Andrei Hvostov "Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase" (Petrone Print)

No täitsa kummikus. See raamatutest raamatusse raiutud raamat meeldib mulle kohe hirmsasti. Juba hakkas pojale ka meeldima, sest et me täna Vargamäel käisime (ärge ajage kelbast, et noored ei loe, nad isegi kuulavad, suur aitäh siinkohal Maarja Vainole mingi virtuaalse rajaajamise eest, mida ma ise küll ei kuulnud, kuna flaneerin omas tempos). Ja samal ajal teises talus juhtus mis… Nagu Pearuga ikka. Mis juhtus Vargamäel, jääb Vargamäele.

Ma olen lugenud kõiki neid Andrei kirjeldet raamatuid, mõndki mõnigi kordki, aga mitte ükski neist ei ole mulle meeldinud. Jah, olen lugenud huviga, lausa süsteemse huviga, aga mitte lugemisnaudinguga. Kellele Mozart, kellele Motörhead. Andrei valikust jooksivad vilksamisi läbi ka mõned mu päristegelikud lemmikraamatud, ent põhitääv oli tal suunatud ikkagi kaunis karmi ja tõsiliku kirjavara pihta. Määndse säändset käsitelu kõrgeste hindan, ent armastust ja uusislugu ne teoste suunas ei leia veel teps. Ju on teatud vaimlised kinnistüübid mõtteilma katkunud. Haakunud ja hakeldunud, ühe Hvostovi abiga kõigist lahti ei saa. Või olen ma lihtsalt veel liiga noor – mida on raske, ent ilus uskuda, kas või korraks.

Ning miks peaksingi kolmat korda lugema raamatut X, kui jo esmakorril, paarikümneaastase vahega, tundus ta paras jora. Keda huvitab, et klassika. Mind küll mitte. Hvostovi raamatu seevastu võtan uuesti üle lugeda ning soovitan eeskätt noortele – see on ägedam ja tulemuslikum kui keskmine kirjandustund. No eks see viimane sõltub alati õpsist – vahel veab, ent kõigil ei vea. Igas kooliraamatukogus võiks paar eksemplari olemas olla, raudpolt. Antagu tuld!

Ainus raamat, mis pani mind üle neljakümne aasta mõtlema, et äkki võiks "Anna Karenina" uuesti lahti teha. Noh, miks ei. Kes, kurat, see Vronski oligi…

Larry Niven "Neurontäht" (Fantaasia)
Tõlkinud Jaana Talja

Ulmikud peavad praegu oma sabatit kusagil Jõgevamaal imearmsas Udu talus. Head teed neile minna. Oleksin isegi ühes uhanud, aga no ei tulnud kalender kokku. Proovime tuleva aasta – söögiulmest ja ulmeluulest saaks ju rääkida küll, aga tuleb ette mõtelda, et oleks, mida ette ütelda. Mõtlemata ütlemine oleks keskpärane värk.

No ja minu personaalne poeg saabus just tagasi Colombiast, noorfüüsikute maailmavõistluselt, tõi pronksmedaligi kaasa – hea meel oli teda tervitada Larry Niveni "Neutrontähega", mis ammune ulmeklassik. Kohati tänases võtmes naiivne või imelik (kosmoselaevades suitsetatakse lahedalt, keegi ei küsi, kustkohast hapnik tuleb) aga üldtriivis vägagi füüsikaline ja juurmõttes adekvaatne. Vast just sääne teos noortele füsitseerijatele, et mitte öelda füüsekantidele suvelugemiseks sobib.

Maailma asjade üle ja ümber on juureldud ja edvistatud aastatuhandeid. Keegi ei ole suutnud veel joont alla tõmmata. Ei tõmba ka Niven, kuid annab tugeva matsu istmikku kõigile, kelle ajukesed tahaksivad kodutänavast väheke kaugemale katsetada. Vana võhikuna ütlen, et täitsa tasub. Kohe nurga taga on särtsakam värk – võib muidugi ka tümpi saada.

Siin on lühilugudest kokku keevitet romaan, kus iga osajutt paneb mõne füüsikalise asja üle mõtlema. Enam lühemalt ei saa soovitada ja egas olegi vaja.