Oskar Poll on tätoveerimisega tegelenud umbes kümme aastat. "Hästi kaheksa aastat," muigas ta. "Esimesed kaks oli proovimisperiood."

Tätoveerimisega on seotud ka tema õpingud: ta on teinud nii bakalaureuse-, magistri- kui ka nüüd doktoritöö tätoveerimise ajaloost Eestis. Oma bakalaureusekraadi tegi Poll Eesti Kunstiakadeemias graafika erialal. Seal alustas ta nõukogudeaegsete tätoveeringute pildistamist, mis arenes edasi ka magistritööks. Inimesi, kelle tätoveeringuid pildistada, otsis Poll tänavatelt.

"Ma tundsin ennast vahel nagu stalker (jälitaja - toim). Nägin kaugelt, et inimesel on tätoveering, läksin järele, ütlesin, et teen sellist asja ja küsisin, kuidas, millal ja kus tegi ning kas pilti võib ka teha. Lõpuks tekkis see, et ma sain aru, mis tätoveeringut milline inimtüüp kannab," kirjeldas ta.

Oma magistritöös uuris Poll muu hulgas, millised olid nõukogude ajal kõige populaarsemad tätoveeringud ja mida need tähendasid. Tema sõnul tehti toona kõige rohkem meresümboolikaga kehakaunistusi: ankruid, laevu, kajakaid ja muud sellist. Samuti olid populaarsed naisi kujutavad pildid.

"Naised on alati olnud tätoveerimises põhiline inspiratsiooniallikas. Läänes on tätoveerimine väga pikalt meestekeskne olnud, kuna see on olnud seotud meestekesksete subkultuuridega ja siis on lastud naisi omale peale tätoveerida," avas ta.

Oma doktoritööga on Poll liikunud siirdeaega. Ta uurib, kuidas alates 90-ndatest esimesed professionaalsed tätoveerijad Eestis tegutsema hakkasid.

"Ma keskendun sellele, kuidas meile tulid esimesed stuudiod, tätoveerijad, kust tulid masinad, kust tulid muud vahendid, kust tekkis mõte, et hakkan tätoveerijaks, sest töö kui selline ei eksisteerinud väga pikalt," kirjeldas Poll.

Varem ei ole tätoveerimise ajalugu Eestis sel moel uuritud. See on Polli sõnul ühteaegu huvitav, teistpidi hirmutav. "Kõik, mida sa ütled ja teed, on see, mida edaspidi hakatakse tõeks pidama või sinuga vaidlema."

Võrreldes nõukogudeaegseid tätoveeringuid tänapäevaste piltidega, tõi Poll peamise erinevusena välja valikute rohkuse.

"Siis olid kindlad pildid: nägid pealuusid, roose, kasse, sõjaväe sümboleid, ankruid. Nüüd on valik, kust motiive võtte, nii lai. Eriti tänu internetile. Ja kindlasti on erinev, mida vahenditena kasutatakse: nüüd on meil masinad, nõukogude ajal olid küll ühel hetkel vanglas ise ehitatud masinad, aga enne seda oli nõel ja tavaline tint," tõi ta välja.

Samuti on kehakaunistused ka naiste seas populaarseks saanud. "Nõukogude ajal ja enne seda oli see pigem eripära," märkis Poll.