Sadu debüütalbumi mitte kõige suurema fännina avaldas mulle teise plaadi kõige uhkemalt esitletud singel "Laulu.seest.välja.ei.saa" päris head muljet, sest bändi pop-folgi tasakaal, mis oli juba niigi popi poole kaldu, läks sel singlil täiesti viimase poole kreeni. Jah, torupill oli alles, pinises pingsalt terve loo, aga nii, et korraga võis sellest lugeda välja Viljandit ja Skrillexit.

Refräänis veel EDM-ilikud häälemoonutused, loo lõpus ärkavad kuskil selle pinina vahel ellu kõrgehäälsed sireenid. Ootamatult detailirohke, mitmekülgne ja kihiline lugu bändilt, kes tundus, et oli enda ja oma publiku jaoks ideaalse retsepti juba valmis mõelnud.

Kahjuks ei olnud see eelvaade ülejäänud albumile ega teade suurest sammust, mis oma saundis edasi tehakse. Üldiselt on kogu lähenemine ja kõla törtsu või kaks profim, aga üldiselt jäädakse oma natukene liiga villalõhnaliste regipop-retseptide juurde, millega saime tuttavaks juba albumil "Probleemid paradiisis", mida siis vastavalt teemale või žanriviidetele lugude kaupa kohandatakse.

"Nuga.selga" võiks vabalt olla ka näiteks Küprose Eurovisiooni lugu, mis õhtu lõpuks teleka ees istujate ühine lemmik on. "Läbi.lillede" folklauluga salmide vahele pikitakse selliste lamavate politseinikena jällegi romantilisi vaikoeplikisme. Teistpidi, kõige ekstreemsematel juhtudel, läheb vahepeal lugudega "Tänasesse.usku" või "Meie.aja.kuulsaim.piraaditar" asi täiesti lorilauluks ära. Viimase kahe loo produktsioon läheb ka üllatavalt multikalikuks, esile tõstetud suured ja ümarad trummid tekitavad mingi atmosfääri-nihke, mida näiteks "Laulu.seest.välja.ei.saa" pealt kuidagi välja kuule.

Kohe, kui sellest regi-registrist välja astutakse või see natuke teistmoodi konteksti seatakse (näiteks seesama "Laulu.seest.välja.ei.saa" või ka "Põua" refrään), läheb kogu pilt selgemaks ja Sadu hakkab avanema. Kahjuks juhtub seda vaid momenditi. Loodetavasti julgetakse tulevikus seda võimalust rohkem ära kasutada. Refräänidele on kollektiivil selgesti kõrva ning vokalistid oskavad need ka suureks laulda, millele lisab huvitavust ka kahe tämbri, Sofia-Liis Liivi sametise ja Sandra Sillamaa käredama, vaheline kontrast.

Sadu esimese albumi konkurentsitult parim lugu oli "Läbi roosipõõsaste" (kuigi olen kaitsekõne või kolm pidanud ka "Igavese" refrääni eest), mis samamoodi tegi folgist folk-popi retseptis pigem maitseaine kui kõrvalroa. Justintimberlake'ilikku pala (tema metsamehe ajastust) vedas eest Sofia-Liis Liiv, kes, ma loodan, et kaalub koos mõne kaasaegse ja särava produktsioonikeelega tegijaga ka soolomaterjali lindistamist, sest tundub, et seal on peidus veel külgi, mis Sadu sisse ära ei mahu, aga tasuksid siiski avastamist.

"Teise Vaatuse" regilaulundus (parema sõna puudumisel tuleb mul sellist karmilt liialdavat-üldistavat-lihtsustavat terminit kasutada) surub vaatamata viidete paljususele suurema osa lugudest ühte auku ja tekitab mitte kõige pikema plaadi jooksul korduseid, mida nii palju kindlasti vaja ei ole.

Pärast päris mitut kuulamist ei suuda ma suurt osa plaadist ka suure vaevaga meenutada. Selle asemel hakkab peas käima hoopis selline üldine "Sadu"-meloodia, ettekujutus sellest, kuidas üks Sadu lugu kõlab. Mingis mõttes on see äkki hea märk, kui bänd on suutnud endale lühikese ajaga nii selgelt "oma" kõlapildi luua. Teises mõttes võib see olla ka märk sellest, et välja töötatud retseptis tehakse muudatusi ainult näiliselt.

Ei tea, kas kõige muu keskel läks uue plaadiga asi väga kiireks ära. Arvestades bändi viimase aasta edu-menu ja graafikut on üldse raske ette kujutada, millal oli aega kõik need lood kirja panna. Nagu näha, siis aega siiski oli, aga äkki ei olnud aega kirjutada neid lugusid, mis juba valimisse jõudnutele veidi konkurentsi tekitaks, mõne teise loo välja puksinuks ja plaadile seega rohkem varieeruvust oleks tekitanud? Selline spekulatsioon, mis ei pruugi maksta mitte midagi.

Aga kui üks tugevus Sadul on, siis on see kindlasti kahe eeslaulja omavaheline, aga ka väljaspoole kiirgav karisma. See kas istub või ei istu, kellegi jaoks on kindlasti "liiga palju", aga töötab see igatahes. Ka see, et see aktiivselt ei istu või on "liiga palju", on tegelikult märk sellest, et see töötab. Arvatavasti on see ka peamine põhjus, miks nad on andnud viimase aasta jooksul sadu (vabandust! tegelikult muidugi vähem, aga oli vaja) kontserte, kus käis kokku arvatavasti uskumatu arv inimesi ja miks nad valmistuvad bändi teisel(!) tegutsemisaastal Unibet Arenal esinema.

Nüüd, kus oleme selles kokku leppinud, siis põhjust oma laulukirjutajat ja kitarristi solistiks suruda ning seeläbi oma peamine tugevus taustale jätta, ma ei näe kusagil. Siin on võib-olla mingi sihtrümade erinevus, mis juhul ei olegi midagi parata. Kui Frederik Küüts Timbalandi kombel taustal vokaalpartiidele vundamenti pakub on kõik hästi, aga kui sellest saab ülitekstuurne kähisev-lääge ASMR-sosin, mis millegipärast ronib ka väga-väga sügavale mu kõrva sisse nii, et ma tajun igat mügarikku ja pragu Küütsi huultel, siis ma pean kahjuks käed üles tõstma ja lõplikult alla andma.

Kui lauluks, kaheks või kolmeks bändist selle essents välja võtta või kõrvale jätta, jääb sellest alles väga vähe. Kui siin seda retsepti võrdlust väga agressiivselt jätkata, on Küütsi solistina kasutamine ainus suurem koostisosaline muudatus, mida Sadu oma teisel albumil teeb. Lisatakse soola või suhkrut, aga kogemata kallatakse sisse terve suur pakk ja sõrmeotsa täis visatakse veel järgigi. Aga kui see essents ka alles jäetakse, siis lastakse teda liiga vähe puurist välja, ja tehakse liiga palju tiire ühe ja sama mõtte ümber, millega oleme juba liiga tuttavad.