"Aja serval heliseb valgus" küsib, kas ulme on muutunud nostalgiliseks kujutluseks kunagistest tulemata jäänud aegadest, või on tegemist endiselt tulevikku suunatud ja tulevikku kujutava žanriga, või hoopis millegi kolmandaga.

Filosoofiliselt on ulme kunstnike sõnul üks viimaste sajandite järjekindlamaid eksperimente. See seob kujutlusvõime teadmistega, spekulatsiooni materiaalsusega ning küsib, milline võiks maailm olla siis, kui muudame mõnda selle lähte-eeldust. See on loonud kujutluspilte teistest planeetidest, tehnoloogiatest, ühiskondadest ja tulevikkudest.

Klassikalises käsitluses asub ulme kusagil meie ees – seal, kuhu tegelikkus võib teoreetiliselt kunagi jõuda. Aga üha enam tundub, et tulevik ei ole enam seal, meie ees. See võib olla seisund, milles me juba viibime, see võib olla juba meie olevikku projitseeritud, leiavad kunstnikud.

"Mis saab edasi, kui süsteem ei suuda reaalsust enam kirjeldada, aga jätkab samal ajal lõputut kirjelduste tootmist? Tundub, et nüüdisaegne ulme asub täpselt selles kokkupuutepunktis, kus meie kirjeldused kohtuvad tegelikkusega, lähevad üle ja tegelikkus jätkub. Donna Haraway on oma "Küborgi manifestis" kirjutanud, et piir teadusulme ja sotsiaalse reaalsuse vahel on vaid optiline illusioon. "Aja serval heliseb valgus" vaatleb seda piiri ning selle lähiümbrust kui paika, kus midagi siiski vormub, miski teeb end nähtavaks, või kuuldavaks, või tajutavaks, või mõistetavaks, või lihtsalt teatavaks," selgitavad kunstnikud.

Näitusel osalevad Katrin Enni, Sandra Ernits, Marten Esko, Mihkel Ilus, Olev Kuma, Holger Loodus ja Solveig Lill.

Näitus jääb avatuks 8. novembrini.