Stefan Hedlund "Venemaast saab jälle Moskoovia. Kui jätaks Venemaa nime diskursusest välja?" (Postimehe Kirjastus)

Venemaa kohta on kirjutet pinutäis raamatuid, valdav enamik neist üle keskmise lollid. Hedlund teeb paremini. Ta tirib maskid maha ja näitab ausasti ära, et õigupoolest ei ole mingit Venemaad ega mingeid venelasi olemaski. Pole kunagi olnud. Varjuteater sisuliselt, aga paganama vägivaldne. Moskoovia kontseptsiooni alasti kiskumine võib Lääne romantikutele valus tunduda, aga no kui muu ei aita, siis tuleb palja tõega näkku lajatada, äkki saadakse aru, et tapjaröövel on tapjaröövel, varjaku ta end või seitsme Tšaikovski selja taha.

Rahulikult ja pulkhaaval on moskoviitide pätimaailma edenemised ja lagunemised lahti võetud ja kokku pandud. Ilma mingisuguse emotsioneerimiseta. Puhas selge jutt. Järeldusi võib igaüks ise teha nii palju kui kulub, selleks ei pea isegi tehisaru appi võtma. Harilik aru kuluks muidugi ära, nagu ikka.

Meie kaasaegne raamat. Maailm ja sõjatanner muutuvad kogu aeg, ükski trükikirja raiutud teos ei saa juba määratlusjärgselt ajaga kaasas käia, ent on ometi määratult väärtuslikum kui sodimeedia podin. Kui Moskoovia veriselt nõme elulugu vähegi huvi pakub – natuke lausa peaks – siis siin on selgemeelne teejuht varnast võtta. Ok, riiulist.

Urmas Vadi "Armastuse hambajäljed" (Kolm Tarka)

Kuidas saab ühe kirjaniku sees olla nii palju aegasid, üksikasju, mälestusi? Või mõtleb ta need kõik välja? Kõike kindlasti mitte. Ta siiski kaevab kusagil soppides ja kerkib pinnale kui kullakaevur – lõust mudane, känkar käes.

"Armastuse hambajäljed" on isalik, isiklik ja inimlik juttuderaamat. Ühalt nagu vana hea Vadi, teisalt nagu… uus hea Vadi? Ta ruunab rõõmuga me elu päramisi kümnendeid, ent ei väsi üllatamast. Loed ja lähed sootuks kuhugile kunagile mujalegi, kus justnagu oldud ja käidud, aga mitte nii pärispäriselt. Mõnevõrra unenäoline lugemuskogemus. Jube põnev, põnevjube.

Ja see ei ole ühtlane vadistamine, ei ole pideva ja silmnähtava pöögelmann. Ägedat uuemat eestiproosat eri äärtest kiigates: kui, ütleme, Lilli Luuki lugedes hakkab meelekõrvas kõlama Iron Maideni album "Senjutsu", siis Urmas Vadi oleks nagu uussündinud The Ramones. Justkui muudkui samamoodi, aga igal palal oma vunk. Ja küte ei rauge. Kui, siis korraks ja teadlikult.

Vadi tunnustet nihestus ja servapealne absurdihuumor on siin täiesti olemas, aga tegelikult on see väga tõsine raamat. Need ongi armastuse hambajäljed. Armastage, siis tunnete. Ja te saate hammustet.