"Pakendikeskuse kroonika: ebatäielik ülevaade Pakendikeskuse postitustest sotsiaalmeedias" (2025)

Ma somes eriti ei sodista, muidu ei jõuaks raamatuid lugeda. Muidugi on kahju, et näiteks Mart Juure ja Tiit Pruuli vaimukad sõnavõtud nägemata jäävad, ent kulla ja rämpsu suhet vaadates tundub targem eemale hoiduda. Muidu lärahtab mingi millimallikas vastu vahtimist ja pärast on terve päev nahkas.

Aga Pakendikeskuse asju on armas abikaas mulle aastate kaupa ette lugenud ja hüva rõõmu seeläbi tekitanud. Tore, et ilmaula pealt on asjakesi kokku korjatud ja pärisraamatuks tehtud. No mitte päris-päris, metaandmed on puudu, ISBN-numbrit ei paista jne. Küll järgmises trükis jõuab. Ikka kole naljakas raamat on! Ma ei tea, kes neil seda huumorit teeb, aga teeb tema hästi.

Mul ei olnud viimati Pakendikeskusest midagi eriti vajagi, aga jätsin meelde, et vähem kui kahe euro eest saab viiskend leevikesepildiga kilekotti. Hea teada. Ostsime hoopis topse ja taldrikuid. Pojal oli sünnipäev. Väga head topsid ja taldrikud. Muudest pakenditest ei oima arvata, aga kui nad suudavad hea raamatu toota, siis miks ma peaksin tarvikutes kahtlema.

Sotsiaalmeedia on jama, ent Pakendikeskus on lahe. Nagu punk!

Veiko Belials "Kogu maailma au" (2026) ja "Kogu maailma valgus" (2013)

Ma päriselt kaa ei tea, mis kamm selle ulmega on. Ta kohati kisub kaasa ja teinekord jätab maha. On nagu nõrk ja tugev korraga. Ilmaulme muilmail oli vanasti hästi kõva sõna, uuem pole üldse eriti huvitav. Eestis vastupidi – aega läks, aga asja sai; enne ei saanud vedama, nüüd ei saa enam pidama. Ja Veiko Belials on kogu tolle tramburai kaasa käinud ja kõike näinud.

Ega ma heaste ei mõista, miks ulmikud imelikke nimesid välja mõtlevad. Võiks ju lihtsalt öelda, et käisime Jüri kõrtsus kohvil ja tegime Rauli juures mõned õlled ja siis vupsas roheline limane jälgand nurga tagant suure pimediku seest, tuli raiuma hakata, verd lendas, lümfi pritsis, koju jõudes olime väsinud, ent õnnelikud. Ja mõtlesime välja mõned ulmenimed nagu Gwyrff või Ökolond või Äraskuura. Missa hing hädaga ette võtad. Oma kirves, oma pakk, oma siga ja seatapp.

Belials ilmsesti ei ole Eesti ulmekirjanduse tipp, aga ta on läbi aastakümnete muhedasti edenenud. Mul on olnud huvitav vaadata ja vaatan naksakalt edasi. Kui ulme ei meeldi, ärge proovigegi. Aga kui pigem jaa, siis soovitan.

Ja tosina aasta tagune "Kogu maailma valgus" sobib taustaks ja kõrvale vägagi.