Teplenkov ütles, et ennast on väga raske suurel ekraanil vaadata. "Ma ei tea kedagi, kes väga naudiks enda vaatamist suurel hiiglaslikul ekraanil, sest me kujutame end ja oma sooritust ette hoopis teistsugusena," mainis ta ja lisas, et tema esimene armastus on teater. "Mul on keeruline filmi võtteplatsil endaga toime tulla, hea meelega teen filmides kaasa ja rõõmuga võtan vastu, aga ma olen nii kaua teatris olnud, et tunnen end seal koduselt."

Ta rõhutas, et teatri prooviprotsessis on alati tunne, et ei oska mitte midagi, aga kui ta lõpuks lavale jõuab, siis see on koht, mida ta tajub ja tunneb. "Ma saan aru, kui publik on minuga ja ma tean, mida pean tegema, kui ta ei ole minuga, ma oskan juhtida publikut ja need 400 inimest saalist ära kaotada ja olla saalis avalikult üksi, aga kuidagi kinos ma seda 40 inimest ühest toast ei oska ära kaotada, seda ma õpin."

"Filmiga on kohutav ka see, et on tohutu produktsioon, raha, aeg, stress, näitleja tuuakse kohale, pannakse riided selja, ümberringi käib tohutu sahmimine, aga kui öeldakse "võte", siis vastutus langeb sinu peale, see on asi, millega mina ei oska toime tulla ja see on see, mida ma iga uue filmiga õpin, proovin sellest aru saada ja ennast ületada," ütles Taavi Teplenkov.

Värskelt kinodesse jõudnud "Seatapu" peategelaseks peab Teplenkov Eesti küla- ja maaelu, endal tal Õismäe poisina aga see kokkupuude puudub. "Ma ei tea lapsepõlvest, mismoodi lõhnab soe piim või lehmalaut, kanamunad tulid ikkagi ilusad valged ja templiga, ei olnud kleepuvad, räpased ja suletükkidega."

"Ma olen ikkagi linnapoiss, aga kuna mu isa oli ratsasportlane, siis ma viibisin väga palju tallis, seega hobusetall on mulle tuttav ning kui ma täiskasvanuna esimest korda sattusin lehmalauta, siis ma ei teadnud, et see on hoopis teistsugune koht," sõnas Teplenkov.

Tema arvates ei ole "Seatapp" pelgalt komöödia. "Ma loodan, et inimesed saavad aru sellest filosoofiast ja valust, mis sinna isiklikku lukku on sisse pandud ning et see paneb mõtlema enda juurte peale," ütles Teplenkov.