Erki Laur: näitlejale tänapäeva teatrikriitikas tagasisidet ei ole
Näitleja Erki Laur rääkis kultuurisaates "OP", et juba mõnda aega ei ole kodumaises teatrikriitikas tagasisidet näitlejale, mis paneks ühe või teise soorituse terviklikku konteksti.
Reedel esietendub Viljandis Temufi teatris German Golubi lavastus "Tantsi vabaks", mis on režissöörina tuntud Golubi debüüt teatrimaailmas. Golubi sõnul pakub teatrimaailm teistsugust ruumi ja energiat.
"Mõtlesin, et teater lubab korraks tõsta kolmandad faktorid kõrvale ja olla koos näitlejatega, koos ruumiga ja vaadata, kuidas see mõjub nii mulle kui ka loominguga. Samas tahtsin töötada ka inimestega, kes on omamoodi erinevad, aga kellega koos saab sellele teekonnale asuda," selgitas Golub.
Lavale astuvad Erki Laur ja Viktor Lanberg. Lauri sõnul on "Tantsi vabaks" lugu armastusest elu vastu. "Seal on kaks tegelast: üks vanamees, kes on oma elusügises, ja üks noorem mees, kes on parajasti kõige paremas poksimisvormis. Loo juures on huvitav see, et see ei ole mitte väljamõeldud lugu, vaid reaalselt elus juhtunud. Üks endine üliõpilane ja tema lemmikprofessor saavad pärast tükki aega kokku ning mees hakkab nende vestlusi lindistama," rääkis Laur.
"Küsimus sellest, et mis siis elusügises tegelikult tähtis oli; mida võiks tegelikult igapäevaselt inimeseks olemise juures tähele panna," lisas Laur.
Laur ja Golub on varemgi koos töötanud: Laur lõi kaasa filmides "Omakohus", "Minu kallid laibad" ja "Meie Erika". "Kui "Omakohust" tegime, 2018. aastal, siis ma olin värskelt otsustanud, et ma enam ei näitle. Vähemalt mitte nii, nagu siiani olin näidelnud. Hakkasin filminäitlemist teatud mõttes uuesti õppima," meenutas Laur.
Ka Lanberg lõi kaasa "Meie Erikas". "Erki ja Viktor on täiesti erinevad selles osas, kuidas nad näitlejatena töötavad. Lavastajal on uues keskkonnas ühest või teisest ka päris palju õppida. Kui tahad avastada ja katsetada, minna kaasa rolliga, mis ei pruugi olla näitlejale harjumuspärane, siis sisemuslikult ma tean, et mootor, mis näitlejal ja tegelasel on, läheb õiges suunas," märkis Golub.
Hiljuti kirjutas Golub Sirpi ka arvamusloo, kus manitses filmikriitikuid, et nood ei võrdsustaks nende ootustele mitte vaatamist filmi puudustega. "Vastuseisu siin ei ole, et autor on tark ja kriitik ei ole piisavalt tark. Küsimus ei ole selles, vaid kui ma teen lahti arvustuse, siis ma ei taha teada, mis seal juhtus või et kas näitleja mängis halvasti või hästi. Vaid kui ma peale vaatamist ei saa sellest aru või on mul oma arvamus, siis just kriitika võiks olla see, mis võiks avada teise nurga. Et ma õpiks midagi," selgitas Golub.
"Samas ma saan ka kriitikutest aru, kui neile surub turundusmaailmas aeg peale. Pead andma välja, andma välja, andma välja. Sa ei mõtlegi. Aga selle jaoks on lühikokkuvõtted või midagi muud, ärme nimetame neid arvustusteks," lisas Golub.
Laur loeb ka enda tükkide kriitikat ja korda läheb see siis, kui keegi on jõudnud analüüsi tulemusena üldistuseni. "Mati Unt ütles kunagi, et "mis on maailma nimi?". See peaks vastama sellele küsimusele. Kui ma seda enda rolli või soorituse kohta loen või kuulen, siis see tekitab vau-efekti, erksuse. Ma ei ole seda asja ise kunagi niimoodi analüüsinud," rääkis ta.
"Teine asi on muidugi see, et tänapäeval enam teatrikriitikas tagasisidet näitlejale ei olnud juba mõnda aega. Ivika Sillar või Lea Tormis olid viimased, kes kirjutasid sisuliselt näitlejatööst, kogu filosoofia, terviku, loo kontekstis. Eestis vist üks-kaks inimesed panevad siiamaani ühte rollisooritust eelmiste konteksti, jälgivad näitleja kunstikaart," märkis Laur.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "OP", intervjueeris Erle Loonurm





















