Sul ilmus nüüd uus album "Viimasena peol", milleni jõuame ka, aga lähme kõigepealt tagasi selle aasta kevadesse ja suvesse. Kas HU? tagasitulekukontsertide ajal tundsid end korraks superstaarina ka?

Absoluutselt tundsin ennast superstaarina. Tuhanded laulusõnu kaasaröökivad fännid ei pane sind kuidagi teisiti tundma. Meie kontsertide esiliini moodustavad 20ndates noored ja see energia, mis sealt tuleb... Huhh. Ütlen ausalt: see litter ei olnud nii tugev isegi siis, kui oma populaarsuse alles saavutasime.

Laadisite muusika ka sellepärast uuesti veebi üles, et noored palusid?

HU? hakkas uuesti hingama jah tänu nendele signaalidele ja kutsetele, mis tekkisid. Küsiti, et miks lugusid pole striimis, miks te kontserte ei anna. Ja siis nooremad produtsendid ütlesid, et jaga stem'e, teeme remix'e, teeme koostöid, me tahaks kaverit teha ja nii edasi. Siis tundus, et asi vist elab.

Loomulikult on fännide vanus täiesti ebaoluline, aga kui vaadata seda energiat ja progressiivset jõudu, siis paneb see sind tundma idioodina, et miks me ei tegutse, kui sellel on uue põlvkonna jaoks siiski eriline mõju. Selle taga on uued kuulajad, noored, kes olid siis auto tagaistmetel, Chupa-Chups käes, kui vanemad raadiost kunagi HU? lugusid heebeldasid. Muusika ja sõnad on jäänud relevantseks, noored on võtnud üle.

Sellesmõttes võime julgelt öelda, et see kokkutulek polnud mingi enesehaibi pealt tehtud nüri soov lihtsalt taaskogeda populaarsust, kuna muid ideid ja tegemisi pole, vaid ikkagi välise kutsungi peale tehtud liigutus.

Aga sul endal ei olnud üle pika aja tüütu HU? muusika juurde tagasi minna? Sa ei tundnud, et miks on vaja seda vana asja üles soojendada?

Ei, kusjuures üldse polnud. Esiteks on 10 aastat piisavalt pikk ja paras aeg, et kõik on unustatud, kuid lihasmälus on veel alles. Veider oli hakata neid lugusid uuesti mängima bassil ja sõnu ümisema, kõik oli peas. Oleks võinud ilma proovita lavale minna. Teiseks, mulle meeldib HU? keemia, mulle meeldib selles süsteemis esineda. Ja nagu mainitud: see muusika on endiselt elus.

Oma Leslie Da Bass projektiga esinen veel vähem ja see oma sõnumi manifesteerimine ja enesehaip on mulle kergelt vastu. Aga HU? on bänd, kus ma olen nagu stsenarist, kirjutan rolle, dialooge ja olen osa lavastusest. Ma nagu kaon lavale ära ja see pole selline soolo-rambivalgus. Sedasi esineda mulle meeldib, seda enam, et see nii räigelt peale läheb. Parim preemia on kunstnikule kogeda seda otsest tagasisidet kvintessentsina.

Suvel oli teil paar laia tähelepanu saanud avalikku esinemist ja olete ka kinniseid kontserte teinud. Kas nüüd tulete uuesti alles kümne aasta pärast lavale?

Just sel nädalal tegime kokkuvõtteid järgmiseks aastaks pakutud kontsertide osas. Päris palju on neid nüüd kogunenud ja Eesti mõistes on need ikka suured lavad. Plaan oli teha sel aasta paar-kolm avalikku ja sama palju erakontserte, aga tundub, et sellel lõkkel on veel leek üleval ja me ei pääse ka sellest, et järgmine aasta mõni etteaste teha. Enamuse ütleme küll ära, lihtsalt ei taha liiga palju esineda.

Bändina täies mahus me endiselt küll tegutsema ei hakka, meil pole plaanis teha uusi lugusid. Sellel pingutusel poleks ka erilist mõtet, kõik tahavad nagunii ainult seda HU? klassikat ja uus asi kannatatakse niisama ära.

Sa arvad, et pole mõtet uut muusikat luua?

Jah, meil lihtsalt pole laiemaid n-ö ärilisi ambitsioone HU? muusikaga, et teha uusi lugusid, esineda võimalikult palju ja võtta viimast oma tegevusest teise lainena.

Praegu me täiesti teadlikult kombineerime oma olemasolevat kava, sest niikuinii tehatakse vaid seda kuulda. Me oleme ajaloos esinenud ühe korra, kus me ei teinud "Absoluutselt". See ei olnud hea mõte. Tagasituleku kontserdil pidime seda tegema kaks korda.

Fännid hakkasid tookord märatsema, kui te seda ei teinud?

Loomulikult keegi ei hakka tooliga viskama, aga vaadatakse küll, et oot-oot, mida hekki? Selle pärast sai tuldud, kas te olete nüüd siis originaalsed oma arvates, et ei tee oma põhihitti? Oma kontseptualismi ja väsimusega ei maksa üle ja hulluks minna. Nagu Radiohead, kes ei esitanud "Creepi" ma ei tea kui kaua, kuigi seda oodati nagu viirastust. Või lähed Depeche Mode'i kontserdile ja "Personal Jesus" ei tule.

Aga kui sa nüüd meenutad seda aega, kui HU? aktiivselt tegutses, kas siis oli sama plahvatuslik tagasiside? Või praegune tegi ikka silmad ette?

Oli muidugi, aga see läks kuidagi tõusvas joones: me ei teadnud, mida me teeme, projekt kuidagi sündis, tegime ühe singli, mis oli väga kõva, teine oli bänger, kolmas veel kõvem. Mina olin tol ajal täielik indie-artist, see oli mulle umbes sama, et reaalne maakas on linna ära eksinud.

Ma olin selle pakkumise üle samas üliõnnelik, sest nägin head loomingulist võimalust. Eesti popmuusikas, mida ma ise üldse ei tarbinud, oli minu meelest nii palju kasutamata võimalusi, eriti tekstis. Ma muidugi ei teadnud üldse, mida ma teen, ma polnud varem ühtegi eestikeelset lugu kirjutanud ka, kuigi bände ja lugusid oli juba tehtud igasuguseid – Misnamed, Pedigree, Borax, Leslie Da Bass.

Mulle tundus see huvitav, et realiseerida oma ideid popmuusikas, aga ega mu ju nii ei mõelnud, et teeme peavoolu poppi. Me tegime väga alternatiivset asja, aga see lihtsalt läks inimestele peale.

Sa nägid tol ajal võimalust arendada Eesti popmuusikat mingis suunas. Nagu me näeme, siis sellise materjali vastu on inimestel endiselt huvi, aga kas sa tunned, et praegu on Eesti popmuusika tervikuna paremasse kohta jõudnud?

Ma ei tea, kas paremasse kohta, aga areng on selgelt olemas, väga häid asju on, nii palju, kui mulle kõrva on jäänud. Kui me alustasime, siis möllasid idee tasandil 1990. aastad, mis ei ole midagi halba, see on väga jõuline ajastu Eesti popis, aga ma nägin seal võimalusi oma veidrustega komakohtasid tekitada.

Aga veelkord, tagantjärgi analüüsides saab sellest rääkida kui mingist valemist või läbimõeldud strateegilisest plaanist, aga ega me siis ei teadnud, mida me teeme. Tegime lihtsalt muusikat, mis endale meeldis.

Kirjutamise puhul oli muidugi lahe, et üks singel viis teiseni, see leek järjest tõusis. Mulle oli see populaarsus muidugi täielik raketikütus. Kiida lolli, eksole. See tekitas paraja ekstaasi, lugusid ja tekste hakkas lendama pidurdamatult. Jagus ka skandaale, "Depressivsete Eesti väikelinnade" kohta kirjutati arvamuslugusid ja lehekülgede viisi analüüse, tekstid jõudsid õpikutesse, reklaamidesse, graffitina seintele ja nii edasi. Alles pärast seda julgesin ka oma Leslie Da Bassi asju hakata eesti keeles tegema.

Nii hakkaski minu eestikeelne kirjutamiskarjäär pihta, kolumnistitöö ja arvustused, reisikirjad, Facebookis hitikamad asjad, kõik see. Praeguseks ma ei teagi, kui palju ma olen kirjutanud. Sellesmõttes HU? on mulle oluline prjekt, et see avas minus midagi, mida ma enne ei teadnud, et mul on.

Romaanikirjanik sa veel ei ole?

Minu kirjatöödel on oma fännklubi, kes küsivad kogu aeg, et millal tuleb raamat. Ma olen ise mõtestanud, et kindlasti tahan mingil kujul raamatu kirjutada, aga ma ei tea veel täpselt, mis see on. Mõtteid on muidugi palju, kohutavas koguses isegi, aga ära neid ei jõua teha. Enne seda tahan ikkagi filmini jõuda.

Ma arvan, et raamat jääb viimaseks meediumiks.

Aga kui sa praegu midagi loed või kuulad, kas seda tunnet tekib tihti, et kurat, selle oleks tahtnud ise teha?

Muidugi, loomingulist kadedust tunnen pidevalt. Lihtsalt nii palju ägedaid asju tehakse, kujutavas kunstis, muusikas, mõnikord keegi teeb lihtsalt mingi tabava nalja, mille peale mõtlen, et kurat, täpselt minu mõttemaailm, kuidas ma selle peale ei tulnud, tahaks ka. Ilmselt keegi tunneb ka minu osade tööde osas sama. See ongi äge, see ideeline tähistaevas, mis üksteist inspireerib ja mõjutab, vähemalt nii kaua, kui see pole vargus.

Aga peab ka aru saama sellest, et nii kaua aega juba maa peal ringi jalutatud ning uued asjad peavadki peale tulema. Enda tasemel hääbumine on loomulik nähtus, sa ei saa kogu aeg loorbereid võtta, mingeid muusikaauhindu või asju, see periood on minu jaoks mingis mõttes läbi.

Sa arvad, et sinu paremad ajad on möödas?

Ei, mitte seda. Ma pigem arvan, et ma suren haamer käes, ma ei lähe kunagi pensionile. Inimesed unistavad mitte midagi tegemisest, aga see on minu jaoks kõige kohutavam õudusunenägu, mida ma suudan välja mõelda. See, et ma ootan terve elu päeva, kus ma ei pea mitte midagi tegema... Ma ei saa aru, millest inimesed unistavad.

Aga mina kindlasti teen asju edasi, millest pooled asjad ei jõua isegi avalikkuse ette. Mulle meeldib luua, see on minu hingamine. See on mulle loomulik ja eluliselt vajalik. Ma ei pea ka kõike eksponeerima. Kas see on minu parem aeg või allakäik, seda saab igaüks ise otsustada. Mina lihtsalt visualiseerin enda mõtteid, ma pole klassikalises mõttes meelelahutaja. Mulle ei meeldi oma ideid üle haipida, kui keegi need leiab ja tunneb sama, siis mul on hea meel.

Ühte kohta pole sa vist kunagi liiga pikaks tahtnud pidama jääda?

Ei julgeks öelda nii. Päris pikad sammud on olnud ikka, nii töö kui loomingu vallas. Kümme kuni viisteist aastat olen tegelenud järjest mingis sektoris. Bändid pole ka olnud mingid ühe albumi projektid. Eks väiksemaid asju on ka, aga ikka üsna stabiilne on kõik.

See mitte pidama jäämine on alati tingitud tundest, et kas asi ammendab või mitte. Midagi pole lagunenud lihtsalt niisama igavusest. Leslie Da Bassil on ka juba kümnes album, enda juurde ikka kuidagi olen suutnud pidama jääda, mis on ka kõige raskem.

Üldiselt ma olen täielik outsider, ei kuulu mingitesse liitudesse, ühingutesse, klubidesse, ei osale enam väga kusagil, meeldib teha oma asja nagu üksik hunt, el solo lobo.

Miks?

Vat ei tea konkreetset põhjust nimetada. Võib-olla on see tingitud lihtsalt väga intensiivsest elustiilist. Kohtun paljude inimestega sellegipoolest, on palju intensiivset arutelu, loomist, kontseptualismi, sellist jooksvat, mis tekitab teatud väsimuse. Tahaks lihtsalt panna kiivri pähe ja sõita päev otsa mottorrattaga kuhugi horisondile täpiks. Ma ei viitsiks seal ka veel arvestada kellegi põiekaga, kes tahab süüa või kellel bensiin otsas. Tahan lihtsalt üksi olla. Olen avastanud üksinduses meeletu väärtuse, see on lihtsalt fantastiline tunne.

Samas ma ei ole kuidagi antisotsiaalne, üldse mitte, kui ma olen mingis seltskonnas, siis on selge, et keegi väga sõna ei saa, sest ma räägin nagu traktor. (naerdes)

Mõtteid on sul palju, aga kas sul loomekriisi ka üldse on?

Mingid mikro-vaikusehetked tulevad ette küll, et ei taha või ei tule või ei viitsi. Lihtsalt väsimus või muu selline.

Mis see sinu mikro on? Üks tund, päev või kuu?

Ma ei oskagi seda aega täpselt paika panna. Kindlasti need pole aastad ja kuud. Ma olen seda tööd ikkagi nii kaua teinud, et oskan sellest ka välja murda: kui on käed raudus, siis mul on suus kirjaklamber, sülitan selle välja ja saan action-filmi kombel need ruttu lahti.

Mu põhitrauma on see, et ma ei viitsi selle probleemse asjaga edasi tegeleda. Ma ei viitsi produtseerida ja tegeleda, ka seda praegust albumit ma juba vaikselt unustan ära, täpselt enam ei teagi, mis lood ja mis järjekorras seal peal on. Eelmistest albumitest rääkimata, sest ma pole ühtki oma albumit pärast välja andmist kuulanud.

Mul on sellised kuufaasid: praegu sai see album valmis, nüüd on mul kirjutamise aeg ja ma juba ootan, et tuleks maalimise periood. See ühest teemast teise juurde hüppamine on väga mõnus asi, see kaotab minu loomekriisi kohe ära. Paned lõunedid püsti, maalid-maalid-maalid, oled kuskil 15. töö juures ja siis hakkad mõtlema: kes ma üldse olen, ma tegelikult ju ei oska, see kõik on nii nõme, ma teen mingit suvalist isehakanud paska. Siis võtan kitarri ja tunnen: oo, täitsa lahe riff, teeks plaadi. Siis on see jälle okse ja mõtlen: kirjutaks hoopis mingi stsenaariumi.

Sa mõtled tõsiselt nii?

Muidugi, ma ei ole kunagi millegagi rahul. Lõpuks muidugi vaatajad hindavad, ma ei maali endale, aga ma olen tohutu tööde põletaja ja hävitaja. Lugusid lendab sadade viisi prügikasti, maale olen korduvalt üle maalinud. Ma arvan, et see ongi normaalne.

Aga taga nutma ei jää neid asju?

Üldse mitte, ma ei taha nendest asjadest enam midagi kuulda. Tõsi, ma olen sahtlist võtnud paar lugu, näiteks "Ladvaõun Michelle" oli üks HU? prügikasti pala, aga see ei meeldi mulle endale tegelikult üldse. Aga see kuidagi sobis ja nüüd kõik kuulavad seda. Ma ei saa aru, mis värk selle looga on, mul on ju enda arvates palju parremaid.

Enesekriitika on mul väga karm, muusikaga on kõige hullem. Ma ei kannata enamikke enda asju silmaotsaski, eriti vokaali. Alles siis, kui keegi midagi ütleb, et kuule, see on hea asi, siis ma hakkan mõtlema selle peale. Kuna ma ei anna väga palju kontserte, siis on see üsna haruldane, kui kuskilt tagasisidet tuleb, aga kui keegi oluline inimene midagi head ütleb, siis teengi kohe uue plaadi ka.

Mul on häbi vahel muusikat välja anda, mul on piinlik, sest ma teen liiga palju. Praegu üritasin ka tagasi hoida. Hea nali küll, uuel plaadil on 22 lugu...

Aga ma tõesti ei julge kriitikutele oma muusikat anda, sest ma tean, et nad on nii ülekuulanud, nad on väsinud, kõike tuleb nii palju ja siis ma karistan neid oma albumiga. Ma vabandan ette: mu album on 22 lugu, tõenäoliselt sa ei jõua seda läbi kuulata ja kas see sind üldse ka huvitab.

Seekord ma mõtlesingi, et teen nii-öelda kuulaja-albumi. Leslie Da Bassil on kümnes juubel ka, siis teen duubelplaadi ja panen sinna peale nii palju kui vähegi mahub. Aga miks ma ütlen, et see on kuulaja-album? Sest mitte ükski kuulaja ei ole mulle mitte kunagi öelnud, et mu plaat on liiga pikk või seal on liiga erinevad lood. Seda ütleb alati kriitik: see on liiga laialivalguv, ma ei jaksa seda kuulata. Need on kriitikute probleemid.

Suvel tuli sul HU? ühinemisega tugev muusikaline eduelamus, aga kas sul seda hirmu ei ole, et äkki sinu uuest plaadist on inimestel ükskõik? Äkki tuleb suur pettumus?

Ma ei oska sellest midagi arvata, sest ma olen mingis mõttes kõike muusikaga kaasnevas näinud: täielikku nulli ja vastupidi täielikku maksimumi, aasta albumi, aasta elektroonikaartisti, aasta meesartisti ja mis kõiki auhindu veel, olen olnud maailma suurima plaadifirma Universali all, olen ise põlve otsas välja andnud, teinud kassette, CD-sid, vinüüle. Ma olen Eesti kontekstis kogu spektri läbi elanud, see särelus on minu sees ära käinud, see on kogetud tunne ning läbikäidud etapp.

Nüüd on hea lihtsalt rahulikult teha, pole vaja, et keegi seda meeleheitlikult valideeriks. Ma ei aja taga ka mingeid müüke, toodan väga väikeseid koguseid, seega ma ei teagi, milles see pettumus peaks väljenduma. Nagu öeldud: loomine on minu hingamine.

Kontserdil sa seda praegust albumit ei plaanigi esitada?

On ka neid kontserdiplaane igasuguseid, aga millegipärast ma ei jõua selleni. Oma muusika taasesitamine pole mu eriline fetiš. Tahtsin sel sügisel teha üle viie aasta kontserdi, aga mul oli sel aastal ka seljaoperatsioon, mingi vana jama, olin suvel praktiliselt invaliid. Ka see on veidi pidurdanud.

HU? esinemine Tartu Punch festivalil, mis oli paar päeva pärast operatsiooni, oli minu esimene narkojoobes kontsert. Tavaliselt ma ikkagi tarbin enne kontserti alkoholi, sest mulle meeldib, kui mul on mõnus sõit sees. Alkohol on asi, millest ei ole viisakas rääkida moodsas ühiskonnas, kõik on halb-halb, aga mulle alkohol väga meeldib, on meeldinud terve elu, mulle meeldib väga alkoholi tarbida, sest ma oskan seda teha ja ma tean oma piire. Mul on kõik väga hästi.

Olen alati võtnud enne kontserti paar jooki, aga kuna ma tulin enamvähem otse operatsioonilt, plaaster alles verine, siis oli ohtralt süste ja peotäis tablette sees ja sisuliselt olin narkolaksu all. Tegin selle esinemise ära, pedaalidele ei saanud väga hästi pihta, aga muidu jäin püsti. Lihtsalt selle pärast ma kontserti ära jätta ei saa.

Pärast seda pidi tulema Võnge festival, kus Leslie Da Bassiga pidin üle viie aasta uuesti lavale astuma, aga kahjuks see narkojoobes esinemine ei teinud mu olemist väga palju paremaks, taastumine oli vaevalisem ja ma ei tahtnud laval olla nagu mingi häda. Kui sa oled kogu aeg mingi hull tegija olnud, aga järsku oled sisuliselt sant, siis tänu sellele hakkasin ka aru saama, mis on vaimne tervis ja kuidas sa ühe füüsilise probleemi tõttu kaotad sisuliselt kogu oma teovõime. See oli päris rõve ja ega mul pole praegu ka veel täiesti korras.

Ma sain aru, et ei taha seal mingi kööbakas olla ja istudes ma ei esine. HU? kontserdil panin küll tooli igaks juhuks enne esinemist valmis, sest mõtlesin: minu pärast see ära ei jää, olen kasvõi laval selili, et see kontsert saaks tehtud. Enda soolokontserdiga lihtsalt ei tahtnud seda riski võtta, sügis on ka olnud selline, et pooleteist tunnist kontserti ei julge ikka veel teha. Seega kontsert on õhus ja väga lähedal, praegu plaanime, kas see tuleb aasta lõpus või järgmise aasta alguses.

Oleme rääkinud, et teed asjad ära ja lased neist lahti, aga kas seda oled mõtlema jäänud, et midagi oleks ikkagi võinud tegemata jätta?

Seda on küll olnud, et midagi tundub natukene mõttetu, aga ega ma ei oska sulle täpset näidet tuua, sest ma ei kuula ka oma asju üle. Lihtsalt kas kõike peab nagu mingiks ideeks alati vormima. Maailm on paksult mingit sodi täis, tänu sellele on vahepeal küll tunne, et toodan liiga palju. Ma arvan, et kui ma hakkaks albumeid uuesti läbi kuulama, siis ütleks küll, et seda teeks teisiti ja kolmandat moodi, selle viskaks minema, aga mingit jubedamat kahetsust ei ole.

Et ei jääks valet muljet, siis mul on kriitikameel ka olemas, sest ma ei annaks kunagi midagi välja, kui ma avaldamise hetkel ei tunneks, et seal on midagi.

Ma juhatasin tegelikult selle küsimusega sisse seda, et kuigi sa ise oma loomingulist varasalve üle vaatamas ei käi, siis on üks sinu karjääri algusaegade projekt, mille muusika on praktiliselt uute põlvkondade jaoks kadunud. Millal te Boraxi materjali uuesti kuulajate ette toote?

Oeh, kartsin seda küsimust... Kui palju me oleme sellest rääkinud, kokku saanud ja mõelnud, see vääriks juba omaette raamatut, aga siiamaani pole neid albumeid ilmunud. Isegi piinlik on natukene... Ma lootsin, et sa ei küsi seda. (naerdes)

Ei saa, kogu aeg on midagi ees, see "Mikrorajoni" vinüüli välja andmine ei ole ju maailma kõige raskem asi.

Inimesed ikka küsivad seda?

Loomulikult, ma olen lootnud, et kõik jäävad nii vanaks ja ei jaksa enam küsida, aga vanuritel on veel seda jõudu ja rammu.

Täiesti tõsimeeli oleme viimased kümme aastat seda kokkutulekut arutanud. See hakkas pihta hetkel, kui tundus, et oleme väge täis ja kui kohe ei tee, siis ilmselt ei tee mitte kunagi. Aga eks seal on mitmeid põhjuseid, oleme Janek Murdiga mitu korda istunud ja arutanud, lõpuks isegi üsna lähedal olnud sellele, aga mõlemad on produktiivsed tüübid, kummalgi pole tegevuse puudust ning pigem lähed oma uute asjadega edasi. Kui meil ei oleks mitte midagi teha, siis oleks need plaadid juba väljas.

Aga muidugi, võib ju öelda: pange, kurat, need lihtsalt Spotify'sse ülesse, inimesed tahavad lihtsalt kuulata. Me ei räägi raha teenimisest, lihtsalt inimesed tahavad tarbida head muusikat. Aga siin me oleme.

Reigo Ahven helistas mulle ja uuris, et mida ta peaks tegema, et me Fairmusi lõpuks oma asja üles paneks, et ta võib isegi vanadelt kassettidelt ja CDR-idelt kõik ise digitaliseerida. Mis sa arvad, kas see oli piisav? (naerdes)

Inimesed peavad ikka edasi küsima.

See on ainus variant, tuleb teha petitsioon, suured pildid teha ja panna kirja: need tüübid ei anna oma muusikat välja. Tuleb asi lihtsalt võimalikult piinlikuks ajada.

Istume praegu siin sinu agentuuris ja oleme rääkinud, et sul on väga palju erinevaid tegevusi, mida sa teed, ka see agentuuritöö on ikkagi loominguline töö, aga kas sa mõtestad nii, et mingid asjad on töö ja mingid asjad on hobi?

Ma tegelikult ei nimeta seda agentuuriks. See on mu teine kodu. Pardon My French. Agentuur on nii halekoomiline sõna. Mis kuradi agentuur? Mis aastas me elame? Siin pole agente, lihtsalt kolm inimest põhimõtteliselt elavad siin ja loovad ägedaid asju, ideid, millest pooltele on isegi keeruline žanrit nimetada.

Aga loomulikult, ühe asja eest pean esitama arveid ja teisel pool on puhas kahjumirida ehk muusika. Samas see ongi lahe, et ma olen selle kõik seganud üheks: praegu on mul lihtsalt loomingulised tegevused, on muidugi ka tavaturundust, mida teen hea meelega, kui tuleb hea inimene laheda tööga, kuid ma segan selle kõik üheks potiks kokku. Üks asi toidab teist, kas siis finantsiliselt või loominguliselt, sest tihti tullaksegi ostma just minu maailmavaadet, mis väljendub eelkõige minu loomingus. Jah, mul on ka hea strateegiline mõtlemine ning arusaam ärilistest funktsioonides, mille peal asjad püsivad ja maailm ringi käib, aga kõigest sellest tulebki mingi kombo kokku.

Ma proovingi neid asju teadlikult koos hoida. Ongi nii, et mõnikord on vaja muusikat teha, keset päeva lähen hoopis tegelen sellega ja hoopis öösel hakkan muid asju tegema. Võib-olla siis hakkan hoopis maailma või muru niitma. See muru niitmine aeg on väga oluline, just mõttetegevuseks.

Ma käin tihti ka autoga Euroopa sõitmas: 1500 kilomeetrit päevas, kui sa hoiad ainult roolist kinni ja pilk on fokusseeritud teele, aga samal ajal su aju üks osa süstematiseerib mõtted ja loob uusi asju. Sellel ajal jõuab tihti veendumusele, mis on hea ja halb mõte. Näiteks sel aastal olen sõitnud kolm korda autoga Itaaliasse, mis nende bensiinihindadega on täielik enesetapp, aga see on suureks abiks mõtlemisel. Mul on vaja keset kõrghooaega sõita neli päeva autoga, tulen tagasi ja olen laetud ideedest, mida hakkan Eestis lihtsalt vormistama.

Eks ma siin kontoris käingi lihtsalt vormistamas, mõtlen ikkagi kuskil mujal: koeraga metsas, öösel, sõidad autoga ja nii edasi.

Nagu sa mainisid, et annad oma uut plaati ainult sada vinüüli välja, aga sa töötad ju ise agentuuris. Kas sa lihtsalt ei raatsi oma häid ideid kasutada, et Leslie Da Bass laiemalt kogu maailmale maha müüa?

Ma ei kannata enesehaipi. Kui oleks plaadifirma, kes ütleb, et Leslie Da Bass on geenius ja osta see erakordne uus šedööver, siis oleks see arusaadav, aga ma ise seda teha ei saa, see on lihtsalt rõve. Kuidas ma ütlen oma muusika kohta, et oo, see on nii hea, osta? Heal juhul korra Facebookis ja Instagramis ohin midagi ja see on kõik.

Ma ise mõtlen ka praegu: sa tegid plaadi valmis, tee nüüd mingi reklaam. Aga mu käsi ei tõuse seda tegema, see on igav. Kui teed reklaami, siis sa pead utreerima oma olemust ja sõnumit, see tundub mulle nii okse enda asja puhul.

Ma lihtsalt väljendan oma mõtteid, miks ma peaksin seda reklaamima? See on psühholoogiline error, täielik koodiviga, ma ei saa seda teha, sest see ei lähe kokku sellega, kes ma olen ja miks ma üldse muusikat teen. Sama on ka kontsertidega: ma oskan jumala hästi pilli mängida, silmad kinni, täis ja kaine peaga, laulusõnad on peas, laval ei ole piinlik olla, mul on ülihead helimehed ja bänd, aga ma ei suuda lihtsalt esinda. Lähed lavale ja saad veel mitmed tuhanded selle eest, aga ma ei saa.

Ma ei taha oma asju üleeksponeerida, pigem eelistan, et inimesed leiaksid need kogemata või muuseas. Kui palju ma olen mõelnud seda, et teen uue plaadi valmis ja isegi ei ütle kellelegi. Teen sada plaati ja panen need kuhugi ära, et keegi kunagi leiaks. Võib-olla kaevan maa sisse.

Kõik eeldused on selleks olemas, et teha endale udupeen turunduskampaania, teistele võin teha, aga enda jaoks lihtsalt käsi ei tõuse. Praegu ka mõtlen, et maalisin endale albumi esikaane, peaks sellega midagi tegema, panema oksjonile või midagi, lisaks võiks igale loole video teha, tehnika on olemas, mõtted on olemas. Aga ei tee, lihtsalt ei tee.

Oleme rääkinud paljudest asjadest, aga mitte eriti filmist, sest 2020. aastal tulid välja oma esimese lühifilmiga "Kevin, ei", aga vahepeal ei ole sa midagi teinud. Mis sa filmivallas praegu teed?

Ma olen teinud vahepeal veel ühe lühifilmi. See oli eratellimus, itaalia keeles, Roomas helindatud. Ma olen kirjutanud kolm lühifilmi stsenaariumit, mis on täiesti võttevalmis. Lisaks ma kirjutan ka täispikka ning olen neid kirjutanud juba aastaid... Sest mulle lihtsalt meeldib kirjutada. 

Ülejäänud oled paberihundist läbi lasknud?

Ei, ma ei lase hundist läbi, lihtsalt harjutan, mõtlen ja proovin erinevaid lugusid, Mulle meeldib väga lugude jutustamine ja film on justkui kuninglik loojutustamise vorm. Paar lühifilmi ja ohtralt reklaame olen teinud, mingi kogemus on olemas, olen näidanud neid ka veel inimestele, mis on tekitanud huvitavaid särinad. Aga ma prooviks siinkohal mitte hakata mingit tühja juttu ajama. Kui kunagi midagi valmib, siis saab näha, või jääb lihtsalt pakk stsenaariumeid või paberihundi ribad.

Filmitootmiseks enesereklaami ei tule tingimata teha, aga tuleb ukse taha kraapima minna, et keegi annaks sulle raha.

See ongi see võtmekoht, mida ma olen ka teinud paar korda, aga olen aru saanud, et see ei sobi mulle. Ükspuha, mis on mu loominguline väljund, siis seda iseloomustab see, et ma ei ole pidanud enne kellegi käest küsima, kas see idee töötab. Sama on ka filmiga. Midagi on väga valesti, kui ma algfaasis saan tagasisidest aru, et mu tegelaskuju ei kanna või nii ei tehta ja sa peaks tegema hoopis niimoodi edasi. See ei sobi mulle hästi. Ma ei taha olla ka kellelegi võlgu või eos süüdi, et miks ma küll niiviisi tegin rahva rahaga. Pigem jääb see tegemata ja tuleb leida muud lahendused.

Milline minu maine on praegu kultuuri- ja kunstiringkondades laiemalt? Ma olen ju mingi neetud "reklaamiärimees". Mõtle nüüd selle sildi peale: BFM-ist tuleb iga aasta nii palju iga aasta noori, kes tahavad kunsti teha, ja siis olen mina. Läbi lillede saab öelda, et maksa oma film ise kinni, meil on siin rahvast küll, kes tahab teha, sul on niigi hästi, sest sa oled ju nii edukas. Ma ei taha mingit taaka ega õigustada oma loomingulisi perspektiive. Põhjendada neid visuaale, mis tekivad mu peas.

Nii muusikas kui ka kujutavas kunstis olen ma täielik outsider, sest mul on ilmselgelt liiga hästi. Kui sa lahkad natukene loojanatuuri, siis sa pead olema kriitikust allpool, sa pead olema inimene, keda saab natukene päästa, sa pead oleme natukene õnnetu, aga minusugused läikivad asjad ja välismaa värk... See on sellesmõttes ikka kahjuks karistus.

Filmiga on üks draama ka veel, et see paneb nii palju ajaressursssi kinni. Ma olen selline eklektik, et ma kardan...

... et sul viskab film kopa ette?

See võib visata üle küll sellel hetkel, kui sul on kõik filmitud, sa peaksid minema montaaži, aga siis oled sellest nii tüdinud, et ei taha seda enam kellelegi näidata, endale ammugi mitte. Aga samas ma vaimselt ikka valmistun selleks saagaks ausalt öelda, sest äkki varsti...

Tahaks jõuda täispikani, paari lühifilmiga olen juba saanud väga hea kooli. Samas ega neid keegi näinud väga pole, esimene ilmus koroona ajal.

Ja pärast see kuhugi ei jõudnudki?

See pidi minema kuhugi kassetile, aga mingit kassetti ei tulnudki. Seda on näinud umbes sada inimest kinosaalis ja mitte keegi rohkem. Ma pole ise ka seda rohkem vaadanud. Peaks vaatama... Aga miks ma peaks tegelikult?

Sa ütlesid, et oled outsider, aga näed sa sellest positsioonist välja murdmiseks üldse võimalusi? Sa pead äkki lihtsalt inimestele näitama, et sul ei ole ka kõik nii hästi.

Vaata, see ei ole võetud positsioon. See ei ole taotlus, vaid nii on välja kujunenud. Ma ei taha kuskilt välja murda, mul on praegu väga hästi, ma olen ülirahul sellega, kus ma olen. Ma olen väga õnnelik.

Aga sa pead olema kannatav kunstnik, sa ei tohi öelda, et sul on hästi. Sa pead just ütlema, et sul selg valutab.

Jah, mul on selg haige, andke raha, palun, ma olen nii haigeeee! Aga see seljavalu on ilmselgelt seotud kõigi muude tegevustega. Lõpuks keha hakkab sulle märku andma: kui sa, kuradi ahv, ei võta hoogu maha, siis ma murran su selja puruks.

Mul on loomulikult haiged koormused ka, mis ma olen omale loonud ja kõik asjad ei lähe hästi, majanduslikult on ka raskemaid hetki, maailm muutub, üks päev on hästi, järgmine päev kehvasti, aga kogu elu ongi võnge. Vahepeal on vaja käia augu põhjas ja siis jälle üles ronida, see ei tähenda, et midagi on kardinaalselt halvasti.

Praegu on huvitavad ajad, see võnge käib päris kiiresti: sa oled üleval, siis kõik asjad on super, aga kui oled all, siis pead mõtlema mingid muud lahendused. Mida ma üldse teen? Mida ma teha tahan? Väga palju võimalusi on, aga need käivitabki tavaliselt mingi šokk, kui on valus ja ütled: ai kurat.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.