Golshifteh Farahani: olen mures, kas Iraan jääb üldse alles

Iraani näitleja Golshifteh Farahani ütles intervjuus ERR-ile, et ei küsi enam endalt, kas ja millal ta võib Iraani naasta, vaid mõtleb, kas varsti on enam üldse Iraani, kuhu tagasi minna.
28. veebruaril alanud USA ja Iisraeli sõjaline rünnak Iraani vastu, mille käigus hukkus Iraani kõrgeim juhtkond, mille eesmärgiks oli hävitada Iraani tuuma- ja raketivõimekus, on jõudnud ummikseisu. Iraan blokeerib ja ohustab naftatransporti Hormuzi väinas ning korraldab endiselt raketirünnakuid regioonis USA liitlaste vastu.
Aasta alguses Iraani režiimi riigist seestpoolt ohustanud massimeeleavaldused vaigistati võimude korraldatud veresaunaga. Agentuur Reuters vahendas sel nädalal Euroopa Liidu kõrge ametniku hinnangut, et sõjaline kampaania võis hoopis tugevdada Iraani kõige karmimat joont järgivate poliitiliste liidrite positsiooni riigis.
Selles kontekstis vestlesime PÖFF-i raames Tallinnas viibinud Iraani näitlejanna Golshifteh Farahaniga, kes elab sunnitud eksiilis Prantsusmaal ja on kujunenud rõhutud Iraani rahva üheks eestkõnelejaks.
Mis teie arvates läks valesti - kuigi riigi toimusid massidemontratsioonid režiimi vastu, USA ja Iisrael ründasid Iraani sõjaliselt, liidrid eesotsas Ali Khamaneiga tapeti - režiimi muutmine ja Iraani rahva jaoks vabaduse saavutamine ebaõnnestusid?
Kõigepealt tahaksin esitada küsimuse teile ja publikule. Viimasel ajal olen endalt sageli küsinud: kas Julia Roberts või Jennifer Lawrence vastaksid küsimustele Trumpi poliitika kohta? Või kas Marion Cotillard kommenteeriks Marine Le Peni poliitikat? Mõtlen sageli, et on kummaline, kuidas oma piirkonna näitlejana pean pidevalt vastama poliitilistele küsimustele. Veel kummalisem on see, et ma ka vastan neile ja mul on vastused.
Aga teie küsimuse juurde tagasi tulles: ma arvan, et maailma poliitiline olukord on praegu nii keeruline ja nii raskesti mõistetav, isegi meie endi jaoks. Usun, et poliitikud ise ka ei saa täielikult aru, mida nad teevad.
Ma ütlen olukorra kohta Iraanis nii: me oleme rünnaku all riigis sees. Inimesi hukatakse, nad elavad kohutavas majanduskriisis. Samal ajal pommitavad riiki ameeriklased. Kes selle all kannatab? Inimesed.
Näiteks pommitati meditsiinitarbeid tootvat tehast. Diabeedi või sclerosis multiplex'i põdevatel inimestel ei ole enam ravimeid. Sanktsioonide tõttu ei jõua ravimid riiki. Kes on kogu selle sõja ohvrid? Inimesed. Ja see jätkub ning jätkub.
Minu tähelepanek on, et poliitikud mängivad oma mänge, lähtudes huvidest: energiasõjast nafta pärast ja võimust. Nad ei mõtle inimestele ega sellele, kui palju inimesed kannatavad. Iraani inimesed on kannatanud nii väljastpoolt tulevate sanktsioonide kui ka seespoolse rõhuva režiimi tõttu. Nad kannatavad jätkuvalt. Nüüd on lisandunud pommitamine.
Kas teil on ühendus oma lähedaste sõpradega Iraanis? Kas teate, milline olukord seal praegu valitseb? Kuidas inimesed elavad ja mida nad tunnevad?
Sõja ajal lülitati internet muidugi täielikult välja. Praegu on ühendus olemas ja inimestega saab suhelda. Saan öelda nii palju, et valitseb tohutu segadus ja lootusetus.
Kui räägin oma sõpradega Iraanis, ütlevad nad, et elasid kogu pommitamise aja justkui oma elu viimaseid hetki. Nad ei olnud leinas ega kurvad. Nad mõtlesid: võtame õhtu vastu nii, nagu see oleks meie viimane. See on Iraani vaim.
Aga inimesed elavad kohutavas majanduskriisis. Hinnad on väga kõrged ja nad kannatavad. Valitseb lootusepuudus ja ebakindlus, sest keegi ei tea, kas homme hakatakse jälle pommitama või mitte. Miski ei ole stabiilne.

President Donald Trump kirjutas septembris sotsiaalmeedias, et Iraani majandus on kokku varisemas. Ta küsis: "Millal Iraani rahvas lõpuks üles tõuseb ja võitlema hakkab?" Mida te sellest arvate?
Ma arvan, et kõik poliitikud lähtuvad ainult oma huvidest. Ükski poliitik ega riik ei tule heast südamest teist riiki aitama, eriti veel riiki, kus on naftat. Ma ei usu enam ühegi poliitiku sõnu. Nad kõik valetavad. Nad kõik järgivad mingit huvi, mis ei ole inimeste hüvanguks, isegi mitte nende enda inimeste omaks.
Ka Ameerika inimesed kannatavad praegu hinnatõusu ja majanduslike raskuste tõttu. Ka eurooplased kannatavad majanduskriisi tõttu. Kõik kannatavad. Selle maailmaga on midagi valesti. Selle maailma poliitikaga on midagi valesti. Ma ei usalda ühtegi sõna, mis tuleb poliitiku suust. Nad kõik valetavad. Mitte miski, mida nad on teinud, ei ole toonud meie maailmale head. Meie maailm variseb nende tõttu kokku.
Mina elasin oma esimesed 12 eluaastat Nõukogude Liidu okupeeritud Eestis. Ka meil ei tulnud inimesed aastakümneid tänavatele sellisel viisil, et oleks kukutanud režiimi ja selle liidreid. Selleks pidi midagi juhtuma, saabuma teatud soodne olukord. Mis olukord peaks saabuma, et Iraanis praegune režiim kokku kukuks?
Iraan on tõeline juveel. Iraanil on loodusvarad. Iraanil on tähtsad ühendusteed ja koridorid. Iraanil on maailmas väga eriline geograafiline ja geopoliitiline asend. Minu arvates ei saa ühte kohta teisega võrrelda. Ausalt öeldes ma ei tea vastust, sest igal paigal on oma eripära.
Praegu mõtlen ma eelkõige Iraani suveräänsusele, sest nii paljud jõud ei taha, et Iraan üldse eksisteeriks. Nad ei taha näha suurt Iraani eksisteerimas. Aga küsimused, mida ma täna endalt küsin, ei puuduta enam ainult Iraani. Need puudutavad ellujäämist selles maailmas laiemalt. Ma ei eralda enam Iraani ülejäänud maailmast, sest esimest korda maksavad sõja hinda ka inimesed Ameerikas. Esimest korda kogevad ameeriklased omal nahal seda, mida sõda päriselt endaga kaasa toob.
Aga kas teil on lootust? Kas usute, et ühel päeval saate vabasse Iraani tagasi pöörduda ja seal jälle filme teha?
Ma küsin endalt hoopis, et kas Iraan jääb üldse alles. Kas tulevikus üldse on olemas Iraan, kuhu mul oleks võimalik tagasi pöörduda? Mis jääb Iraanist alles? Iraan on suur maa, mis on eksisteerinud tuhandeid aastaid. See on olnud suur riik, kuid muutunud aja jooksul järjest väiksemaks ja väiksemaks. Küsimus ei ole niivõrd selles, kas mina saan Iraani tagasi minna. Küsimus on selles, kas Iraanil lastakse eksisteerida, et mul oleks üldse olemas riik, kuhu tagasi minna.
Kas Iraan võiks teatud arengute korral muutuda Afganistani sarnaseks riigiks, kus naisi rõhutakse samal määral nagu Afganistanis?
Ei, ma ei usu seda. Afganistanil on oma eripära. Seal on mäed. Nagu ( "Kabuli kellukeste" režissöör, toim.) Chabname Zariab ütles, on seda riiki korduvalt maha müüdud ja vallutatud. Seda on rünnanud Nõukogude Liit, venelased, ameeriklased. Ei, ma ei usu, et Iraanist saab Afganistani sarnane riik.

Film "Kabuli kellukesed" esilinastus sel nädalal PÖFF-il Tallinnas. Film käsitleb naiste olukorda Talibani võimu all ning noorte poiste seksuaalset ärakasutamist Afganistanis. Teie tegelaskuju püüab selles filmis Kabulis poisse nende väärkohtlejate käest päästa. Miks on see lugu oluline? Mis pani teid selle rolli vastu võtma?
Väga oluline on jutustada lugusid õudustest, millest tavaline valge lääne inimene ei suuda täielikult aru saada ja mida ta ei oska käsitleda. Ma pean silmas bacha bazi't, pedofiiliaga seotud praktikat. See ei tähenda ainult väikeste laste seksuaalset väärkohtlemist, vaid sageli ka nende piinamist. See ei ole lihtne teema. Lääne publikul ei ole seda kerge vaadata ega vastu võtta. Kui aga õnnestub jutustada see lugu nii, et publik suudab tegelastele kaasa tunda ega sulge end emotsionaalselt, siis on see väga oluline.
"Kabuli kellukesed" on üks neist haruldastest filmidest, mis paneb publiku lugu jälgima ilma soovita, et see lihtsalt kiiremini läbi saaks, sest teema on liiga raske. Film kõnnib väga õhukesel piiril, aidates inimestel tunnetada, mida ohvrid ja kohalikud tegelikult läbi elavad.
Kolmapäeval Tallinnas toimunud maailmaesilinastus oli tõeliselt emotsionaalne. Ma viibisin kohal. Publik aplodeeris kaua, paljudel vaatajatel olid pisarad silmis. Te kiitsite ka Afganistanist pärit kaasnäitlejaid, kes on nüüd pagulased Euroopas. Miks oli nende inimestega koos töötamine teie jaoks nii oluline?
See oli üks kõige uskumatumaid ja meeldejäävamaid kogemusi kogu minu elus. Elud, mida nad on elanud, ja lood, mida nad räägivad, on kõik ainulaadsed. Igaühe elust võiks teha omaette filmi.
Töötada koos inimestega, kes on kaotanud oma pereliikmed Talibani tõttu, ilma igasuguse põhjuseta... Mõne puhul tungiti lihtsalt nende koju ja lasti kogu perekond maha.
Ma õppisin neilt väga palju. Olin seal peamiselt selleks, et neid kuulata, neilt õppida ja mõista nende tundeid.
Kas kunstiline mängufilm võib olla vastupanu vorm?
Tänapäeval ongi ainus tõeline vastujõud kohutavale poliitikale kunst. Kunst on omamoodi lepituse vorm. See ehitab sildu, toob inimesi kokku. Kunst on see, kuhu saame selles kohutavas maailmas varjuda.
PÖFF-il on tänavu juba kolmas film, mille peaosas te olete, ning teie ise olete Tallinnas teist korda. Mis teid siia tagasi toob?
Loomulikult filmid, aga ka Eesti. See riik paelub mind iga kord, kui siia tulen. Käin aina uutes kohtades. Eile näiteks Kumu kunstimuuseumis, jalutasin pargis. Eestlaste juures on miski , mis teeb mind väga uudishimulikuks. Te olete mõistatuslik, ettearvamatu rahvas. Püüan teid lahti mõtestada, mõista ja tunnetada. Teie kehakeel, kõneviis, olemise viis... see on väga eriline.
Mulle meeldib siin käia. See keerukus, Läänemeri, ühendusteed... Eestil on ühel pool Venemaa, teisel pool Soome. Ja see pidevalt kuklas olev mõte võimalikust Venemaa sissetungist on kujundanud eestlased selleks, kes te olete. Mulle meeldib siia tagasi tulla, vaadata, jälgida ja üha rohkem mõista.
Te ei ole pealispinnal väga väljendusrikkad. Aga selle pinna all toimub palju sellist, mida kohe ei näe. Mulle see meeldib.
Golshifteh Farahani on esimene suurtesse Hollywoodi filmidesse jõudnud Iraani näitleja. Farahani on ise kirjeldanud, et peale seda, kui esines 2008. aastal New Yorgis Ridley Scotti filmi "Valede rägastik" pressikonverentsil katmata peaga, järgnesid kodulinnas Teheranis seitse kuud kestnud ülekuulamised ning lõpuks soovitus kohtunikult Iraanist 24 tunni jooksul lahkuda. Sestpeale elab Farahani Prantsusmaal.
Eesti kinodes on Farahani ekraanil olnud näiteks filmides "Kariibi mere piraadid 5" ja Jim Jarmuschi filmis "Paterson". PÖFF-il on Farahani peosatäitjana osalenud filmidega "Lugedes Lolitat Teheranis" (2024), "Oh, mis rõõm!" (2025) ning "Kabuli kellukesed" (2026).
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor





















