Võib öelda, et saksofonini jõudis Maria Faust läbi juhuse, kui 1993. aastal toodi Kuressaare muusikakooli välismaalt kaubikutäis pille. Muude instrumentide keskel oli seal ka paar saksofoni.

"Ma olin just klaveri eriala ja kõlgutasin hoovis jalgu lõpetanud. Kui see buss hoovi sõitis ja pille hakati maha laduma, siis mul jooksin instinktist sinna, kuigi ma olin vähemalt enda arvates väga tagasihoidlik. Sealt ma endale kohe ka pilli sain," meenutas muusik "OP-is".

Faustile meeldib, kui ta saab musitseerida eriilmelistes kontserdipaikades. "Olen mänginud kivi peal keset ookeani, kaevu põhjas ja karjääris. Mida rohkem on mul keskkonna näol partnerit, seda põnevam kava tuleb," usub ta.

Kolm aastat tagasi murdis Maria Faust oma parema labakäe. Tal oli 22 luumurdu ning talle pandi kätte metallid, mis tänaseni seal on. "Iga kord kui ma [sõrmi] liigutan, ma kuulen imelist krõbinat," muigas ta.

Faust nentis, et toona tundis ta, nagu oleks maailma lõpp kätte jõudnud. Aga ta ei visanud pilli nurka.

"See muutis minu karjääri kardinaalselt, sest kui sa ei saa mängida, kui sa arvad, et su karjäär on läbi, siis selle asemel, et ma oleksin lõpetanud, ma hakkasin välja mõtlema uusi viise, kuidas uuesti mängima hakata. Mida väiksem on pilu ja mida vähem on sul erinevaid võimalusi, seda leidlikumaks muutub inimene," usub ta.

"Mitte ainult ei saanud ma oma vasakut kätt tehniliselt väga korda, aga selle asemel, et korrutada, et mul ei ole ühte kätt, ma mõtlesin, et mul on vasak käsi, mis tähendab seda, et ma suutsin oma 22 murtud luuga mängida 22 kontserti ainult vasaku käega."

Samuti sündis sellest uus saksofoni mängimise tehnika, mida Faust hellitavalt ööliblika tehnikaks kutsub.

"Kuna ma ei saanud oma sõrmi normaalselt liigutada, siis ma pidin käega laperdama, ma ei saanud kõike rõhku panna. Laperdamisest tekkis tiivaimitatsioon. Täna võib öelda, et ma olen täitsa uuesti sündinud saksofonist ja mängin liblikaid," muigas ta.

*

Saade "OP" on ETV eetris neljapäeval kell 20.