Film "Härra Eikeegi Putini vastu" räägib sellest, kuidas on Venemaa koolid muutunud pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust Ukrainasse, kuidas neisse imbub riiklik propaganda, kuidas korraldatakse militaristlikke üritusi ja selliseid tunde nagu "Vestlused olulistest asjadest". Kõike seda näidatakse ühe tavalise kooli näitel väikeses Uurali linnas Karabašis, kus filmi autor töötas õpetajana.

Te lahkusite Venemaalt 2024. aastal, seega olete nüüdseks olnud juba kaks aastat emigrant. Kas olete uue eluga harjuda suutnud?

Kõige lihtsam oleks öelda, et olen pagenduses, kuigi mulle tõesti ei meeldi, kui öeldakse pagenduses. Kas ma olen emigrant? Jah, sunnitud emigrant. Sellega harjumiseks pole valmis retsepti, igaüks harjub omal moel. Mõnes mõttes on minul lihtsam, sest mind ei lõigatud ära filmi loomise protsessist (filmi monteeriti Taanis – autori märkus), samuti mitte selle linastumisjärgsest tööst. Praegu käime festivalidel, esineme erinevatel loengutel ja tutvustame filmi. Nii et ma ei ole oma tegemistest kõrvale jäänud.

Praegu keerleb kogu teie elu järelikult selle filmi ümber. Kõik auhinnad on juba käes, isegi Oscar on olemas. Mis saab edasi? Nobeli preemia?

Jah! Just sellega ma nüüd tegelema hakkangi!

Ja millises valdkonnas?

Füüsikas – nii et kõik koolis lihtsalt pikali kukuksid.

Muide, mida õpetab filmi peamine antikangelane, õpetaja Abdulmanov?

Ajalugu ja ühiskonnaõpetust. Ja muide, ka füüsikat, sest õpetajatest on puudus. Oli üks aasta, mil ta õpetas lastele füüsikat.

Mis hinde teie ise koolis füüsikas saite?

Mul oli "kolm".

Ja ometi on eesmärgiks Nobeli preemia?

Miks mitte? Einsteinil oli ka "kolm".

Aga praegu keerleb kogu teie elu ikkagi selle filmi ümber. Teil on Oscari-võitja kuulsus. Mis saab siis, kui see kuulsus otsa saab? Kas tunnete sellele mõeldes sisimas hirmu?

Ei, hirmu ei ole. Võib-olla paistab see ainult teie silmis niimoodi – Oscar, BAFTA, Sundance! Mina ennast niimoodi ei upita. Olen samal tasemel, kus olin ennegi. Saan aru, et kui hakkan end nüüd mingile pjedestaalile upitama, on hiljem väga valus sealt tagasi samasse argipäeva kukkuda. Seepärast ma lihtsalt ei astugi sellest argipäevast välja. Me räägime teiega justkui kahes eri keeles. Teie ütlete: "Oscar, BAFTA, kuulsus!" Aga mina istun ja mõtlen, et kellest te üldse räägite.

Sõja alguses olid Ukraina dokumentaalfilmid oma kuulsuse tipul: Mstõslav Tšernovi film "20 päeva Mariupolis" võitis 2024. aastal Oscari. Kaks aastat on möödunud ja nüüd valis Oscari-komitee filmi konflikti teisest poolest. Miks see teie arvates nii läks?

Seda küsimust tuleks esitada Ameerika Filmiakadeemia liikmetele. Mina ei tea. On inimesed, kes hääletavad – akadeemia liikmed. Minu arvates oleks parem küsida nende käest.

Kuidas film üldse Oscarile jõuab? Mida selleks tegema peab?

Kõigepealt osalesime erinevatel festivalidel ja seejärel esitasime Oscarile kandideerimise avaldused. Avaldusi oli kaks. Esimene oli Taani poolt parima võõrkeelse filmi kategoorias, sest tegemist on Taani ja Tšehhi koostööfilmiga. Nende süsteem toimib samamoodi nagu Oscaritel: nad valivad kolme filmi seast ühe ning lõpuks valisid nad "Härra Eikeegi Putini vastu" ja esitasid selle konkursile. Lisaks esitasime filmi dokumentaalfilmina.

Edasi toimus kõik etappide kaupa. Kõigepealt vaatavad filmi ainult dokumentaalfilmide kategooria liikmed ja esialgu hääletavad ainult nemad. Seejärel hääletavad jälle ainult nemad ja siis veel kord ainult nemad. Lõpuks hääletavad juba absoluutselt kõik.

Nii et esimesed kolm korda hääletavad ainult dokumentaalfilmide tegijad?

Jah: pikk nimekiri, lühinimekiri ja nominatsioon. Nominentide filme vaatavad juba kõik.

Kas hoiate Karabašiga ja kooli vilistlastega sidet? Ütlesite ühes intervjuus, et just vilistlased ehk teie filmi tegelased kirjutavad teile auhinnatseremooniateks kõnetekste.

Nad kirjutavadki mulle kõned valmis.

Mida see tähendab?

Noh, kui võidate Oscari, peate lavale minema ja midagi ütlema. See, mida te seal ütlete, ongi teie väike kõne.

Aga see kestab ju minuti, võib-olla vähemgi...

Mis mõttes minut! Kirjutasin oma poistele: "Kuulge, kui meid ikkagi välja kutsutakse ja me ikkagi võidame, siis mida te tahaksite öelda?" Nad kirjutasid tohutu pika teksti. Kõik selle, mida nad tahtsid jagada. Said kokku, panid kõne kokku ja saatsid selle mulle.

Nii me siis istume Oscarite galal ja meie tõlk Robin küsis minult: "Aga kui meid välja kutsutakse, mida sa ütlema hakkad? Ma olen mures, sest kõiki sõnu ei saa ühtemoodi tõlkida, tuleb lähtuda lause kontekstist." Vastasin, et kui meid välja kutsutakse, loen ette selle, mille poisid kirjutasid. Tema ütles: "Näita mulle, et ma teaksin, kuidas tõlkida." Näitasin talle teksti ja tema ütles: "Kas sa oled päris hulluks läinud?"

Asi on selles, et dokumentaalfilmide kategoorias antakse kogu kõne jaoks 45 sekundit. Minu ja Davidi aeg (filmi produtsent David Borenstein – autori märkus) jagatakse pooleks, nii et meile jääb juba ainult 20 sekundit. Kuna mina olen koos tõlgiga, jagatakse minu aeg veel kord pooleks – järele jääb 10 sekundit. Seega pidime kogu selle pika tekstimassiivi, mille poisid meile saatsid, kokku suruma nii, et mõte jääks samaks.

Kas mõni teie õpilastest vaatas auhinnatseremooniat?

Muidugi, kõik vaatasid.

Ja kuidas nad sellesse suhtusid? Mida nad pärast nähtu kohta ütlesid?

Kirjutasid õnnitlusi.

Kas keegi neist ei tundnud, et olete nad selle filmiga halba olukorda pannud? Pean silmas neid, kes filmis kaadrisse jäävad – õpetajaid ja õpilasi.

Ei, nad ei ole kannatada saanud ega ole minu peale pahased.

Aga õpetajad? Kui ma filmi vaatasin, meeldisid mulle kõik õpilased, aga õpetajad...

Näiteks ajalooõpetaja Abdulmanov andis intervjuu Andrei Malahhovile (tuntud Venemaa telesaatejuht – autori märkus), kus ütles, et talle meeldib, kuidas teda filmis kujutatakse. Et ma näitasin teda veelgi suurema patrioodina ja inimesena, kes armastab Venemaad...

...kui ta tegelikult on?

Noh, järelikult meeldib talle kõik ja ta on sellest vaimustuses. See, mis Karabašis juhtus, on tõeline fenomen. Inimesed räägivad seal minust halvasti, aga filmi kohta nad halvasti ei räägi.

Kas paljud Karabaši elanikud on filmi näinud?

Kõik!

Kummaline: õpilastele film meeldib, Karabaši elanikele meeldib, siinsele publikule meeldib, õpetaja Abdulmanovile meeldib, aga Putin andis Pavel Talankinile välisagendi staatuse. Miks see teie arvates nii on?

Noh, seda küsige tema enda käest! Oi, muide, teile tuli Whatsappi sõnum (intervjuu salvestati Iphone'i sisseehitatud diktofoniga – autori märkus).

Ja mida seal kirjutatakse?

Keegi Maria Zahharova...

See on Venemaa välisministeeriumi ametliku esindaja Maria Zahharova Telegrami kanal. Pean seda töö tõttu lugema. Aga Putinist rääkides?

Kuulge, paljud asjad, mis tavalistele inimestele meeldivad, ei meeldi Venemaa Föderatsiooni presidendile. Näiteks paljudele inimestele meeldib seadusi järgida, aga temale ei meeldi. Paljudele meeldib austada inimeste elu ja tervist, aga temale ei meeldi. Inimestele meeldib austada naaberriikide territoriaalset terviklikkust, nad ei mõtlegi isegi sõja peale, aga temale ei meeldi. Ta on peast segane inimene, nii et ainult jumal teab, mis talle meeldib ja mis mitte.

Pärast Oscari saamist lasite tuntud vene preestril Aleksandr Uminskil Pariisi kirikus Oscarikujukese pühitseda. Miks?

Uminskist räägime veel. Ma lasin selle pühitseda inimese juures, kes ei toetanud Venemaa sõjakuritegusid ega sissetungi Ukrainasse, kes heideti Vene õigeusu kirikust välja ja oli sunnitud Venemaalt emigreeruma. Nii et siin ongi vastus.

See vastab küsimusele, miks just tema. Aga miks oli seda üldse vaja teha?

Filmis lausub Putin lause, mis tegelikult ei kuulu talle: "Sõdu ei võida väejuhid, vaid kooliõpetajad." Täielik lause kõlab aga nii: "Sõdu ei võida väejuhid, vaid kooliõpetajad ja preestrid." Ja kui te seda Oscarit käes hoiate, saate kohe aru, et on olemas kooliõpetajaid ja preestreid, kes on sõja vastu. See tähendab, et tema ei võida seda sõda mitte kunagi. Kogu lugu.

Niisiis on õpetaja Talankin ja preester Uminski Putinist tugevamad?

Jah. Just nii.

Film hõlmab sõja kahte esimest aastat ja näitab, kuidas propagandamasin üha suuremaid tuure kogub. Mina olen sündinud 1971. aastal, käisin nõukogude koolis, olin pioneer ja nii edasi. Ka meil olid oma "Vestlused olulistest asjadest" ja kogu see patriootlik kasvatus, aga keegi ei uskunud enam sellesse jamasse. Kas tänapäeva lapsed usuvad seda, mida õpetajad neile räägivad, eriti seda peamist antikangelast Abdulmanovit?

Kuulge, täiskasvanud inimesed usuvad! Täiskasvanud inimesed usuvad. Inimesed, kellel on mitu kõrgharidust, teadusdoktorid, nemadki usuvad. Lastest rääkimata...

Eduard Radzinskyl oli Stalinist loengukursus ja ta tõi seal näiteks ühe lause. Ma ei tea, kas see on tõesti Stalini ütlus või mitte: "Pärast minu surma tuuakse mu hauale prügi, kuid ajaloo halastamatu tuul pühib selle minema." Putin ongi praegu see ajaloo halastamatu tuul, sest need koolilapsed ütlevad suureks saades: "Aga paistab, et Putini ajal oli ikka parem!" Ja see on kõige hirmsam, mis juhtuda võib. Seda filmi hakatakse veel vaatama ja seda näidatakse veel. See ei ole ühekordseks tarbimiseks mõeldud dokumentaalfilm.

Üks tuntud pedagoog ütles pärast BAFTA auhinna üleandmist väga ilusa mõtte: "Kõigepealt muutub [propaganda] kõigi jaoks rutiiniks, keegi ei taha seda teha – ei õpetajad ega lapsed. Seejärel muutub see kultuuriks, see tähendab tavaliseks päevakavaks, elu osaks, nagu ärkamine ja kohvi joomine. Ja lõpuks muutub see puuriks, millest pole enam võimalik välja pääseda."

See film näitabki, kui kiiresti on õpetajad sellesse puuri jälle sisenenud. Oli nõukogude puur – keegi ei teinud mingit vigadest õppimise tööd. Keegi ei öelnud: "Kuulge, teid kõiki oli zombistatud." Keegi ei sõitnud sellest puurist tankiga läbi, ei rullinud seda teerulliga üle ega põletanud happega ära. Ja nüüd on selle peale lihtsalt kasvanud veel üks puur, Putini propaganda puur.

Inimeste peas valitseb täielik puder ja nad tuleb sellest puurist ükshaaval välja juhtida. Inimestele ei meeldi tunnistada, et neid on petetud.

Aga kas teie õpilaste seas on ka neid, kes pole zombistunud? Tahaksin uskuda, et on...

On küll. Ma loodan, et on. See mõjub ju kõigile erinevalt. Pole olemas valmis retsepti, kuidas seda vältida... (pikk paus) On poisse ja tüdrukuid, kes toetavad Putinit ja sõda, ning on neid, kes Putinit ja sõda ei toeta. Väga palju sõltub perekonnast. Kui vanemad ütlevad lapsele kodus: "Püüa mitte kuulata, mida õpetaja sulle räägib, vaata parem aknast välja, joonista või mõtle millelegi heale", siis tekib sellistel lastel sõjavastane immuunsus.

Selliseid lapsi võib leida ka filmist. Kui sõdurid granaate näitavad, on lapsi, kes lihtsalt ei puutu relvi. Ja võrrelge, kui paljud lapsed olid sunnitud kuulama Wagneri eraarmee loenguid ning kui paljud jäid pärast seda nendega koos pilti tegema.

Filmi kohta on esitatud ka päris palju etteheiteid. Eelkõige heideti teile ette, et tekitasite oma missiooni ümber pidevalt salatsemise õhkkonda, kuid ise olete kaadris nii sageli, et keegi pidi teid ilmselgelt filmima. Kes oli see operaator?

Ütleme nii, et jumal aitas.

Te kohtute palju vaatajatega. Kas selles, mida välismaalased ja venelased küsivad, on erinevusi?

Küsimused on erinevad. Selle erinevuse mõistmiseks tuleks lihtsalt minuga eri riikides ringi sõita. Küsimusi oli tohutult palju, ma ei suuda neid kõiki praegu meenutada. Aga üks eripära on küll: inimesed Venemaalt, Ukrainast ja Valgevenest ütlevad: "Aitäh filmi eest!", teiste riikide inimesed aga ütlevad: "Õnnitlen filmi puhul!"

Te olete öelnud, et tahate Venemaale tagasi pöörduda. Aga milleks?

Sellepärast, et see on vajalik. Isegi kui ei taha, peab režiimi langemise korral asjad kokku pakkima ja Venemaale sõitma, sest meil tuleb hävitada nii esimene kui ka teine puur, milles inimesed praegu elavad, ning öelda neile, et neid on petetud. Inimestele ei meeldi tunnistada, et neid on petetud, ja nad tuleb sellest puurist ükshaaval välja juhtida. See on individuaalne töö ja seda tööd saab olema väga palju.