Hiljuti raamatutest rääkiva raamatu "Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase" avaldanud Hvostov tõdes, et ta ongi öise eluviisiga. "Ma loen öösiti ja kui ma saan vastu hommikut, umbes kell neli lõpuks magama jääda, siis on juba hästi läinud. Ma ei soovita seda kellelegi, aga öine lugemine on osa minu elust," märkis Hvostov.

Raamatu idee käis Hvostovile välja kirjastaja Epp Petrone. "Ta tegi eelnevalt tööd, vestles kirjandusõpetajate ja raamatukoguhoidjatega. Tema plaan oli nutikalt käsitleda teoseid, mis on suure tõenäosusega koolis soovitusliku kirjanduse nimekirjas. Algselt oli nimekirjas üle 30 raamatu ja ta andis mulle vabad käed sealt ise välja valida. Kuna elukogemus näitab, et noored enam eriti ei loe, veel vähem neid raamatuid, mida neile koolis pähe määritakse, siis plaan oli selline, et mina loen ise nende eest need raamatu läbi."

"Midagi siis arvan nende raamatute kohta ka ja ulatame noortele inimestele päästerõnga. Me loodame, et kõik kooliraamatukogud soetavad selle raamatu ja võib-olla kirjandusõpetajad hakkavad ka seda soovitama. Nii need lugejanumbrid ja tiraažid siis kasvavad," lisas ta.

Hvostov meenutas oma koolieast lugemisklubi, kus loeti peamiselt raamatuid, kus olid olemas "seks ja rokenroll". "Kunagi kirjutasin sellest ka "Sillamäe passioonis", üks nende hulgast oli näiteks Boccaccio "Dekameron", arusaadavatel põhjustel. Hiljem, põlvkond vanem Jaan Kaplinski ütles mulle, et neil oli täpselt samasugune fenomen ja nad võisid ilmeksimatult lihasmäluga avada raamatu õigest kohast ja panna näpp lõigule, mis neid huvitas ehk siis mingi seksuaalse stseeni kirjeldus. Tänapäeva noored enam sellist kirjanduslikku järeleaitamist ei vaja," rääkis kirjanik.

Raamatu alguses väidab Hvostov, et on raamatuid, mille sisu me arvame teadvat, aga seda läbi sekundaarsete allikate või viidete. "Nii on ka Cervantese "Don Quijotega". Ma väidan alustuseks hästi enesekindlalt, et raske on leida inimest, kes on seda lugenud, aga täpselt sama keeruline on leida inimest, kes sellest tegelasest mitte midagi ei tea. Tegelikult teame väga palju. Teame väga palju ka piiblisüžeedest, ilma, et seda lugenud oleksime. Meie kultuur ja tekstid toovad selle sisu meile, muudavad arusaadavaks ja lähedaseks, kuni lõpuks tekib illusioon, et ei peagi seda raamatut lugema, sest tean niigi selle sisu."

Hvostov leiab ka, et lihtsustatud ümberjutustused on parem kui mitte midagi. "Neid vist nimetatakse adapteeritud tekstideks, mis sai alguse Ameerika Ühendriikides. Neid hakati ka eestindama, 1990. aastate alguses ja keskpaigas põlastasin ma neid väga. Nüüd olen meelt muutnud ja ütlen, et parem pool muna kui päris tühi voor. Kui niimoodi see vaimuvara tänapäeva noorteni jõuab, siis see on ka juba väga hästi," tõdes ta.

Lihtsustades ja kokku võttes tekib ka küsimus, mida teha tänasesse päeva "sobimatute" episoodidega. "Kas te olete mõelnud kunagi sellele, et klassikalise muinasjutud, mida me teame vendade Grimmide kaudu, on ümbertöödeldud. Muudetud 19. sajandi lugejatele vastuvõetavamaks. Algsed versioonid on ikka väga kohutavad ja meie jaoks täielikult šokeerivad. Hansukeses ja Gretekeses saadab võõrasema lapsed metsa surema. Algses versioonis tegi seda ikkagi lihane ema. Need lood on mälestused keskajal Euroopat laastanud näljahädadest ja katkuepideemiatest."

"Tekstide ümberkohendamise või humanistlikumaks muutmise probleem kerkib ilmselt ka paljude klassikaliste kirjandusteoste puhul. "Tõde ja õiguse" esimese köite kõik vägivalla stseenid, mitte ainult naiste peksmine, vaid ka see, kui Andres valab kogu oma frustratsiooni ja viha välja naabri koera pekstes. Selle peksmise kirjeldus on kolm või neli lehekülge, kui ma õigesti mäletan. Seda on peaaegu talumatu lugeda. Tõenäoliselt jäetaks adapteeritud versioonis kõik sellised asjad ära. Pärast tekib küsimus, et mis siis üldse sellest teosest alles jääb," nentis Hvostov.

Hvostov tõi ka välja, et "Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase" on uue sarja algusraamat. "Mul on jälle au alustada üht sarja, kunagi juhtus "Sillamäe passiooniga" ka nii. Eks näis, kuidas see käima läheb, aga võimalik, et kunagi kirjutan veel ühe käsitluse ja tõenäoliselt ajalooromaanidest. Nii mõnedki, mis olid välja pakutud ka esimese raamatu jaoks, näiteks "Jumalaema kirik Pariisis" on kindlasti ajalooromaaniks liigitatav," ütles ta.

Äsja ilmunud teose puhul toonitab Hvostov veel, et tegu ei ole akadeemiliste tekstidega. "Rõhutan seda ka oma sõnakasutusega. Mõnes kohas kasutan ka slängi ja täiesti teadlikult. See ei ole akadeemiline uurimus. Ma võtan lihtsa lugeja positsiooni, kes esitab oma tagasihoidlikke mõtteid ühe või teise raamatu lugemise muljeid. Kui keegi mulle heidab ette, et see, mis ma seal väidan, tegelikult ikka nii ei ole, siis nõustun sellega meelsasti. Kritiseerige ja olge hoopis teistel arvamusel," lisas ta.