Kunstnik Katrin Enn näeb ulmes võimalust vaadata maailma teise nurga alt. "Minu jaoks on ulme nagu mingisugune pikk silm, läbi mille sa vaatad kaugusesse, aga tegelikult sa vaatad ikkagi sedasama, mis sul on. See on minu jaoks üks viis maailma vaadata," kirjeldas ta Klassikaraadio saates "Delta".

Enni sõnul võib ulme olla ka võimalus vaidlustada olemasolevaid tulevikunägemusi ja pakkuda nende asemele alternatiive. "Hilisemas elus olen aru saanud, et ulme võib olla ka väike protest tulevikuvisioonide vastu, millega sa alati nõus ei ole. See on võimalus pakkuda välja oma alternatiivne maailm."

Enni on näitusel loonud fiktiivse ruumi, mille keskel asub tulnukatega kontakti saamiseks mõeldud seadeldis. Tema installatsioon meenutab väikest liivakasti, milles on hõbedased metallist objektid. Külastaja saab kastis kaevata ja objekte puudutada. Nende liigutamisel tekivad ruumis helid, mis kujutavad ette tulnukate liikumist.

Kunstniku sõnul võimaldab selline fiktiivne raamistik tegeleda talle tuttavate kunstiliste võtetega, mõeldes samal ajal teemadele, millele igapäevaelus tavaliselt ei mõelda. Enni huvi ulme vastu on seotud küsimusega, kuidas inimesed võiksid kosmoses teiste tsivilisatsioonidega kontakti saada.

"Mulle tundus, et kunagi oli rohkem diskussiooni selle üle, et kui me nüüd läheme kosmosesse, mis seal juhtub, kellega me seal kohtume ja kuidas nad meiega suhtlevad. Tänapäeval ei ole see diskussioon enam nii esil," rääkis Enni.

Kunstnikku huvitab ka, milliseid seadmeid inimesed kosmosesse saadavad ja milliseid signaale nad võivad sealt vastu võtta. Ta tõi esile võimaluse, et tulnukate suhtlusviis võib olla inimestele äratundmatu.

Enni installatsioonis on olulisel kohal alumiinium ja sinakas valgus. Materjalivaliku lähtekohaks olid kunstniku huvi metallide vastu ning nende seos universumi tekkega.

"Mind on paelunud metallid, sest need on sügaval maa sees. Planeedid on tekkinud suurte plahvatuste ja kosmoses tiirleva tolmu kaudu ning metall on üks aine, mis seob universumi tervikuks," selgitas Enni. Sinine valgus sündis soovist leida alumiiniumiga sobiv lahendus.

Kunstnik Holger Loodus läheneb ulmele fiktiivse ühiskonna loomise kaudu. Tema teoses kummardatakse teistsuguseid jumalusi, kes pakuvad lunastust. Külastaja peab teosega vahetult suhestuma, et sellest osa saada.

"Selleks, et teosele pihta saada, peab siia kohale tulema. Kui hästi läheb, saate minu käest oma mikrolunastuse," rääkis Loodus.

Looduse sõnul on ulme teda huvitanud lapsepõlvest saadik. Ta on lugenud palju ulmeraamatuid ja vaadanud ulmefilme. Huvi taga on soov mõtestada nähtusi, mida tegelikkuses pidevalt ei eksisteeri.

Loodusele on omane jutustav stiil. Ta soovib pakkuda midagi uut ning katsetab oma töödes erinevate võimalike tulevike ja olevikega.

"Võib-olla on igal kunstnikul sisemine vajadus pakkuda midagi, mida pole varem tehtud. Siis tuleb mõelda, mis see olla võiks. Olen palju mõelnud sellele, kuidas pakkuda erinevaid versioone võimalikest tulevikest ja olevikest," rääkis ta.

Looduse hinnangul on ulme viimastel aastakümnetel muutunud. Kui varasemates ulmefilmides kujutati sageli roboteid ja kosmoselende, siis praegu on kesksemad küsimused abstraktsemad ning seotud nähtustega, mis on juba inimeste igapäevaelus olemas.

"Ulme on hoopis see, mida me tegelikult praegu kogeme, mida me ei oska lahti mõtestada. Me tegeleme täiesti realistlike nähtustega ja vaatame neid lihtsalt teisest vaatepunktist," rääkis Loodus.

"Aja serval heliseb valgus" valmis seitsme kunstniku koostöös. Lisaks Katrin Ennile ja Holger Loodusele saab näha ja kuulda Sandra Ernitsa, Martin Esko, Mihkel Ilusa, Olev Kuma ja Solvei Lille teoseid. Väljapanekus on ühendatud maal, joonistus, skulptuur, installatsioon ja helikunst.

Näitusel ei ole ühte kindlat kuraatorit, vaid kunstnikud arutasid koos, millise kuju väljapanek saab ja kuidas eri teosed omavahel suhestuvad. Looduse sõnul oli kuraatorita näituse korraldamine teadlik valik. Eesmärk oli kujundada tervik kollektiivse autorlusena, et üks inimene või üks visioon ei mõjutaks teiste lähenemisi liigselt.

Arutelud aitasid kunstnikel ulme mõistet uuesti läbi mõelda. Enni sõnul oli koostöö teiste kunstnikega nauditav, sest see võimaldas jälgida, kuidas erinevad mõtted ja töövõtted üksteist mõjutavad.

"Tundsin, et teiste kunstnike võtted või mõtted libisesid tasapisi ka minu teostesse. Mõtlesin, et võib-olla olen oma töö kaudu dialoogis kellegi teisega," avas Enni.