Karin Hallas-Murula "Baltisaksa arhitektuur Tallinnas: Rudolf Knüpffer (1831–1900)"

Ma olen kogu elu nende majade vahel elanud ja enamiku ajast ei ole ma ne peale üldsegi mõtelnud. No suvakad majad, tavaline linnaruum, mina harilik linnainimene. Minu vana hea linn. Vanalinn ja pealinn. Elan omas ruumis, küsimusi ei esita, vastuseid ei otsi. Eks ma lapsest peast olin ka rohkem vanalinna poiss, käisin katuseid mööda, elin näppupidi müüridel. Neitsitorn, Saunatorn, Tallitorn, tontidega torn… ja kõikse põnev linnamüür ja linnamürakas.

A nood agulimajad ja mõned muud uhked asjad jäivad küll silma, ent lapse pilgu ja palge pleegitusest kuidagi kõrvale. Seda uhkem on neid äredama ja toredama silmaga kaeda. Mõnigi hoone, mis omal ajal säuhti meelekõrvale jäi, tundub täna väga äge. Ja kui ma loen kokku, et herr Knüpfferi sulest saabunud asjakesi on isegi alles lausa pealt pooleteisesaja (enamik teadagi unuvalda suubunud), siis see on ikka väga uhke tulemus. Makske kinni või tehke järele!

Raamatu võiks muidugi osta. Mul läks kolmpool tundi põhjalikuks läbilugemiseks. Parimini veedetud aeg! Pärast vaatasin veel pilte kaa. Kui te vähegi tallinlane olete, siis ostke ja lugege. Kui olete Tallinna linnapea, siis loodan, et juba on loetud. Muidu ma tulen nuiaga ukse taha. Päriselt ka. See ei ole mingi jamps, mille saaks lugemata jätta.

Olav Osolin "Part lendab poliitikasse"

Heh ja möh. Osolini Part on juba mitu korda lennanud ja eks me näe, küniks tiivaalust jagub. Olavi-onu tõmbas reklaamikoletamiselt mingil hetkel vaiba alt, kuhjas oma hunniku kukrusse ja hakkas maailmaga silmitsi seisma. Nonäe, viski kapis, raha kontol, saab ju naljatada. Naljatamine tuleb välja hästi. Politseinik Part on üks lõbusamaid tegelasi maakeelses kirjanduses üleüldse. Ja aina lustakamaks läheb.

Olav küll ütles mingil halval hetkel, et nüüd on Pardiga kõik, a no ma loodan, et ei ole. Ühegi hea tüübiga ei ole kunagi kõik ja Part tahab veel viimistlemist. Osolin ilmselt mitte nii väga, ta võib alati tagasi diskosid tegema minna, a ei tal niigi häda ole. Rääkigu parem noortele huvitavi jutte aegadest immemoriaalsetest. Ja instrumentaalsetest. Ta mäletab tõenäoliselt isegi Yesi ja Genesise aegu (biitlite ajal oli OO poisike, Ivo Linnaga juba rinda ei pista) – minu mälu algab umbes Kissi ja Duran Durani kandist. Osolin on ilmselgelt tunduvalt terasem otike.

Minu meelest siuksete intekulentsete jõukate ättide eksistentsi põhiline põhjendus armutult aeguvas ajas ongi uuele põlvkonnale pärimust edasi (k)anda. Olav on peaaegu kakskend aastat must vanem, ma juba korjaksin mälestusi küll. Eks ole mälumöllu olnud kaa, ent võiks ju rohkem tuld anda. Oli elu või jaa? Aga seni on Part ja Part lendab. Olgu või poliitikasse.