Lange avaldas 2008. aastal raamatu "Tõlkimise aabits", mille lähtekohaks oli toonane mure heade tõlkijate vähesuse pärast. Praegu, ligi 20 aastat hiljem, näeb ta tõlkemaastikku mõnevõrra teistsugusena.

Lange kuulub tänavu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemiate žüriisse ja on seetõttu lugenud suurel hulgal uuemaid tõlkeid. "Ma olen väga meeldivalt üllatunud. Üsna palju on täiesti asjalikku keelekasutust," lausus ta Klassikaraadio saates "Delta".

Tema hinnangul võib muutuse taga olla muu hulgas see, et inimesed puutuvad igapäevaselt kokku rohkemate keelte ja kultuuridega kui varem. Reisimine, välismaised tele- ja raadiokanalid ning ingliskeelne meedia tähendavad, et eri keelte vahel liikumine on muutunud tavalisemaks.

Lange on suurema osa oma tõlketööst teinud inglise keelest, kuid tema jaoks ei tähenda ingliskeelse kirjanduse vahendamine üksnes seda, et eesti lugeja saaks lugeda raamatuid, mille keelest ta ise aru ei saa. Tõlke kaudu võib lugeja jõuda kultuuride ja inimesteni, kellega tal muidu otsest kokkupuudet ei oleks.

"Ma võin jõuda lähemale nendele kultuuridele ja nendele inimestele, kes jääksid mulle keele- või kultuuribarjääri tõttu kaugeks," ütles Lange.

Tõlkimise juurde jõudis Lange esialgu hoopis tarbetekstide kaudu. Pärast ülikooli lõpetamist sattus ta tööle keele ja kirjanduse instituuti, kus tal tuli tõlkida teadusartikleid vene keelest inglise keelde. Seda tööd tegi ta viis aastat. Ilukirjanduse juurde tõmbas teda muu hulgas võimalus jõuda inimeste sisemaailmale lähemale.

"Ilukirjandus on emotsionaalsem. See on noorele inimesele, kui enda elukogemus on veel üsna kasin, huvitav. Ma ei saa inimestele nii lähedale. Mul on suhteliselt vähe neid inimesi. Aga seal ma loen sisemonolooge teisest soost, teisest kultuurist, minust 30 aastat vanemate inimeste kohta, see tundus mulle huvitavam," rääkis ta.

Tõlkija rolli kirjeldades peab Lange oluliseks kahe asja korraga hoidmist: originaali autor peab jääma autoriks ning tõlge peab samal ajal toimima loomuliku eestikeelse tekstina.

"Autorit ei tahaks muuta ka siis, kui ma temaga nõus ei ole, kui ta mulle ei meeldi. Mina ei ole tsensor, mina peaksin panema kirja selles registris ja need mõtted, mis seal on," ütles Lange.

See tähendab tema sõnul ka arusaamist, millised keelelised võtted kuuluvad konkreetse autori stiili juurde ja millised tulenevad lihtsalt lähtekeele grammatikast. Tõlkija ei pea originaali lauseehitust kopeerima, kui eesti keeles saab sama mõtte edasi anda teisiti.

"Igal keelel on oma grammatika. Ma ei pea tõlkima passiivi passiiviks, ma võin tõlkida passiivi aktiiviks. Ma ei pea tõlkima nõnda, et mul on verb ilmtingimata lõpus, sest saksakeelses lauses ta seal lõpus on, ma võin ta panna hoopis ettepoole," selgitas Lange.

Samas ei tähenda loomulik eesti keel tema sõnul seda, et tõlkija peaks originaali võõrapärasust automaatselt siluma. Kui autor kasutab oma kultuuris teadlikult võõrastavat või nihkes keelt, peab sama tunne jõudma ka tõlkesse.

Tõlkija töö sarnaneb Lange hinnangul selles mõttes näitleja tööga, et enne teksti edasiandmist tuleb mõista rolli, mida tegelane kannab. Selleks ei piisa alati sõnade tähenduse teadmisest. Tõlkija peab aru saama ka sellest, kuidas tegelane keelt kasutab.

"Ma ei saa tõlkida sõnu, ma pean tõlkima ülbust, ma pean tõlkima viha, ma pean tõlkima pigem seda, milleks keelt kasutatakse. Sõnavara võib vahel täiesti välja vahetada."

Selleks võib tõlkija otsida oma sõnul päriselust keelelisi eeskujusid. Näiteks võib bussis või poes kuulatud kõne aidata mõista, millise sõnavara ja süntaksiga räägib teatud vanuses või hoiakuga inimene.

"Ma pean nägema, kuidas on üks 15-aastane lihtsalt ülbe ja üleolev, mis sõnavara ta siis kasutab, missugust süntaksit ta siis kasutab. Kui ma olen seda korra kuulnud või näinud, siis ma saan oma raamatu- või teatritegelast kirjutada," rääkis Lange.

Lange hinnangul ei tähenda vana tõlge tingimata halba tõlget, kuid kirjakeele muutumine võib olla üks põhjus, miks teoseid uuesti tõlgitakse. Teiseks võivad muutuda ka arusaamad sellest, milleks konkreetset tõlget kasutatakse.

Tõlke juures on oluline ka toimetaja roll. Kui ühel autoril on mitu tõlkijat, aitab toimetaja hoida kogu tõlkel tervikut ning märgata autori korduvaid mõisteid ja väljendeid. Samas leiab ta, et tõlkija kehva töö puhul ei saa vastutust ainult toimetajale lükata.

"Tõlkijal ei tasu vastutusest kuhugi pageda. See, et tema on niisugune suur loovvaim, kes valdab mingit haruldast keelt, ei peaks välistama seda, et ta oskab panna põimlause koma ja teab, kuidas kirjutada," rõhutas ta.

Tänapäevase tõlketöö ühe probleemina tõi ta esile ka töökorralduse ja tasustamise. Tõlkija võib teha tõlketööd muu töö kõrvalt ning ka lepinguliste toimetajate tasu ei pruugi tema sõnul võimaldada samasugust süvenemist nagu ametis, kus toimetamine ongi inimese põhitöö.

"Võib tõesti juhtuda, et ma teenin millegagi leiba ja siis ma ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugesin ja see tuleb sellest jooksu pealt tegemisest või kõrvalt tegemisest," tõdes Lange.

Enda tõlketöö korral püüab Lange seetõttu tõlkida iga päev, isegi kui muu töö kõrvalt ei ole võimalik terveid päevi tõlkimisele pühendada. Pikad pausid muudavad tema sõnul tegelaste ja olukordade meeles hoidmise raskemaks.

Tõlkimisega tekib tema sõnul aja jooksul ka teatav automaatsus. Nii nagu võõrkeelt õppides ei pea lõpuks enam iga sõna tähendust eraldi otsima, muutub tõlkides autori hääl ja tegelaste register järjest tuttavamaks.

"Nii tore on lõpuks tõlkida, kui ma kirjutan autorit ja ma ei pea kogu aeg mõtlema, mis registris ma olen ja kes ma olen, kui see tegelane on. See on mul juba meeles ja selge," ütles Lange.

Tõlkimise tulevikku mõjutavad järjest enam ka masintõlke lahendused. Lange leiab, et teatud valdkondades võivad need olla kasulikud ning juba kasutatakse neid näiteks seadusandlike ja Euroopa Liidu tekstide töötlemisel.

"Mõiste paneb paika ja mingisugust rutiini hoiab ära, aga tõlkijad kurdavad, et nende töömaht on suurenenud ja töö hind on odavam. Toimetamine on odavam kui tõlkimine," märkis ta.

Ilukirjanduse puhul ei ole Lange ise masintõlget proovinud ega oska seetõttu selle võimalusi samal moel hinnata. Küll aga kasutab ta tehisintellekti abivahendina küsimustele vastuste otsimisel ja taustainfo leidmisel.

"Ta võib vahel sutsu eksida, aga ta aitab mind edasi: juhatab autorite, allikate juurde, seletab lahti reaale, aga kas ta ilukirjandust tõlgib, ma ei tea," ütles Lange.