Kui kirjandusest ja raamatutest rääkima hakata, siis ei saa vist mööda vaadata küsimusest, kas inimesed tänapäeval üldse loevad veel raamatuid.  

Õnneks praegu veel ikka loevad. Tõsiasi on aga see, et lugemisharjumused kogu aeg muutuvad ja praegu kahjuks loetakse pikki tekste vähem kui varem, nagu näitavad kahanevad raamatutiraažid ja ka lugemisuuringud. Marju Lauristini juhitud viimane suurem lugemisuuring "Eestlane loeb" kummutab õnneks müüdi, et noored enam ei loe, aga uuring näitas ka seda, et nad loevad palju inglise keeles ja elavad üldse teises infoväljas ehk et nad ei käi tingimata Eesti raamatupoes vaatamas, mida uut on ilmunud. Ja nagu Lauristin ütleb, siis ongi väga suur küsimus, kuidas tuua need noored tagasi eestikeelse kirjanduse juurde ja tekitada neis tunne, et siin on ka ägedaid asju. 

Ma ise pakuks välja, et kohustuslik kirjandus võiks ehk olla kaasaegsem.   

Väga nõus. Mul on mitu tuttavat kirjandusõpetajat ja ma tean, et nad just annavadki lugeda uuemat kirjandust. Ja et noored tulevad kaasa küll, kui raamat on valitud selle järgi, et see neid kõnetaks, ja kui nad saavad sellega haakuda. Aga kuulda on ka, et sageli ei ole lugemine ikkagi enam enesestmõistetav, et kõigepealt tuleb üldse tekitada foon, et raamat on lugemist väärt.  

Ja eks kirjanduse kõrval on ju tõesti palju teisi võimalusi kultuurselt aega veeta, ja kirjandus võib-olla ei ole juba loomu poolest kõige atraktiivsem, lugema peab üksi kodus. Glamuuri on vähem kui teatritüki ja filmi ümber, mis saavad ka meedias rohkem tähelepanu ja on seetõttu kuidagi rohkem kohal ja tekitavad tunnet, et mõnda lavastust või filmi peab ikka tingimata nägema. Harva tekitab üks raamat sellist elevust. Aga samas lugemisklubisid tuleb muudkui juurde ja sotsiaalmeedias käib ka vilgas raamatutest rääkimine ja lugemissoovituste jagamine, Lugemise väljakutse Facebooki-rühmas näiteks on 12 700 liiget. Nii et ei ole veel kõik kadunud. 

Kui ma oleksin gümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetaja, siis ma kindlasti laseksin noortel lugeda Gregor Kulla "Peenart" ja Heneliis Nottoni "Tähed Agnesele". Samas, kui on eakam õpetaja, kas tema oskab neid teoseid analüüsida ja nendega suhestuda?    

Samas olen kirjanduse õpetajate käest kuulnud, et huvitaval kombel kõnetab noori ka klassika: teosed, kus on arhetüüpsed süžeed, olukorrad või emotsioonid. 

Ma vist esimest korda taipasin gümnaasiumis Dostojevski "Kuritööd ja karistust" lugedes, et inimloomus ei ole ikka üldse muutunud ajas.  

Mida rohkem loed, seda enam nii tundub jah. Ja et mõnes mõttes räägivad raamatud kogu aeg samast asjast. Kuidas maailmas olla, kuidas elada. Olud muidugi muutuvad, nii et seda inimeseks olemist saab natuke ikka uue nurga alt kirjeldada. Ja muutub muidugi ka see, kuidas asjadest räägitakse ja millises keeles. Näiteks seesama Gregor Kulla "Peenar" oli mulle eriti huvitav just oma keele tõttu. See tundus mulle täitsa uus keel, väga värske. 

Järgmisel aastal möödub 70 aastat Loomingu Raamatukogu sünnist. Ma vaatasin, et toona kirja pandud eesmärk kõlas nõnda: avardada väärtkirjanduse ja tõlkekirjanduse avaldamisvõimalusi Eestis ning teha see võimalikult kiiresti ja odavalt kättesaadavaks laiale lugejaskonnale. Nüüd, pea 70 aastat hiljem, kuidas see eesmärk kõlab praeguses ajas?  

Ega see eesmärk polegi põhimõtteliselt muutunud. Peamiselt avaldab Loomingu Raamatukogu tõlkekirjandust ja me proovime teha nii, et valik oleks võimalikult mitmekesine ja tõlkeid ilmuks võimalikult erinevatest keeltest. Me natuke isegi diskrimineerime inglise keelt ja ka teisi suuremaid keeli, kust tõlgitakse nagunii. Pigem me otsime, mida põnevat on ilmunud nii-öelda väiksemates keeltes. Järgmisel aastal on näiteks ilmumas üks makedoonia keelest tõlgitud jutukogu, autoriks on Rumena Bužarovska, tänapäeva noorema põlve kirjutaja Põhja-Makedooniast. Tõlgib Madis Vainomaa, kes on üks haruldane inimene, kes valdab lausa mitut balkani keelt. Eelmisel aastal tõlkis Margus Alver slovaki keelest romaani "Sulalumi", mille autor Pavel Vilikovský on seal juba klassiku staatuses, aga eesti keelde polnud tema loomingut veel tõlgitud. On ilmunud teoseid ka näiteks albaania või baski, aga ka korea keelest, millest nüüd loodetavasti tänu Han Kangi Nobeli preemiale ja üldse korea kirjanduse populaarsusele ka eesti keelde rohkem tõlkeid tehakse. Kalle Kasemaa tõlgitud Ismail Kadare "Kuri aasta" on minu teada ainus otse albaania keelest eesti keelde tõlgitud raamat. Kokku on aastate jooksul LR-is ilmunud tõlkeid rohkem kui 70 eri keelest. 

Taskukohasus on ka kindlasti endiselt oluline, see on võimalik tänu kultuuriministeeriumi toetusele. Loomingu Raamatukogu raamatud on justkui taskuväljaanded, kuulen päris sageli, et neid pannaksegi taskusse, kui minnakse reisile või on ees pikem rongisõit. Ja LR-i kujundaja Maris Kaskmann tõesti teeb imet nende tagasihoidlike vahenditega, mis tema käsutuses on, on küll pehmed kaaned ja lehekülje pind on maksimaalselt ära kasutatud, aga lugeda on siiski mugav. 

Võimalikult kiiresti avaldamisega on nii ja naa. Tõlkeraamatute valmimine võtab juba iseenesest aega. Ideest teostuseni läheb tavaliselt üks-kaks, aga mõnikord ka seitse, kümme või viisteist aastat. Mõni raamat tõesti küpseb kaua, see on natuke vahel isegi nagu seletamatu protsess. Raamatute ilmumise järjekord on meil päris pikk, praegu käivad mõtted 2028. aastas. Aga eks kõik võtabki aega, valimine, tõlkimine, toimetamine, trükiks valmispanek. 

Te olete olnud 13 aastat Loomingu Raamatukogu peatoimetaja, kuidas selle aja jooksul LR muutunud on?  

Võibolla ei olegi väga palju muutunud. On tõesti suur privileeg, et LR on riiklikult toetatud, mis tähendab, et saame teha valikuid ikka ainult selle järgi, kas raamat on kirjanduslikus mõttes väärt ja huvitav, me võime katsetada eesti lugejale tundmatute autoritega ja meil on aega otsida haruldastest keeltest tõlkijaid. Tõlgete põhjalik toimetamine on ka kindlasti olnud üks LR-i märksõnu. Me kasutame väga harva välist abi, enamasti toimetame raamatud ise. Teeme seda kolmekesi, mis tähendab, et tempo on päris kiire, koos LR-i kuldsarja raamatutega ilmub aastas keskmiselt 24 raamatut, nii et umbes iga kahe nädala tagant peab uus raamat trükivalmis olema. 

Nii et jah, toimetuse sisuline töö on laias laastus tõesti sama, aga maailm meie ümber on selle ajaga väga palju muutunud, seda ka kirjastamise argises plaanis. Eriilmelisi tööülesandeid on juurde tulnud, tõlkeõiguste lepingud ja aruandlus on läinud keerulisemaks, küsime ka võimalikult palju toetusi välisfondidest, et saaks tõlkijatele paremat tasu maksta. Juurde on tulnud sotsiaalmeedia ja vajadus seal nähtav olla, selle haldamine on töö omaette. On tulnud uued formaadid, e-raamatud ja audioraamatud. 2012. aastal ilmusid esimesed e-LR-id, nüüd saab e-raamatuna tellida terve aastakäigu.

Kõige selle juures on muidugi peamine, et lugejate huvi püsib, mis näitab, et Loomingu Raamatukogu sugust nähtust on endiselt tarvis. Eks 70 aasta jooksul on LR-i lugedes üles kasvanud terved põlvkonnad ja ses mõttes on meie töö võibolla praegu isegi lihtsam, usalduskrediiti on aastakümnete jooksul kogunenud ja traditsioon on aina väärikam. 

Kui ma eelmine nädal kolleegiga Loomingu Raamatukogust rääkisin, siis tema käis välja sellise mõtte, et LR on natuke nagu "Aktuaalne kaamera", milleni inimene ühel eluhetkel ikka jõuab.   

Seda on muidugi rõõm kuulda ja ma loodan, et täpselt niimoodi ongi. Oleks tore, kui LR mõjuks eesti inimestele sama usaldusväärselt kui AK. 

Kas Loomingu Raamatukogu peaks inimestele pakkuma seda, mida nad tahavad, või seda, mida nad veel ei tea end tahtvat?  

Tahaks loota, et õige on viimane variant. Minu enda jaoks on iga raamat justkui uus ruum, kuhu ma lugedes pääsen ja kus ma kindlasti tahaksin kogeda ja tunnetada midagi uut. See võib olla mõni paik või keskkond või ka mõni teine aeg – minevik, tulevik, mingid teistsugused inimsuhted või maailmas olemise viis. Teistsugusus on virgutav ja see on see, mida ma ise raamatutest otsin. Mitte kinnitust sellele, mida ma juba tean, vaid tahaks ikka saada kaasa mõne uue küsimuse või mõtte. 

Kui palju võib LR-i üks võludest olla see, et tänapäeva inimesel on lihtsalt liiga palju valikuid? Kui kõrvutada filmide-sarjadega, siis mõtled, et tahaks midagi vaadata, aga ei suuda valida ehk valiku paradoks. Loomingu Raamatukogu teeb inimese eest valiku ära ja saadab selle veel koju kätte. 

See on kindlasti tõsi. Katsume nii komponeerida ka, et iga aastakäik oleks võimalikult mitmekesine. Me teeme igal aastal sotsiaalmeedias küsitluse, et teada saada, millised olid lugejate lemmikraamatud, ja alati nimetatakse tõesti kõik raamatud ära. Teinekord on arvamused risti vastupidised, seda on ka huvitav kuulda, mis ei meeldinud ja miks. See pilt on alati väga kirju. 

Kui te enne mainisite, et vahel võtab ideest teostuseni jõudmine aastaid, siis Han Kangi "Taimetoitlase" ilmumisega läkski kuskil neli aastat, aga vahetult enne eesti keeles ilmumist pälvis see autor Nobeli kirjanduspreemia.  

See oli kokkuvõttes muidugi vedamine. "Taimetoitlase" väljaandmine jäi venima erinevatel põhjustel ja me ise selle üle muidugi õnnelikud polnud. Ja siis oli tõesti raamatu toimetamine lõpujärgus, kui tuli teadaanne Nobeli kirjandusauhinnast, mis tõi LR-ile kui Han Kangi tulevasele avaldajale suure meedia tähelepanu, ja kui raamat siis paar kuud hiljem ilmus, oli ostuhuvi suur. Kui on tegemist suhteliselt tundmatu autoriga, siis jah, on alati mingisugune uudishimulik publik, kes usaldab LR-i valikut, aga suurem osa vajab ikkagi näiteks "Ringvaatest" kinnitust, et ühte või teist asja tasub lugeda. 

Mis takistused tõlkeprotsessi ajal ette tulla võivad?  

"Taimetoitlase" puhul ei saanud esimene tõlkija, kellega kokku leppisime, kohe tööga alustada ja siis tulid tal veel uued töökohustused vahele. Lõpuks pidime otsima uue tõlkija, sest tõlkeõiguste lepingut ei ole võimalik lõputult pikendada. Korea keelest on tõlkijaid muidugi ka väga vähe, pooljuhuslikult saime teada, et Anni Arukask oskab korea keelt, ja tema siis "Taimetoitlase" ka ära tõlkis. Korea keel on samas niivõrd erinev eesti keelest ja ka seetõttu oli raamatu tõlke- ja toimetamisprotsess tavapärasest pikem. 

Kui sageli selliseid olukordi tekib, kus väga tahaks mõnd raamatut tõlkida, aga lihtsalt ei leia tõlkijat?  

On olnud selliseid olukordi küll. Näiteks baski raamatu mõte oli olemas enne, kui oleks olnud teada keegi, kes baski keelt oskab. Info, et Merilin Kotta võiks baski keelest tõlkida, jõudis toimetusse üsna juhuslikult ja mitme inimese vahendusel. Madis Vainomaa tuli ise toimetusse pakkuma, et ta võiks midagi tõlkida serbia keelest. See konkreetne mõte töösse ei läinud, aga me saime teadlikuks, et selline inimene on päriselt olemas, kes erinevaid balkani keeli oskab, ja nüüd oleme temaga juba mitu aastat koostööd teinud. 

Minu jaoks üks Loomingu Raamatukogu võludest on ka see, et see on alati väga ilusas eesti keeles. Samas on meil AI-ajastu. Kuidas see on tõlkijate rolli muutnud?   

Esialgu on Loomingu Raamatukogu küll veel üks oaas, mida AI ei ole mõjutanud. Oaas selles mõttes, et kõik on endiselt käsitöö. Eesti keeles ei ole tehisaru ka veel nii tugev, et suudaks kirjandusteksti ja eriti stiililiselt nõudlikku kirjandusteksti tõlkida. Tõlkijad kindlasti kasutavad tehisaru tööriistu ja selle vastu ei saagi kellelgi midagi olla, samamoodi tulid ühel hetkel veebisõnastikud ja ilma Google'i otsinguta tõlkimist või toimetamist ei suuda endale enam vist keegi ette kujutada.  

Teine pool asja juures on ka see, et tõlkijate jaoks, vähemasti nende jaoks, kellega LR koostööd teeb, on tõlkimine vaimne nauding, millest nad kindlasti ei taha ennast ilma jätta. Võimalus ühe teksti sees sügavuti elada ja vahel ka uut keelt leiutada, ka kurja vaeva näha ja siis jälle õnnestumisest rõõmu tunda, see käib selle ameti juurde ja seda ei tahaks küll käest ära anda. 

Loomingu Raamatukogul on vist piirang ka, kui pakse teoseid üldse saab kaante vahele panna.   

Jaa, see piirang on seotud postkasti ava laiusega. Kuna LR-il on ka tellijad, siis nii tõesti on, et Omniva ette antud kahe sentimeetri piiri me ületada ei tohi ja sellest paksemat teost me välja anda ei saa. Raamatuna tähendab see kuni 260 lehekülge. 

Aga me jätame südamerahus paksemad romaanid teistele kirjastustele ja avaldame asju, mida nemad jälle väga töösse võtma ei kippu. Näiteks novelli- või esseekogusid, lühiromaane või mingeid žanrilisi vahevorme. 

Kui palju inimesi tellib omale Loomingu Raamatukogu koju?  

Just ületasime 1500 piiri. Kui mina LR-is tööd alustasin, kõikus tellijate arv kusagil tuhande piirimail, 2021. aastal läks see esimest korda üle 1200 ja nüüd paari viimase aasta jooksul on ta tasapisi ainult kasvanud. 

Mis see põhjus võib olla, et viimastel aastatel on tellijate arv järjest suurenenud?   

Ega ma seda päris täpselt seletada ei oskagi, see tundub ikkagi nagu väike ime. See tähendab, et usaldus Loomingu Raamatukogu vastu on veelgi kasvanud, tellija ju ei teagi ette, mis talle postkasti tuleb, ta usaldab meie valikut pimesi. Viimastel aastatel on just LR-i sarjas ilmunud eesti autorite raamatud saanud palju tähelepanu ja võib oletada, et lugeja pilk on siis liikunud sellelt ühelt raamatult kogu sarjale. Nobeli kirjandusauhind on ka alati abiks.  

Kindlasti mängib rolli ka soodne hind. Kui on uudishimulik lugeja, kes tahaks teada, mis eri maades kirjutatakse, ja lugeda head tõlkekirjandust, siis Loomingu Raamatukogu vahendusel saab seda tõesti teha väga soodsalt. LR-i tavasarja raamatud maksavad poes 8–16 eurot. Ja 1500 tellijat on muidugi eriti nutikad, sest tellides tuleb hind veel soodsam. Meil on jälle lihtsam tiraaži planeerida, kui mingi lugejate hulk on juba ette teada. Kui on suur tiraaž, siis on ka ühe raamatu trükkimise hind väiksem. Tänu Eesti mõistes hiigeltiraažidele saame hoida raamatute hinnad märksa soodsamad kui siis, kui trükiksime poole väiksema tiraaži. 

Kui suur tiraaž on?  

Olenevalt raamatust võib see olla üsna erinev. Tellijatele trükime igal juhul, poodi lisaks veel 600 või ka üle tuhande. See sõltub meie prognoosidest, üks kriteerium on näiteks, kas autor on Eestis tundmatu või mitte. Jah, ma siin räägin kogu aeg "tundmatutest autoritest", tegelikult LR uute alustavate talentide jahil ei ole, me avaldame ikka pigem klassikat ja valime tõlkimiseks autoreid, kes omal maal ja keeleruumis on tuntud ja kelle teosed on lihtsalt eesti keelde veel tõlkimata. 

Ma ise eeldaks, et Eesti autorid äkki müüvad paremini.  

See on käinud üles ja alla. On olnud aastaid, kus tõlkeautorid on müünud selgelt paremini, aga nüüd viimastel aastatel on tõesti Eesti autorid edukamad olnud. Milliseid eesti autoreid me avaldame, sõltub jällegi pakkumistest, me üldiselt ise käsikirju ei telli ja valime nende hulgast, mis laekuvad. 

Hiljuti ilmus Jim Ashilevi "Inimese kostüüm". Ma ei tea, kas see numbrites kuidagi peegeldub, aga see teos sai tohutut tähelepanu. Tundus, et kõik rääkisid sellest. 

Jaa, seda tähelepanu ja huvi kinnitavad ka müüginumbrid. Ashilevi uue raamatu lisatrükk läks just trükkimisele ja ma pakun, et see ei jää veel ka viimaseks. LR teeb lisatrükke harva, aga kui raamat on ikkagi väga kiiresti läbi müüdud, siis oleme teinud. Mõned autorid on kolinud ühel hetkel ka mõne teise kirjastuse juurde või annavad lisatrükke ise välja. Kairi Loogi raamatul "Tantsi tolm põrandast" ja Carolina Pihelgase "Lõikejoonel" läheb endiselt hästi. Just hiljuti ilmus Toledo kirjastuse alt Mari Laane tõlgitud Aurora Venturini "Täditütred", mis sai ka tookord ilmudes kiiresti otsa. 

Jim Ashilevi raamatule tulnud tähelepanu oli pigem ootuspärane, tal on juba oma lugejaskond, aga ilmselt veelgi olulisemat rolli mängivad teemad, millest ta räägib. Need on rasked teemad: enesetapp, lähedase inimese surm ja sellega toimetulek, depressioon ja ka näiteks rassism Eestis. Sellistel teemadel kirjutamine nõuab autorilt kindlasti suurt julgust, aga ta kuidagi leidis väga adekvaatse ja samas hästi delikaatse viisi selleks.  

Langetades valikuid, mida avaldada ja mida mitte, kuidas aru saada, mis inimesi võiks köita?  

Eks see olegi üks ennustamine, mis muidugi põhineb ka kogemusel. Kui raamat lugemisel endal elevust tekitab, siis on suur tõenäosus, et see pakub lugemiselamuse ka teistele. Elevus võib tekkida ka sellest, et midagi kriibib ebamugavalt või siis just meeldivalt. Hea raamatu retsepti ongi üsna keeruline lahti seletada. Emily Dickinson on püüdnud seletada, kuidas ta saab aru, et miski on tõeline luule, ja öelnud: "Kui ma loen raamatut, ja mul hakkab sellest nii külm, et ükski tuli mind ei soojenda, tean, et see on luule. Kui ma füüsiliselt tunnen, et mul pole enam pealage, tean, et see on luule." Nii ongi. 

Kui sageli juhtub, et mõne teose puhul mõtled, et sellest saab küll hitt, aga lugejad nii hästi ei võtagi vastu? 

Midagi väga drastilist kohe ei meenugi. Mõnikord ikka olen eeldanud, et tuleb rohkem vastukaja, näiteks kui eelmisel aastal ilmus Mariana Enriqueze "Asjad, mis me tules kaotasime" Eva-Stina Randoja tõlkes, siis ma küll arvasin, et need õudussugemetega lood Argentiina tänapäeva elust tekitavad rohkem furoori, mulle tundus see nii värske ja huvitav viis, kuidas ühiskonna valupunktidest rääkida. 

Tänavu suvel ilmus ühe väga põneva 18. sajandi prantsuse naisautori Émilie du Châtelet' "Arutlus õnnest. Valik kirju". Nagu ikka tolle aja naisautorid, jäi ka tema omal ajal suurte meeste varju. Tema konkreetselt jäi Voltaire'i varju, kelle elu- ja mõttekaaslane ta pikalt oli.  

Émilie du Châtelet' kirjadest, mille valiku pani kokku Sophie Turner ja tõlkis Malle Talvet, tuleb välja ühe 18. sajandi kõrgseltskonna naise elu ja terve ajastu. Ja tema traktaat "Arutlus õnnest" mõjub minu meelest täiesti kaasaegselt. Selle raamatu puhul ma kujutasin ka ette, et see satub rohkem valgusvihku, sest huvi teenimatult varju jäänud naisautorite vastu võiks ju olla suur. 

Aga on ka vastupidiseid üllatusi. Aurora Venturini "Täditütardest" me ise olime muidugi väga suures vaimustuses, sest see on täiesti pöörane teos, aga veidi ka kartsime, et äkki on liiga pöörane, see on ikka täiesti ebakorrektne tekst mitmes mõttes. See võeti aga väga hästi vastu. 

Viimasel ajal on eesti kirjanduse puhul räägitud palju sellest, et meil on peale kasvanud tugev naiskirjanike põlvkond. Te olete ka omajagu eesti naiskirjanikke avaldanud. Kas naiskirjanikud on meil kuidagi eriti heas hoos?  

Selline mulje tõesti on. Terve plejaad 30-40-50-aastaseid naisi on viimastel aastatel leidnud oma stiili ja hääle ja teemad. Võibolla see paistab lihtsalt kontrastina ka rohkem välja, sest tegelikult jätkavad kirjutamist ka head ja armastatud meeskirjanikud, aga nendega on inimesed juba harjunud. Nüüd on tulnud uued hääled ja need tekitavad alati elevust. Ja muidugi on hea meel, et uus normaalsus on see, et maksab anne, mitte sugu. 

On need teemad, millest naised ja mehed kirjutavad, niivõrd erinevad?   

Sageli on. Naised kirjutavad teemadest, mis on seotud just naise eluga ja olnud meil läbi kirjutamata, tugevate naistegelaste kaudu on sisse tulnud ka naise vaatepunkti asjadele.  

Lapse perspektiivi on ka naiskirjandusega palju tugevamalt ja mitmekesisemalt mu meelest sisse tulnud. 

Kui veel algupärandist rääkida, siis tänapäeval võib põhimõtteliselt igaüks, kes tahab, oma raamatu avaldada, ja ega raamatupoodides vist puudust ei ole eesti kirjandusest. Kas see on hea, kui kõigil on võimalus nii kergelt avaldada?   

Ma usun küll, et see on hea, sest lugejate maitsed ja see, mida keegi kirjandusest otsib, on väga erinev. Mitmekesisus on minu meelest alati hea. Ei maksa alahinnata ka seda, et kirjutamisel on teraapiline mõju. Sageli inimesed kirjutavadki iseendale, oma perekonnale ja võibolla mõnele lugejale veel. Ma arvan, et nii lugemine kui ka kirjutamine aitavad tegelikult meditsiinikulusid kokku hoida ja ma olen vahel isegi mõelnud, et perearstid võiksid inimestele lugemiseks raamatuid välja kirjutada. 

Made Luiga on mitu aastat teinud kokkuvõtteid aasta jooksul ilmunud eesti kirjandusest ja olnud üsna kriitiline. Ühes Vikerraadio intervjuus ta rääkis sellest ja seejuures väga kiitis Loomingu Raamatukogu. Ütles, et kui inimene muud ei oska lugemiseks valida, siis valigu aasta jooksul viis LR-is välja antud teost ja saab mingisuguse kultuuripildi kätte. Samas on raamatukoguhoidjad talle öelnud, et inimesed ei kipu neid laenutama, sest kaas ei ole kutsuv. Mis sellega teha?  

Eks see ole maitse asi. Minu meelest on meil väga maitsekad kaanekujundused ja mulle endale meeldib, et oleme liikunud rohkem raamatulikkuse suunas. Kui vaadata varasemaid aastakäike, siis seal paistis rohkem välja, et tegemist on perioodilise väljaandega.  

Ma arvan, et Made Luiga kokkuvõte tegi kirjandusele ikka head, sest kui nii reljeefselt väljenduda, nagu tema seda tegi, siis see tekitab uudishimu ja ma arvan, et tänu sellele võibolla mõned inimesed hoopis hakkasid lugema raamatuid, mida ta soovitas või vastupidi üldse ei soovitanud. See on ju ka alati väga intrigeeriv, et kui halb siis olla saab. 

Te olete üsna haruldane kultuuriinimene: me oleme juba pea tunnike rääkinud, aga kordagi pole te maininud, et raha on vähe. Vaevalt teiegi rahas suplete.  

See on keeruline teema. Jah, raha on justkui igalt poolt puudu, aga samas, kui vaadata, kui hästi me praegu Eestis elame, kui mitmekesine on meie kultuur, siis oleme jõudnud mingisse täiesti enneolematusse jõukusesse. Ja taseme hoidmine sellisel professionaalsel nivool nõuabki aina rohkem raha ja ma üldse ei arva, et loomeinimesed peaksid elama oma tervise või lähisuhete arvelt, et tegeleda sellega, millega nad tegelevad. Ma väga kultuuripoliitika teemasse minna ei taha, aga mul on tunne, et seal oleks ruumi ümbermängimisteks ka, sest olud kogu aeg muutuvad. Suures plaanis on kirjastamine Eestis läinud ikkagi väga keeruliseks, sest isegi kui innukaid lugejaid leidub, siis absoluutarvuna on neid ikkagi vähe, ja ka nemad peavad kõigepealt maksma ära oma elektriarved. Raamatukogude suurem toetamine riigi poolt oleks kindlasti üks asi, mis aitaks nii lugejat, autorit ja tõlkijat kui ka kirjastajat. 

Sageli on inimestel ettekujutus, et kirjastustes tulevad inimesed hommikul tööle ja muudkui hakkavad aga lugema ning päev aega saab raamatuid lugeda. Kui palju see kirjeldus on reaalsusest erinev?  

Parimal juhul selline minu päev tõepoolest on, sest me ise toimetame kõiki LR-i raamatuid ja loeme korrektuuri, nii et mõni tekstitöö on tingimata alati pooleli. Ja töö tekstiga on kindlasti kõige ajamahukam töödest. Eks seal kõrval ole ka muidugi asjaajamist ja korraldamistööd.  

Viimastel aastatel oleme haaranud kinni igast võimalusest teha koostööd. Kui raamat seostub mõne sündmusega, siis ta on ka kohe palju paremini nähtav. Eesti kunstimuuseumis avataksegi järgmisel nädalal näitus "Metamorfoosid. Võim. Vägivald. Sugu", kus uuritakse, kuidas Ovidiuse "Metamorfoosides" jutustatud müüdid on inspireerinud kunstnikke läbi sajandite. Selle tarbeks telliti Maria-Kristiina Lotmanilt uusi Ovidiuse "Metamorfooside" tõlkeid. Lotman jälle pakkus meile välja, et ta teeb tõlkeid veel juurde ja meie anname need raamatuna välja koos varasemate, Ain Kaalepi, Ülo Torpatsi ja teiste tehtud tõlgetega.  

Oktoobris on meil ilmumas Ene Mihkelsoni seni avaldamata luulekogu "Kõnelev piir", mis tuli hiljuti kirjandusmuuseumi arhiivist välja. Marin Laak toimetas selle meie kätte ja kirjutas ka raamatule eessõna, Mart Velsker lisas järelsõna ja need kaks saatesõna on omavahel väga põnevas dialoogis, rääkimata sellest, et lugejal tekib haruldane võimalus lugeda autori loomingut justkui tagurpidi, klassik Mihkelsoni luule taustal saab nüüd tutvuda tema varaste luuletustega. Seda raamatut esitletakse Ene Mihkelsoni päeva konverentsil Tartus 23. oktoobril. 

Lõpetuseks, mida soovitate praegu Loomingu Raamatukogult lugeda?   

Eks LR-i raamatud on minu jaoks muidugi kõik tähtsad ja tähenduslikud, nii et tahaks kohe otsast järjest soovitama hakata. Eelmisel nädalal tuli näiteks välja Louis-Ferdinand Céline'i "Semmelweis". Selle autori nimi ilmselt Eesti lugejale pikemat tutvustamist ei vaja, Heli Allik on teinud tema tõlkimisel juba aastaid väga tänuväärset tööd. Vormilt on "Semmelweis" Céline'i doktoritöö, sisult pigem proosapoeem ja märtri elulugu. Ja kõige selle juures ka põnev peatükk meditsiiniajaloost, sest selle "peategelane", saksa-ungari arst Philipp Ignaz Semmelweis, tegeles 19. sajandi keskpaigas Viini sünnitushaiglas ühe suuremat sorti probleemiga, milleks oli naiste massiline suremus lapsevoodipalavikku.  

Augusti lõpus ilmus Šveitsi tänapäeva kirjanik Lukas Bärfussi romaan "Jahikull", mis on samuti üsna üllatav lugemine. Me enne rääkisime põnevatest naishäältest, mis viimasel ajal on kõlama hakanud, seda raamatut oli minul erakordselt huvitav lugeda aga just sellepärast, et see on väga tugevalt mehe vaatepunktist kirjutatud. Seal on sees kogu tänapäeva mehe kimbatus, kes enam ei tea õieti, kuidas mees olla ja ei oskagi siis enam üldse kuidagi olla. Just tuli ka tore uudis, et Bärfuss on lubanud tulla mais HeadReadi festivalile. 

Järgmisel nädalal on ilmumas üks täiesti ebatavaline teos, Boris Vilde "Vanglapäevik ja -kirjad". Boris Vildel on ka Eestiga tugev seos, ta elas lapsena Tartus ja jõudis isegi Tartu ülikoolis käia. Siis aga läks laia maailma ja lõpetas Pariisis, kus ta oli Saksa okupatsiooni ajal üks peamisi Inimese muuseumi vastupanuvõrgustiku korraldajaid, kuni natsid ta vangi panid ja siis maha lasid. Mida mõtleb inimene, kui ta teab, et peab surema? Vilde mõtles elust, surmast ja armastusest, see on tõeline vaimu vägitegu, kuidas ta ennast vanglaolmest lihtsalt välja mõtles. Päevik ilmub eesti keeles esimest korda kärbeteta, see on tõlgitud Vilde enda käega väikestele paberitükkidele kirjutatud käsikirjast.  

Ma võiksin LR-e järjest tutvustama jäädagi, aga inimeste maitsed ja lugemisootused on muidugi väga erinevad. Tasub kindlasti minna näiteks Goodreadsi, saab ehk sealt mõne huvitava jälje üles võtta või küsida, mida head on sõbrad hiljuti lugenud, siis on ka ühist jututeemat.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.