Rahula: lapsi ei tohi alahinnata – nad on õrnahingelised, aga ka väga tugevad
Pikaaegne koorijuht ja pedagoog Lydia Rahula on lastega töötanud üle 50 aasta. Ta usub, et just see on üks tema kustumatu sära ja energilisuse põhjuseid.
Rahvusvahelisel muusikapäeval, 1. oktoobril oli saates "OP" külas teenekas koorijuht ja pedagoog Lydia Rahula, kes pälvis Eesti Muusikanõukogult preemia silmapaistva pikaajalise töö eest muusikavaldkonnas.
"Ma olen väga tänulik, õnnelik, et mind on selle preemia vääriliseks esitatud," sõnas värske laureaat ja tänas nii žüriid, oma õpilasi, lapsevanemaid kui ka kolleege. "Töö kooriga on koostöö, see on ühistöö."
Üle 50 aasta lastega töötanud Rahula usub, et koolis töötamine on hoidnud ta rõõmsa ja energilisena.
"Lapsed on need, kes annavad sulle nii palju energiat. Kui sa tuled hommikul kooli ja keegi lehvitab, siis see on minu jaoks nii liigutav, ja kui klassi tulevad, on nad ise nii säravad. See on vastastikune: mina annan neile ja nemad annavad mulle," avas ta.
Pikaaegse pedagoogi sõnul on koolis nii neid lapsi, kes tahavad väga laulda, aga ka neid, keda tuleb tagant utsitada. Samas tõdes Rahula, et tänapäeval on lastel väga palju huvisid, millega koorilaul konkureerima peab. Lisaks spordile, mis on samuti oluline, tuleb aga õpetajatel võistelda ka nutitelefonidega.
"Kõige raskem on panna lapsi keskenduma. Nutisõltuvus on häbematult suur. Tänu vanematele, kes ei luba oma lastel nutitelefonis olla, need lapsed on ka teistsugused," tõdes ta.
Et muusika elama hakkaks, tuleb sinna panna oma hing, usub Rahula. "Kui sa annad kogu oma hinge ja lapsed ka annavad vastu täpselt samamoodi, su silm särab ja sa oled loomulik ja vaba, siis tuleb muusika," ütles ta ja muigas, et koorijuhi töö on nagu posija oma. "Teed ja teed ning ühel hetkel hakkab kõik see kõlama."

Aastakümneid mitmete kooride juhtimist tähendab ka seda, et omajagu aega on tulnud perest eemal veeta. Rahula sõnul on tema vankumatu tugi olnud abikaasa Tõnis, kelleta ta ei oleks jõudnud sinna, kus ta tänaseks on. Ka on eemalolekud tähendanud, et lapsed on pidanud kiiremini iseseisvuma.
"Näiteks kui Tomi oli väike poiss, ema ei olnud, külmkapi uks lahti, võttis või, võttis leiva, määris peale. Ega sellepärast söök söömata ei jäänud. Ei olnud sellist õpitud abitust," sõnas ta.
Oma õpilaste jaoks tahab Lydia Rahula alati olemas olla. "Kui lapsed tulevad minu juurde, me ajame juttu, siis see jääb nelja silma vahele. Lapsevanemad ei kujuta ette, mida ühele õpetajale usaldatakse," avas ta. See tähendab ka laste toetamist hetkedel, mil neil on raske kodust eemal olla.
"Sel aastal oli üks nii tore juhus. Laagris oli üks uus poiss oma toas ja nuttis. Mõtlesin, kuidas sellest üle saada. Küsisin, kas ta tahab, et ma kallistan teda. Poiss ütles, jaa, ma tahan. Ma kallistasin seda poissi ja ta kallistas mind nii kaua ja nii tugevalt, et mul tuleb pisar silma. Siis ma mõtlesin, et see ongi töö, kus sa teed seda tööd hingega ja annad jäägitult kõik, siis ka lapsed tunnevad seda," meenutas ta. "Lapsed on õrnahingelised, aga samal ajal on nad ka tugevad. Me ei tohi lapsi alahinnata."
Toimetaja: Karmen Rebane
Allikas: "OP", intervjueeris Erle Loonurm





















