Kas ma hakkan fašistiks muutuma? Mu peas liikuvad mõtted tekitavad ebamugavaid küsimusi.

"Bogna Luiza Wiśniewska on sooja südamega inimene, kes elab ja töötab Helsingis, kus loob oma kunstipraktikaga hubaseid ruume ja pakub head seltskonda," loen Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi (EKKM) 20. asutamisaastat tähistaval grupinäitusel osaleva kunstniku kodulehelt. Meenub üks viimastest kväärkogukonnale suunatud mängusaate "Interior Motives" (2025–...) osadest, kus saatejuht küsib pooltõsiselt: miks kõik tänapäeval titad tahavad olla?

Olen isegi tollest "titastunud kohast", oma sisemist last esile kutsudes inspiratsiooni saanud, aga nüüd, EKKM-i õuele seatud näitusel mööda mudaradu jalutades, tõmbavad mind enim teosed, milles on tajuda ka varju, teravust ja küpsust. Sest kes kuulub heasse seltskonda? Ja kas selle küsimuse küsimine teeb minust halba seltskonda kuuluva isiku? Mul on millegipärast tunne, et kui ma seda Wiśniewska käest küsiksin, ütleks ta, et ei, loomulikult kuulun ma heasse seltskonda, sest teisiti vastamine läheks vastuollu tema enesekuvandiga.

Guugeldasin "the psychology of fascism" (fašismi psühholoogia), et uurida, kas mu empaatia võimu ja mängulise agressiooni suhtes omab ühisosa autoritaarsete kalduvustega.^[1] Kõrred kõiguvad ja lehed sahisevad ja vastutav inimene tundub andvat endast kõik, et end looduse ilu taha peita. Enamasti ei pane ma taimi pahaks, kasvatan neid kodus isegi, aga samal ajal häirib mind, kuidas rohelus teostele ette jääb. Keskkonnal lastakse siin justkui heast südamest domineerida, kuna taimed on ühtaegu ignoreeritud ja rõhutud ning seega muutub neile rohkema ruumi andmine teatud vastupanu vormiks.

Aed on ju hea, keegi ei saa sellele vastu vaielda (Laura Toots, "EKKM-i kogukonnaaed", 2020–...)! Aed toob ainult kasu (ehkki see pole loomulikult kasu nimel sinna rajatud, kindlasti mitte). Ehkki taimekasvatus protsessina on kompleksne, ei tundu aial sümbolina varjupoolt olevat. Guugeldan "aedade varjupool" ja loomulikult selgub, et ka aia varjupoolel saab taimi kasvatada. Aed tähistab varjupaika, metsiku hoolikat korrastamist, hingestatud lihtsuse juurde tagasi pöördumist, aga ka tervislikkust ja heaolu – hei, kas keegi tellis matcha't?

Metsik hingestatus, lihtne hool… Enne näituse avamist kutsus EKKM-i näituse tiim kohale vabatahtlikke, kes aeda kobestada aitaksid. Mõte mullastest kuraatoritest, kunstnikest ja teistest asjapulkadest pakub rõõmu. Koos asjade ehitamine on hea, sellele ei saa keegi vastu vaielda! Ja koos kureerimine vist samuti? Žestina tundub otsus ütlevat: siinsed indiviidid ei taha võimu. Sest võimu tahta on… pigem paha. Ja kes tahaks, kes julgeks paha olla? Kunstnik ei taha paha olla, kuraator ei taha paha olla, külastaja vast ka mitte. Külastaja saab headuse nimel tööle panna lausa oma kuse – Flo Kasearu teose ("Kohalike kaasamine", 2026) raames vaskplaatidest kokku keevitatud kõrge pissuaar kutsub igaüht, kel vähegi vaja, oma keha kergendama. Kuulsin, et materjal teose jaoks olevat väga kallis olnud – äge! Ja nüüd oksüdeerub ta kasutamisest kaunisti, teatud dekadentsel moel, mis fašistidele kindlasti ei meeldiks.

Praod, sammal, pehmeks läinud puit, roostetus: passiivne flirt dekadentsiga? Õu kui kontekst võimaldab stiihial, elementidel teostele bassiliini mängida. "See on lihtsalt aja küsimus," kui kasutada ühe Félix González-Torrese teose pealkirja. Viimasest sai jõudu ka Taavi Piibemann, kes näituse jaoks EKKM-i aeda kaks alumiiniumist päikesekella valmistas ("Täiuslik paar (igavesest ajast igavesti)", 2026). Kui EKKM-i saidil tema nimele klikata, selgub, et Piibemanni esimene EKKM-i näitusel osalemine leidis aset aastal 2010. Näitus kandis nime "Next To Nothing", seda kureeris Anders Härm ja seal osales tosin mees- ja vaid kolm naiskunstnikku. Tore on muuseumi minevikku vaadata, tekitada hetkeks juurde ajalist mõõdet, mida enda mälestustes pole.

Aega ja ilma kutsuvad ligi ka Rait Lõhmuse lehtritega klaasanumad ("Kogujad", 2026), neli tükki rohu peale poetatud – muinasjutulise mõjuga installatsioon, vormid deformeerunud, veidi teineteise suhtes viltu. Väga otseselt käsitleb aega ka EKKM-i välilava (Neeme Külm, "Lava", 2009) tagaseina tiksuma seatud kell, millel on tunde mõõtvate numbrite asemel nädalapäevad (Finnegan Shannon, "Kas sa oled kunagi kella armastanud?", 2021). Kellaosuti kiirust võttis autor seega kunstilise žestina õnnestunult maha. Mida eeldab inimeselt aja kui konstruktsiooniga loominguliselt suhestumine? Sandiaeg, mis produktiivsussunnile oma aegluses ja keha kuulamisele suunatuses vastu käib.^[2] Tuhande näoga ja katkestustest tulvil taimeaeg.^[3] Mõtiskluse kirjutamiseks antud aeg – kas ei ole see kõik tehtud samast materjalist? Kas ei ole aja meelde tuletamine sisuliselt üldse üks memento mori, sümboolne osutus sellele, kui palju või vähe on seljataga ja kui palju või vähe alles ees? Ja kui palju on olnuga juba korda saadetud?

Kakskümmend aastat hiljem võivad kõik muuseumiga seotud inimesed minevikule uhkustundega tagasi vaadata, selge see. EKKM-i maja kui sotsiaalne skulptuur, sinna juurde oma käega valmistatud olesklemistaristu. Vanadest väliplakatitest tehtud padjad, odavatest höövellaudadest ehitatud varjualune – mu jaoks tõelisim institutsiooni tähistamise viis oli märgata kõiki neid erinevaid lihtsaid viise, kuidas inimeste vajadusi väheste vahenditega rahuldada on püütud. Et need on luust ja lihast andekad inimesed, kes siin ehitanud ja õmmelnud on, valdavalt oma ajast ja arust. Kõrvale keerutad nutitelefonis näpuga pilte tollesama näituse installiprotsessist ja heldid…

Loen töötoa kutset, mis lähtub eeldusest, et kulumise jäljed on võimalus õitsenguks, ja kuigi olen selle eeldusega justkui nõus ja armastan isegi kulumise jälgi, siis midagi selles üleskutses paneb mind kandu vastu ajama. Mingit laadi kogunemine kui kunstiteos on ju omaette kultuuriline institutsioon ja seega on inimeste teose raames suhtlema panemisel teatud institutsionaalne varjund juures. Mulle tundub seevastu, et ainult hängimine (ja mõistmine ja söömine ja pissimine jne), mis leiab aset isetekkeliselt, saab tegelikult kanda neid väärtusi, mida teoste autorid ja/või kuraatorid oma tutvustustekstides sedastada püüavad.

Siis loen Marta Konovalovi samateemalise magistritöö avalikke materjale. Ühes dokumendis pakutakse välja selline harjutus: "Leia koht, mida pead koledaks. Teades, et ilu on vaataja silmades ja eri liikidele eriomane ehk liigispetsiifiline, siis mõtle, kelle eludele ja tõlgenduslikele protsessidele see vajalik on – ja seega ilus."^[4] Tundub, justkui tahaks autor ökoloogilistel eesmärkidel gaasi juurde keerata, öeldes sisuliselt: kuna see keskkond on teistele liikidele vajalik, siis peaksid sina seda ilusaks pidama. Aga ma ei kavatsegi! Koht võib olla kole ja siiski väärtuslik! Maja võib olla lihtsalt maja ja siiski ka hoolt väärt! Kas see kõlab fašistlikult?^[5]

"Käivitavaks kujundiks on konnasilm," öeldakse näituse pressitekstis. Konnasilmade kohta meditsiinilist infot lugedes läheb mu nägu rõvedustundest krimpsu – on see fašistlik impulss? kas peaksin end manipuleerima seal ilu nägema? –,^[6] kuid targemaks saan siiski. Konnasilm tekib hõõrumisest, survest – ja keha hakkab naharakke tootma, nagu Henry Ford ise oleks tootmisliinid tööle pannud. Kus näitusel hõõrumist nähtavaks tehtud on? Kõige otsesemalt tõukub hõõrdejõust Tallinna kaebekoor Florian Wahli juhtimisel (Tellervo Kalleinen ja Oliver Kochta-Kalleinen on kaebekoore kokku pannud mitmel pool maailmas alates 2005. aastast), kusjuures (titade juurde tagasi minnes) seegi mõjub regressioonina: "Tahaks jääda spermatosoidiks, mitte sündida!"

Samuti hõõruvad möödaliikujate ruumiharjumustele vastu Eric Anderseni sinna seatud hunnik ehitusplokke ("Kodanike jõul liikuv skulptuur – rändav müür", 1985/2026), mida minagi tornideks seadsin, kusjuures paar päeva hiljem olid need lammutatud. Kivid olid taas korralikesse ridadesse laotud. (Kas keegi rahuldas oma fašistlikke impulsse?) Titade ja wannabe-titade jaoks mõjuvad need legoklotsidena, minu jaoks erutavate ohtlike relvadena, mida vastutust võtmata ümber kukkumiseks teineteise otsa seada. Nauditavalt pretensioonitu. Loodan, et keegi on neid kive sealt varastanud ka.

Avatus tähendab haavatavust, seinte-lukkude puudumine praktilist riski varale. Seega, EKKM ja näituse autorid usaldavad avalikkust piisavalt, et lasta kõik ükskõik millal oma õue peale kunsti vaatama. Minu jaoks hajutas see otsus kaunil moel piire kunsti ja konteksti vahel, pikendas otsivat pilku ka paikadesse, kuhu see muidu ehk jõudnudki poleks. Samal ajal olen ka sotsiaalne loom ja lähen tahes-tahtmata emotsionaalselt kaasa muuseumi ümbritseva atmosfääriga, nii et mu kogemuses oli mööda sõitvate ratturite, taamalt uudishimulikke pilke viskavate turistide ja Eesti Noorte Kaasaegse Kunsti Liidu pika roosa pingi peal (Loora Kaubi, Katariin Mudist, Inessa Saarits, Lisette Sivard, "Monument (koos kõigiga) – I vaatus", 2025) fotosessiooni tegevate tiinekate noote.

Ja olekski vist isekas – kui mitte lausa fašistlik^[7] – eelistada vaikuse ja rahu mullis kunsti kogeda.

***

^[1] Üks mu keskseid mõtteid on siin osutada viisidele, kuidas hirm olla "see paha inimene" ehk fašist on eriti nooremate põlvkondade, sh minusuguste naljaga pooleks woke-lumehelbekeste jaoks nii sügav, et viib väga mustvalge mõtlemise, lahenduste ja otsusteni, mis kunstikogemust nüristama kipuvad.

^[2] Ellen Samuels, Six Ways of Looking at Crip Time. – Disability Studies Quarterly 2017, No 37(3).

^[3] Michael Marder, Time Is a Plant. Leiden, NL: Brill, 2023.

^[4] https://www.artun.ee/app/uploads/2025/10/Aesthetics-of-Tanglement-Decline-Wear-and-Tear_Remm_Konovalov_2025_Gardeners-Dialogue.pdf

^[5] Siin tekibki koht, kus iseenda fašistlikkuse üle mõtisklemine häirivaks, s.t autorihääle perspektiivist kompulsiivseks muutub. Ei, ei ole fašistlik seada küsimuse alla ühte harjutust ühest PDF-ist, aga see kontekst, kus mina ja paljud nooremad inimesed üles oleme kasvanud (pluss globaalne internetikultuur, kus fašismi terminiga palju lõdvemalt ümber käiakse kui siin), sunnib paljusid endalt pidevalt küsima: kas on võimalik, et ma teen ilma mõtlemata praegusel hetkel tegelikult tuhandetele inimestele selle sõnavaliku (või žesti või mõttekäiguga) haiget?

^[6] Lihvitud ilu ja glamuur on ikka fašismi tööriistade juurde kuulunud, aga sellesama hüperboolse iseenda fašismis kahtlustamise kontekstis osutan hüperboolselt viisile, kuidas progressiivsetes liikumistes esteetilisi eelistusi poliitilise rõhumisega seotakse.

^[7] Tajun nii ise siis, kui olen lugenud analüüse, kuidas oma intensiivsuses aastatel 2015–2020 tipnenud progressiivne laine (mida laias pildis ikka toetan) on oma teatud retoorilises ekstreemsuses viinud praeguseks alateadliku süütundeni, sh enda seksistiks, rassistiks või fašistiks pidamiseni. See süütunne juurdub sealjuures kõige tõenäolisemalt nende hulgas, kes seda kõige vähem on. Tajun seda kahtlustavat pilku endal eriti siis, kui kritiseerin progressiivseid asju (mida see näitus samuti on), aga usun, et otseselt teadvustamata suunab see erinevaid otsuseid tegema ka teisi minuvanuseid. Mu loodetavasti veidralt ja ebaloogiliselt mõjuv korduv enda järelduste fašismis kahtlustamine ongi üks viis, kuidas seda tendentsi esile tuua. Samal ajal usun, et ma ei saa näituse tiimi niimoodi diagnoosida. Kollektiivselt kureerimine on kindlasti võimuvastane akt, aga mu eelnevast tulenev küsimus on pigem, et kas alati on vaja? Kas võimuvastasus võimuvastasuse pärast toob kaasa hüvesid? Kas võim on olemuslikult asi, mida vältida, või on võim heades kätes elementaarne tööriist? Äkki võime endid ja teisi ka vahel võimuga usaldada?