"Muumimamma aed. Koduaia lilled" (2026)

Jajaa, aed on aeg ja ajatu ja aeglane ja aedniklik. Antagu vaid aeda atra seada. Muumimammad ja koduvanad on vähemalt pool sajandit meiedega kaasas käinud (Vladimir Beekmani sumetabases tõlkes) ning üle vahepealsete aastakümnete muumimultikabuumi tuleb uuesti täiesti asjalikke teoseid. Koduvana taimemapi kohta ma ei tea, kas teda hetkel enam kuskilt leiab, aga Muumimamma aia koduaialilled on igati olemas ja kuigi parim istutamisaeg on tänavu aastaks vist otsas, siis hea raamat hapuks ei lähe ja taimed tärkavad igal aastal. Asjalik, sõbralik, tarvilik lugemik.

 "Lugemik lugemiki", koostanud Paul-Eerik Rummo (1974)

No ja nüüd tuli meelde, et mul ei ole mingit kohustust üksiti äsjailmunud raamatuid reklaamida ja näppu jäi titepõlve lemmikraamat ja et sai Hiiumaal käidud, oli mahemuhe võimalus ka autorit külastada ja pookstav sisse pärida. Väga äge lastekas, ja lausa nii vingevänge, et mõned tekstid on prepostmodernistliku sõnangu seest lausa klassikaks saanud/jäänud. Minge raamatukokku (sest poes ei ole juba ammu) ja sirvige – jube lahe kogemus. Ma olin kolmeaastane, kui see ilmus ja nautisin täiega. Usun, et naudivad ka tänased kolmesed. Lugemine tasub kohe selgeks saada, jõuab elu jooksul rohkem raamatuid läbida.

 Jorgen Jaeger "Surmasümfoonia" (2026)

No ikka nii jabur põhjamaakrimi, et suveajasse võib soovitada küll. Pikalt ei räägiks, mis siin ikka kohrutada, aga hool ja hoobil vahet ei ole, kui just tibake paadisillal nukrutsemist tarvilikuks ei peeta, omaette iseäralist norralisust ei võõristata ja skandinaavsest loojutustamisest päris tüdidud veel polda. No täitsa bullerby-laste sõpradele vast lambist ei soovitaks, aga muidu näikse Jaeger päris ilusasti siia krimikomplekti sobituvat, mis me Põhjala sõprade abil muudkui jõudsasti kasvab. Ei ole lemmikžanr ega lemmikautor ega lemmikraamat, ent: mida paremat on ühe suveõhtuga peale hakata kui võtta üks jahe jook, kuum liha ja pretensioonitult tore raamat? Säändse komplekti jaoks on aega veel vähemalt varasügiseni.