii tekib ümber maja omamoodi ring. Ühed õpilased järgnevad teistele ja kõik nad kõnnivad pudireas ümber maja avalikus ruumis. 

See on detail, mille peale võib-olla tuleb ainult siis, kui oled ise päriselt reaalkoolis käinud ja nende traditsioonidega tuttav. 

Topeltfassaadi puhul üritame tänapäevaste arhitektuursete võtetega vähendada jahutusvajadust ja tekitada varjestust. Kesklinna kontekstis töötab see ka helipuhvrina – see summutab mõnevõrra liiklusmüra, sest kool asub ühe Tallinna tuiksoone ääres. 

Juurdeehituste puhul saab alati oluliseks küsimus, kuidas vana ja uus, reaalkooli puhul lisaks veel ka muinsuskaitse all olev ajalooline koolimaja ja uus – juurdeehitus – omavahel ühendada.  

Detailplaneering näeb ette, et ajaloolise koolimaja puhul tohib sisse ehitada ainult ühes kohas, sisehoovinurgas. Konkursitöös lähenesime sellele eriti tundlikult: kavandasime lihtsalt klaasgalerii ehk paviljoni, mis võimaldas hoovigalerii kaudu ühest majast teise kõndida. 

Kooli soovidele vastu tulles ehitasime siiski kahe korruse kõrguse ühendusgalerii – nii keldrikorrusele kui ka maapinnatasandile. Põhjus oli puht praktiline, et õpilased pääseksid kiiremini sööma ega peaks keldri kaudu liikuma. 

Siiski tekkis küsimus, kuidas ühendust vormistada. Oleme rääkinud sellest, et maja sees on avalik ruum, mis jõuab fassaadil portaalini. Nüüd tuleb sellest portaalist välja must, delikaatne klaasist toru, mis teisel pool lõpeb trepistikuna. 

Nii saavad algklasside lapsed oma korruselt otse õue ja hoovi mängima. See toru on omamoodi õhuline ühendus kahe maailma vahel – igapäevane käik, mida mööda liigutakse sööklasse, tundi, garderoobi või kuhu parajasti vaja. 

Omaette teema on värvipalett – miks said fassaadi värvideks just liiva-toon ja must? 

Olemasolev ehk ajalooline hoone on oma põhitoonilt pastellbeež, natuke nagu nahakarva. Leidsime, et siin võiks olla ka teatav vastandumine. Kui vana hoone on beež ja valge, siis meie uus toon on beež ja must. See tsiteerib omakorda reaalkooli mütsi ja reaalikat üldisemalt. 

Need au sees olevad värvid ongi kullakarva ehk liivakarva ja must. Mõte on selles, et sammastik on ühte tooni ja akendega fassaad annab musta kaudu hoonele natuke sügavust juurde. 

Õuealal sai korda veel üks arhitektuuriväärtusega hoone.  

Jah, kunagi asus reaalkooli õuel üle linna kuulus uisuväljak, 1938. aastal projekteeris arhitekt Herbert Johansoni uisuväljaku  tarbeks riietusruumihoone. 

Praegu kutsutakse hoonet uisukuuriks. Kunagisest riietusruumist on saanud õppeklass, mis täidab osaliselt ka reaalkooli muuseumi funktsiooni ning tutvustab reaalkooli ajalugu ja siin säilinud artefakte. 

Uisukuur oma paekivist müüritisega jäi selliseks, nagu ta oli. Müürid on viltu, nii nagu need aastatega on vajunud. Katuse ehitasime uue ja  ajasime sirgeks .See räägib omal moel ajaloolisest hoonest ja sellest, kuidas see on ajas vastu pidanud.