Ma arvan, et ei ole vale meie vestlust õnnesooviga alustada. ERSO alustab sel nädalal oma 100. hooaega. See on ühe väikese riigi kohta päris märgiline saavutus, et esindusorkester on sada aastat püsinud. 

Aitäh! Enamik Euroopa rahvusorkestreid ongi sündinud kas 19. sajandi lõpus filharmooniliste orkestritena või alates eelmise sajandi 1920. aastatest ringhäälingute juurde, nii ka ERSO. Soome Raadio Sümfooniaorkestrist oleme aasta vanemad, Läti Rahvusorkester sündis samal aastal ja sarnastes tingimustes nagu ERSO, samuti on samal aastal sündinud Praha Raadio Sümfooniaorkester. Nende hulgas on ERSO pigem just selle esimese laine harjal sündinud.

Kõige vanemad raadioorkestrid on 1923. aastast Berliinis ja Leipzigis ning viimased 1940. aastate lõpust, lisaks Viini Raadio Sümfooniaorkester, mis loodi alles 1969. aastal. Samas esimesed õukonnaorkestrid tekkisid juba 15.–16. sajandil ning esimese iseseisva ja sõltumatu sümfooniaorkestri sünniks peetakse 18. sajandi keskpaika, kui loodi kuulus Gewandhaus.

Kui me vaatame praegu ERSO-le otsa, siis kas ERSO on oma saja aasta kõige paremas vormis või on olnud ka paremaid aegu?

Selle üle võiks otsustada pigem meie publik, kuid meile endale tundub küll, et hetkel on käsil saja viimase aasta üks paremaid aegu. ERSO-sse soovib tulla mängima muusikuid üle Euroopa ja kaugemaltki, sest kõik meie konkursid vabadele töökohtadele on rahvusvahelised. Väga-väga häid noori muusikuid on tulemas, aga iseasi on, kui pikalt me suudame neid praeguse palgatasemega hoida, kuigi me pakume Euroopa sümfooniaorkestrite kontekstis päris konkurentsivõimelisi väljakutseid.

Millised on olnud selle saja aasta jooksul kõige olulisemad arenguetapid, et oleme jõudnud siia, kus saate öelda, et orkester on ühes oma parimas vormis?

Kindlasti on iga orkestri jaoks oluline päris algus – see, millise DNA-ga alustatakse. ERSO alustas pärast esimest kontserti vaid kolme mängijaga ning koosseis kasvas alguses päris visalt. Tegemist oli eraraadiojaama alla kuuluva orkestriga, mille pidamine polnud lihtne: publik ootas palju kergemat ja lühemat repertuaari. Ehkki kõlas ka tõsisemat muusikat, moodustasid algusaastatel enamiku esitustest tuntumate orkestriteoste seaded salongorkestrile. 1930. aastate majanduskriisi tõttu kahanes orkester pigem ansambliks ja kriis oli päris korralik.

Orkestri koosseis hakkas taas kiiresti kasvama 1934. aastast, kui Eesti riik mõistis pärast esimeste aastate umbusku selle ettevõtmise olulisust. ERSO arengu üheks pöördepunktiks oli kahtlemata Olav Rootsi asumine peadirigendi kohale. Need paar aastat olid murrangulised mitte ainult ERSO-le, vaid kogu Eesti muusikakultuurile. Tänu temale kinnistus hoopis teistsugune suhtumine orkestrimuusikasse, sest ta nõudis igalt muusikult väga korralikku ettevalmistust ja täpset nooditeksti jälgimist.

Kuna muusika osakaal raadioeetris oli suur ja orkester esines otse-eetris mitu korda nädalas, oli koormus tohutu: tol ajal mängitud repertuaar ulatus kindlasti üle tuhande teose. Olav Rootsi eestvedamisel avanesid ka Eesti heliloojatele orkestrile kirjutamiseks hoopis laiemad horisondid.

Järgmine suurem tagasilöök tuli sõja alguses, kuid sellest hoolimata kasvas ERSO 1940. aastatel pea täismõõdus sümfooniaorkestriks. Päris tänase suuruseni jõuti siiski alles sõjajärgsetel aastatel.

See, et ERSO geneetiline kood pärineb pigem raadio- kui filharmoonilisest orkestrist, on olnud Eesti muusika arengule äärmiselt oluline. Just tänu sellele on sündinud palju rohkem eesti muusikat, heliloojatel on olnud ulatuslikumad võimalused orkestrile kirjutada ning nii kujunes välja meie oma orkestri kõla, mis on tihedalt seotud sümfoonilise muusika tekkega alates Heino Ellerist.

1950. aastatel, Roman Matsovi ajal, kasvas orkester juba 90-liikmeliseks. Tänu Matsovile säilis 1930. aastatest pärit Beethoveni esitamise traditsioon ning Tallinnas jõudsid ettekandele mitmed tol ajal keelatud kristlikud suurvormid. Lisaks kõlasid mitmed Dmitri Šostakovitši uued teosed maailmas kolmandat korda just ERSO ja Matsovi esituses.

Järgmine suur läbimurre leidis aset Neeme Järviga, kes alustas peadirigendina 1960. aastatel. Sellest ajast hakkas ERSO taas palju salvestama ning mängustiil muutus paindlikumaks ja nõtkemaks. See on orkestri kaubamärk tänapäevani.

Järgmine etapp oli seotud Peeter Liljega, kelle muusikunatuur oli oma ajast ees. Tema süvenemine partituuri ja detailidesse oleks viinud ta teisel pool raudset eesriiet elades väga kaugele ja kõrgele.

Kolmas suurem tagasilöök tabas orkestrit 1990. aastal, kui muusikute raske olukorra tõttu otsustas pool koosseisust lahkuda. Kõige hullemast päästsid orkestri tolleaegne juhtkond ja peadirigendina alustanud Arvo Volmer. Sellest aastast pärit appikarje tekst sarnaneb aga kahjuks sellega, kuhu oleme orkestri eelarvega taandunud nüüd, 36 aastat hiljem.

ERSO jaoks on oluline teadvustada, et oleme Eesti ainus suur regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester. Varasemaid katseid filharmoonilist orkestritegevust käivitada tehti juba 19. sajandil, kuid erinevatel põhjustel jäid need pigem poolprofessionaalseteks ja muutliku ambitsiooniga katsetusteks. Muidu oleks meil Tallinnas ehk kaks sümfooniaorkestrit nagu Helsingis või Vilniuses.

Seega peame me hakkama saama absoluutselt kõigega. Valdkondi, mille eest peame Eesti muusikaelus peamise vastutuse võtma, on päris palju: alates sümfoonilise klassika regulaarsetest ettekannetest kuni maailma uusima loomingu tutvustamiseni, eesti muusika salvestustest ning lastele suunatud kontsertidest kuni esinemisteni väljaspool Tallinna. Viimaseid sooviksime teha praegusest veelgi enam, sest oleme ikkagi kogu Eesti, mitte ainult Tallinna orkester ning viimaste aastate kontserdid just Eesti väiksemates paikades on olnud eriti meeldejäävad. Lisaks tutvustame eesti muusikat loomulikult ka väljaspool riigipiire.

Kui piletimüüki vaadata, siis paistab, et publikuga läheb teil hästi. 

Ei saa kurta. Oleme teadlikult oma kavad kokku pannud nii, et publik ikka saali jõuaks. Nüüd, kui kuulajad on meid mitte ainult üles leidnud, vaid ka usaldama hakanud, loodame seda usaldust heas mõttes ära kasutada. Fantastilise muusika hulk, mis sümfooniaorkestrile ja kammerkoosseisudele on loodud, on sadu kui mitte tuhandeid kordi suurem kui niinimetatud standardrepertuaar. Suurele orkestrile on muusikat kirjutatud üle 150 aasta, rääkimata sadadest aastatest enne seda.

Erinevatel põhjustel kaovad heliloojate nimed kontserdikavadest ja tulevad tagasi alles siis, kui ajastu vaim selleks valmis on. Kui aga nimesid kaob rohkem kui tagasi tuleb, viib see lõpuks klassikalise muusika hääbumiseni. Õnneks sünnib praegu jälle rohkem head muusikat, sest heliloojad ja publik on teineteist taas leidmas.

Kuid mina pean silmas just neid heliloojaid, kes enda eest enam ise seista ei saa. Muusikute ja dirigentide jaoks on need nimed teada ja me soovime seda osa muusikaajaloost ette kanda. Tihti on unustatud autorite loomingu hulgas teoseid, mis kõnetavad meid just nüüd ja praegu, ehkki helilooja nimi on enamiku jaoks tundmatu. Hea näide on Erich Wolfgang Korngold, kelle renessanss oli 1990. aastatel, kuid isegi Felix Mendelssohni muusika kadus pärast tema surma kavadest pea täielikult.

Sama kehtib Eesti muusika kohta: lisaks tõesti fantastilisele Eduard Tubinale on meil veel väga palju väga häid heliloojaid – Artur Lemba, Artur Kapp, Jaan Koha, Ester Mägi, Jaan Rääts ja paljud teised, keda noorem põlvkond pole peaaegu kuulnudki. Rääkimata meie kõigi poolt armastatud praegustest autoritest. Me tahaksime neid kõiki mängida!

Miks meil on üldse riiklikku sümfooniaorkestrit vaja? Võiks ju öelda, et tehke erakapitalil orkester, mis need uued muusikateosed siis sisse mängib.

Eks niimoodi üritatigi seda orkestrimuusikat alguses asjaarmastajate abil või kommertsalustel korraldada. Kõik need katsetused lõppesid aga varem või hiljem sellega, et nii publik kui ka professionaalsed muusikud soovisid enamat. Puhas erakapital või turupõhine mudel sundis repertuaaris tegema väga suuri kompromisse, mis mõjutasid peagi esitajate ettevalmistust ning pikemas perspektiivis ka kuulaja maitset. Vähegi nõudlikum kuulaja ootas aga sisukamat kava ja paremat pillimänguoskust.

Praeguseks on olukord loomulikult muutunud. Mida rohkem on ERSO kõrval teisi orkestreid ja ansambleid, seda parem. Selliseid algatusi tuleb järjest juurde – tegin ju 1990. aastatel ise ka midagi sarnast, kui alustasime mõttekaaslastega NYYD-Ensemble'it.

Kuid siin tuleb tähele panna olulist detaili: enamik neist koosseisudest toimib eelkõige tänu sellele, et meil on olemas üks regulaarselt tegutsev sümfooniaorkester oma traditsioonide, juhtkonna, muusikute, pillipargi ja teadmistega, lisaks Tallinna Kammerorkester, Rahvusooper Estonia ja kaks riiklikku koori.

Ka pelgalt sisse mängimiseks ehk lindistamiseks kokku tulla oleks keeruline. Kui muusikutel puudub igapäevane koosmängukogemus, ei teki ootamatult lavale astudes ühist hingamist. Kõikides Euroopa nii-öelda ajutistes orkestrites mängivad muusikud, kes on pikalt töötanud mõnes regulaarselt tegutsevas orkestris. Nemo nascitur artifex. Meistriks saab vaid regulaarselt harjutades ja see käib samamoodi orkestri kui terviku kohta.

Te olete ERSO peadirigent olnud alates 2020. aastast. Millised need aastad olnud on ning mis on olnud nende kuue aasta jooksul kõige keerulisemad väljakutsed? 2020. aasta, mil alustasite, ei olnud kindlasti kõige toredam aeg.

Ojaa, esimeseks väljakutseks oli loomulikult koroonaaeg ning sellest kontserdielu puudumisest taastumine. Kultuurikatkestuse seisukohast oli see aeg pikema avaliku pausiga kui sõda. Sõja ajal toimis enamiku ajast väga tihe kontserdielu ja saalid olid täis. ERSO on Euroopas olnud kindlasti üks kõige lühema pausiga kultuuriasutusi, sest isegi siis, kui me ei saanud publikule kontserte korraldada, esinesime raadioeetris.

Kui publik sai tasapisi jälle kontserdisaalis käima hakata, oli meie peamine eesmärk saalid uuesti täis tuua. Kui päris mitu orkestrit Euroopas ja Ameerikas pole ikka veel jõudnud koroonaeelsete publikunumbriteni, siis meie oleme selle ülesande enda jaoks täitnud. Ja selle hooaja praeguste müüginumbrite järgi isegi ületanud.

Kui esimesel sügisel päris suure koosseisuga kokku tulime ja saal oli rahvast täis, oli see äraütlemata oluline hetk meie kõigi jaoks, kes olid saalis, aga eelkõige muidugi laval. Alustasime Anatoli Ljadovi sümfoonilise pildiga "Apokalüpsisest", sest seda see koroona kogu maailmas muusikute jaoks ju oli.

Kui traditsioonilist klassikalist muusikat austav publik oli kontserdisaali tagasi tulnud, hakkasime tegelema nendega, kes tavaliselt kontserdisaali ei jõua, kuid kel on ootus kuulda pisut teistsugust ja väga head muusikat, mis pole kirjutatud orkestrile, kuid eeldab väga nõudlikku esitajat. Selleks sai sari nimega "Audiospa", mis on tänaseks leidnud oma järjest suureneva kuulajaskonna. Ka nendel kontsertidel läheb vägagi kenasti ning on hea meel, et muusikud ise on sarja väga hästi omaks võtnud – eks mitmed neist ole ju sarnast muusikat varemgi mujal mänginud. Selle sarja vast kõige keerukamad produktsioonid on olnud seotud kahel talvel meie "suvekontsertidega" Teras Beachil.

Samuti on hea meel, et ERSO kirg teatrimuusika vastu on saanud aeg-ajalt olulist leevendust koostööst Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga. Viimati lavastuse "Macbeth" näol, mille loomine oli äraütlemata keeruline, kuid minu arust üks huvitavamaid produktsioone tervele orkestrile. Töötasime hoopis teises loomingulises galaktikas.

Lisaks oma traditsioonilistele reedestele kontsertidele on ERSO tegelenud salvestamisega. Tänaseks on meil kõik Lepo Sumera sümfooniad salvestatud: esimest plaati esitleti eelmisel hooajal ning kaks järgmist ilmuvad ehk samuti peatselt. Lisaks salvestasime enamiku Arvo Pärdi varasematest orkestriteostest, ECM-is ootab ilmumist väga omapärane album Tõnu Kõrvitsa muusikaga; oma traditsiooniliselt põnevate plaatidega on jätkanud ikka hiilgevormis olev Neeme Järvi ning väga hea meel on selle üle, et Mihhail Gerts meiega pikkamisi, kuid kindlalt salvestab kõik Eduard Tubina sümfooniad.

Lisaks oleme püüdnud igal aastal tuua orkestri ette mitu suure kogemusega maestrot, kellest igaüks annaks orkestri arengule midagi olulist juurde. Ning oleme ka ise käinud publiku juures Austrias, Inglismaal ja mujal.

Püüame ERSO-st kujundada "bändi", kus võimalikult palju muusikalisi valdkondi oleks kaetud ning kus võimalikult paljud muusikud saaksid kaasa rääkida – et ERSO oleks nagu üks suur kammeransambel, kus kõik osalevad samamoodi nagu väikeses koosseisus mängides. Selline lähenemine muudab oluliselt musitseerimisviisi. Arvan, et see muutus on jõudnud ka publikuni. Mujal töötades tunnen järjest tihedamini, et tahaks juba tagasi selle meie oma ERSO paindlike ja päriselt muusikat armastavate inimeste juurde. Meil on tekkinud nüüdseks hoopis teistsugune koostöö ja usaldus.

Kas sõda Ukrainas on ka teie tegemisi mõjutanud?

Jah, ma arvan, et see on puudutanud kõigi nende linnade orkestreid, kuhu Ukraina muusikutest põgenikud on jõudnud. Kohe, kui esimesed muusikud Eestisse jõudsid, püüdsime koostöös teiste Eesti orkestritega neile ajutist tööd anda nii palju kui võimalik. Oleme sellest ajast alates mänginud rohkem Ukraina muusikat ja osalenud festivalil Odessa Classics. Pidime sinna sõitma 2022. aasta kevadel, kuid selle asemel on festival toimunud nüüdseks korduvalt Tallinnas ja mujal.

Alates 24. veebruarist 2022 algavad ERSO kontserdid Ukraina hümniga. See on meie kui muusikute panus selle teema tähelepanu keskmes hoidmiseks. Lisaks oli selle teemaga loomulikult seotud meie "Macbethi" projekt koostöös draamateatri ja Eesti Kontserdiga. Ma ei tea ühtegi teist kultuuriorganisatsiooni, kes oleks selle teema teadvustamisse rohkem panustanud.

Oleme ühte meie esindusorganisatsioonina hoidnud lahti võimalust reageerida ühiskonda laiemalt puudutavatele sündmustele – nii helgematele kui ka nukramatele.

Te olete alates sellest aastast ka Sinfonietta Riga kunstiline juht. Kuidas te ennast ERSO ja Riia vahel jagate? Lisaks on ju ka muid projekte.

Alates 2020. aastast on pool minu töödest olnud seotud ERSO-ga ja teise poole ajast olen töötanud orkestritega väljaspool Eestit. Ei, see ei tähenda, et ma töötan siin poole kohaga, vaid selline mudel ongi käibel enamikus maailma sümfooniaorkestrites. Orkestri arengu ja publiku jaoks on oluline, et meil käiks piisavalt külalisdirigente, kel on pakkuda teistsuguseid muusikalisi mõtteid ja väärtusi, samuti on tähtis, et võimalikult paljud teised Eesti dirigendid saaksid ERSO-ga töötada. Iga töönädal on hoolega kokku pandud.

Veerandi minu tööajast moodustab töö Riias, sest sealse orkestri spetsiifika tõttu ei tööta nad päris igal nädalal. Riias avame hooaja oktoobri alguses. Ülejäänud 25 protsenti jääb teiste orkestrite külastamiseks. Sel hooajal mahuvad sinna peamiselt Aasia ja Euroopa orkestrid, kuid seoses juubelihooajaga on ERSO osakaal praegu suuremgi kui tavaliselt.

Kas selline mitmes riigis töötamine tuleb lihtsalt isiklikust soovist võimalikult palju maailmas ringi katsetada?

See päris katsetamise aeg oli ikka koolis ja noore algaja dirigendina ma vist enam välja ei vea. Kuid jah, vahel tuleb loomulikult võtta riske ning proovida töö käigus ka ebatraditsioonilisi lahendusi, mida me ERSO-ga näiteks "Macbethi" käigus ja mujalgi oleme teinud. Interpretatsioonis ei ole väga turvaline ja läbiproovitud lähenemine liiga huvitav – vahel on tehnilise ja sisulise kvaliteedi suhe natuke paigast. Ka kontserdikülastajana eelistaksin pigem ebaõnnestunud ebatraditsioonilist ettekannet turvalisele ja igavale. Oluline on tabada seda, mida esitaja soovib ettekandega öelda.

Loomulikult seob mu kõige pikem koostöö mind Eesti muusikutega, aga Soome ja Läti on kohe järgmised. Olen olnud Riia muusikaeluga seotud alates 2001. aastast, kui lätlased mu oma rahvusorkestri peadirigendiks kutsusid – see on orkester, mida Eesti muusikud hellalt LÄRSO-ks kutsuvad. On väga hea meel, et nüüd Sinfonietta Riga ette asudes on Läti muusikutega tekkinud taas tihedam suhe. Alates sajandi algusest on Eesti ja Läti muusikaline läbikäimine järjest tihenenud – järjest rohkem Eesti muusikuid esineb Lätis ja vastupidi.

Muide, Sinfonietta Riga on mänginud väga palju eesti muusikat. Meie siin mängime oma naabrite muusikat kahjuks palju vähem. Eriti Soome muusikat peaksime rohkem ette kandma, sest seal on loodud väga palju fantastilist muusikat ja soomlastel on heliloojatega sama palju vedanud kui meil. Jean Sibeliust me loomulikult mängime, samuti oleme mänginud Kaija Saariaho ja Lotta Wennäkoski teoseid, kuid ka Väinö Raitio, Magnus Lindberg ja paljud teised võiksid Eestis rohkem kõlada. Ka Läti muusikas on peidus väga palju aardeid.

Mida te otsite orkestrist, mis teie vastas istub?

Nagu ütlesin, on usaldus esimene asi. Teine on see, et muusika tegemise viis ja muusikast arusaamine peaksid olema sarnased. See, kuidas me fraseerime või millise esteetikaga näiteks klassikalist muusikat mängime – need eesmärgid võiksid olla sarnased. Mida vanem muusika, seda rohkem peab seda defineerima. Oluline on ka see, et saan aru, kuidas selle riigi või linna publik mõtleb.  Sellepärast eelistan käia selliste orkestrite juures, kellega on juba tekkinud sügavam ja huvitavam koostöö. 

Milline hooaeg ERSO-l ees seisab ja mis on selle kõige olulisemad pidepunktid?

ERSO sajas hooaeg on viimaste aastakümnete üks tihedamaid!

Hooaega alustasime juba augustis ning päris ametlikul avakontserdil mängisime muidugi Beethovenit, sest Beethoveni mängimise ajalugu Eestis on päris pikk, alates 19. sajandil kohaliku entusiastliku linnaorkestri esituses toimunud festivalist. Just Beethoveni viiendat sümfooniat armastas esitada ka Olav Roots – see kõlas näiteks 1941. aasta hooaja avakontserdil ning tema viimasel kontserdil enne Eestist lahkumist. Sõja ajal sai just sellest sümfooniast võidu sümbol. Nõukogude ajal hoidis siinset Beethoveni esitamise traditsiooni Roman Matsov. Kuna selles sümfoonias peituvad vabadusesõnumid jäid tolleaegsel tsensuuril märkamata, sai seda terve okupatsiooniaja segamatult ette kanda. Ka nüüd on just selle teose sõnum ootamatult aktuaalne. Järgmisel nädalal mängime seda teost juba Korea publikule.

Sel hooajal läheb ERSO reisile suisa kolm korda: lisaks Koreale esineme detsembris Austrias ning aprillis ootab ees Eesti-Läti-Leedu tuur.

Novembris toimub juubelinädala festival, kus mängime iga päev erinevas saalis. Selle käigus jõuame ka vana raadiomaja esimesse stuudiosse, kus esitame enamiku neist lugudest, mis sada aastat tagasi ERSO eelkäija esituses raadioeetris kõlasid – alates Fučíki avamängust "Marinella", mis olevat olnud see päris esimene teos.

Eesti muusikat mängime me loomulikult palju nagu alati, kuid sel hooajal toome esile eelkõige sellise eesti muusika, mis on sündinud väljaspool riigipiire. Eesti kultuuri on saja aasta jooksul loodud ju üle Euroopa, Ameerikas, Kanadas ja ka Austraalias. Lisaks Eduard Tubinale kõlab Kaljo Raidi, Mihkel Keremi, Jüri Reinvere ja paljude teiste looming. Muuhulgas tuleb esiettekandele Lembit Beecheri teos ning mängime Eestis sündinud Knudåge Riisageri ja Nikolai Lopatnikoffi muusikat.

Juubelihooaja raames mängime neli orkestrikontserti: see on žanr, mis tekkis enam kui sada aastat tagasi ning toob võrreldes sümfooniaga esile rohkem orkestri enda solistide panust ja kogu koosseisu virtuoossemat poolt. Kõlavad Béla Bartóki, Witold Lutosławski, Rodion Štšedrini ja Igor Stravinski kontserdid.

Orkestri ette jõuab palju fantastilisi külalisi: eriti ootame Marc Albrechti, Mario Venzagot ja Paavo Järvit. Samuti astuvad pulti meie oma suurepärased dirigendid – Neeme Järvi, kes jätkab oma põnevate kavadega, aga ka Kristiina Poska, Arvo Volmer, Kaspar Mänd ja paljud teised.

Lisaks iganädalastele sümfooniakontsertidele, mida võimaluse korral osaliselt kordame lõunakontsertidel ja väljaspool kodusaali, mängime nüüdseks nii palju kammermuusikat, et see moodustab kõikidest kontsertidest juba vähemalt poole. Kontserdid MUBA-s, Kadriorus, reedesed eelkontserdid ning loomulikult meie väga populaarne sari "Audiospa", mis ootab sel hooajal publikut neljas erinevas mereäärses saalis alates meremuuseumist kuni juubelinädalal uhiuue loodusmuuseumini. Võib öelda, et meist on kujunenud päris suur kontserdiorganisatsioon.

Uut muusikat esitame festivalil Afekt ja Eesti Muusika Päevadel. Kevadel salvestasime Erkki-Sven Tüüri uue viiulikontserdi ning just äsja valmis lõbus projekt Rahvusringhäälingule, kus 15 Eesti heliloojat kirjutasid raadio- ja telesaadetele uued vahekõllid.

Eelmisel aastal haarasite pärast hooaja avakontserti mikrofoni ja ütlesite ausalt välja, et ERSO-l on majanduslikult raske. Sellel aastal on ERSO eelarve üle nelja miljoni euro. Mille peale see raha kulub ja millised on kõige suuremad kuluallikad? Asjatundmatule inimesele võib neli miljonit tunduda päris suur summa.

Seda küsimust ei saaks te küsida peaaegu mitte üheltki teiselt orkestri peadirigendilt. Reeglina ei ole see valdkond, millega mina või teised suure orkestri dirigendid tegelema peavad – me tegeleme ikka muusikaga.

Aga tõepoolest: palgad on meie jaoks kõige suurem valupunkt ja probleem. Eesti rahvusorkestri muusik peaks saama vähemalt Eesti keskmist palka ning nii see varem ka oli. Nüüdseks oleme sellest eesmärgist aga päris kaugele jäänud.

Ka kontsertide korraldamine ei ole odav. Eriti kui tahame kutsuda väga head solisti või mängida mõnda nõudlikumat teost. Odav ei ole samuti nende kontsertide ülekandmine rahvusringhäälingus, mille hüvanguks panustab ka ERSO, kompenseerides omalt poolt noodimaterjali autoriõigusi.

Orkester on olnud sarnastes raskustes ajaloo jooksul varemgi – kindlasti teise maailmasõja ajal ning 1990. aastal, kui ERSO alustas kontserti kümne vaikuseminutiga. Nüüd oleme põhimõtteliselt samas kohas tagasi nagu 36 aastat tagasi. See, et jääme palgaga Eesti keskmisele nii palju alla, on ikka võrdlemisi nukker. Vahet ei ole, kas orkester asub Eestis või Saksamaal, suur sümfooniaorkester on igal pool sama suur. Ega me ei saa pidada poole väiksemat orkestrit – see oleks nagu katse pidada poole väiksemat korvpalli- või jalgpallimeeskonda.

See küsimus on ka siis võib-olla valele inimesele, aga kui palju raha ERSO lisaks vajaks, et saaksite öelda, et mure on murutud ja te saate hästi edasi toimetada? 

Me ei tahaks, et esimene asi, mis ERSO-st kuuldes meelde tuleb, oleks mure palkade pärast. Oleme selle küsimusega püüdnud aastaid avalikkuse eest varjul tegeleda. Eelmisel sügisel ei jäänud aga muud üle, sest punane joon sai ületatud. Räägiksin meeleldi pigem muusikast.

Kultuuriministeerium palgale lisaks ühtegi eurot ei leidnud ning summad jäid samaks mis enne mu sõnavõttu. Katsime tulekahju oma säästudest, mistõttu on meie järgmise aasta eelarve veel suurema pinge all. Ega me ei saagi juubelihooajal liiga suuri asju ette võtta. Kui vahendeid oleks piisavalt, näeks meie 100. juubelihooaeg hoopis teistsugune välja.

See, et te julgesite sellest rääkida, oli arvatavasti paljudele kultuuritegijatele väga oluline. Jutt alarahastamisest tuleb tihti väiksematelt tegijatel ning nende hääl kaob ära, aga ERSO on piisavalt suur ja väärikas organisatsioon, mille sõnu võetakse tõsiselt.

Kultuuriministeeriumi eelarve osa riigieelarvest on vähenenud juba vähemalt 30 aastat!

Austatud härrad ja prouad: meie väikeses "butiigis" on rahaasjad korras, me teeme rohkem kui kunagi varem ning oleme leidnud järjest rohkem toetust ka väljaspool riigieelarvet. Tavaliselt räägin ma igal pool eesti kultuurist ja muusikast, kuid viimasel ajal tuleb mul välismaal vastata muigega esitatud küsimustele kaitse-eelarveliste faux pas'de kohta. Eesti suurimaid edulugusid on kultuur. See on kõige odavamalt saadud promo, mis töötab täiesti ilma igasuguste "loomemajanduse" bürokraatlike skeemideta.

Kui me läheme allapoole valuläve, siis on asi ikka väga pahasti. Samal ajal jääb mulje, nagu sooviks kultuur endale mingit hiigelsummat. Tegelikult on numbrid, millest räägime, võrreldes peaaegu ükskõik millise teise valdkonnaga ju mikroskoopilised. See, et neid pisikesi summasid kasutatakse võimalusena näidata mingit kokkuhoidu või küsida, miks peaks kultuur saama rohkem kui mõni teine hädavajalik valdkond, on suhteliselt mage regi, millele astuda. Kultuuri alafinantseerimine on kestnud niigi, sest see on valdkond, kus inimesed töötavad armastusest oma eriala vastu ning teevad seda viimase sõrmede vahel oleva euroni – ja isegi kauem.

On üsna masendav, et peame üldse suu lahti tegema ja midagi anuma. Oleme enda poolt teinud kõik: meil on järjest rohkem eratoetajaid – nii palju, et me ei mahu avakontserdil enam sellesse pisikesse lavatagusesse ruumi ära –, oleme kulusid kokku tõmmanud nii palju kui vähegi saab ning teeme oma tööd minu arust võrdlemisi hästi. Ei ole ju nii, et andke meile raha ja siis me alles näitame, mida suudame. Vastupidi! Jah, loomulikult saaksime kõike teha veelgi paremini, aga et meil oleks mingeid muid suuri kasutamata ressursse või võimalusi – seda lihtsalt ei ole.

Pikaaegne viiuliõpetaja Tiiu Peäske ütles eelmisel nädalal Vikerraadios, et tema klassis pole aastaid ühtegi poissi olnud. Kas näete, et tulevaste muusikutega – nendega, kes päriselt ja siiralt tahavad muusikuks saada – on kitsas käes?

Siiraid tahtjaid on alati, aga seda ei saa ju ära kasutada, lõpuks peab inimene ikkagi millestki elama. Probleem on suur ja mitte niivõrd selles, kas meil noori oleks, vaid signaalides, mida riik saadab. Need ei julgusta seda teed valima. Muusiku haridustee on erakordselt pikk, paari aastaga ei tee siin midagi ning ka tehisaru ei suuda seda protsessi tulevikus oluliselt kiirendada. Kui noored näevad, kuidas valdkonda suhtutakse, valitakse teine tee.

Kui me kuulutame välja konkursi, tuleb sinna väga palju noori inimesi, kuid järjest enam väljastpoolt. Me tahaksime, et Eesti orkestris mängiksid enamikus siiski Eesti muusikud. See, et meil on välisliikmeid ja mujalt pärit mängijaid, on väga hea, kuid oluline on säilitada Eesti oma pillimängutraditsioon. Eestis kasvanud muusikute osakaal peab jääma valdavaks ning just selles vaates on olukord praegu dramaatiline.

Samal ajal peame suutma noori inspireerida. Tippkultuur ei olegi kõigile – see on alati nii olnud ja selles pole midagi arrogantset. Suures sümfooniasaalis on keskeltläbi 1000 kohta. Kontserdil käimine ei peagi olema vaid noorte pärusmaa, see on midagi, mis jääb meiega ka elu teises pooles. Kui muud elulised hüved kaduma hakkavad, siis kultuur jääb ka elu lõpus alles – see peaks olema peaaegu inimõigus.

Näiteks Viini Musikvereinis on publiku keskmine vanus oluliselt kõrgem kui Tallinnas. See on olnud nii viimased 50 aastat, sest inimesed käivadki seal kontsertidel elu lõpuni. Teatri- ja kontserdikultuur on Eesti inimesele sama oluline, aga et see püsiks, peame tagama, et noortel säiliks tahe ja võimalus seda pikka haridusteed üldse ette võtta.

Milline hetk on noortele sellel pikal õpiteel kõige keerulisem? Te toetate endanimelise stipendiumi kaudu ka noori muusikuid.

Võimalusi on praegu kahtlemata kordades rohkem kui taasiseseisvumise järgsetel aastatel. Olen ise väga tänulik kultuurkapitalile ja toetajatele nagu Veljo Tormis ja teised, kes mind 1990. aastatel mujale õppima minnes toetasid. Ühel hetkel tulebki teatepulk edasi anda. Minunimelist stipendiumi finantseerib suures osas perekond Ruusalepp.

Suurimad raskused ja kiusatused tekivad kahel põhjusel. Esiteks tulevad riigilt signaalid, et sellel teel pole vaeva väärivat tulevikku: kui on näha, et väikese lapse kõrvalt ei saa selle elukutsega korterilaenugi, valitakse lõpuks ala, millega saab paremini elatist teenida.

Teiseks nõuab muusika erakordset pühendumist just kriitilises vanuses. Poiste puudusest rääkides on juba paarkümmend aastat tüüpiline, et murdeeas, kui tüdrukud harjutavad, tahavad poisid tegeleda valdkondadega, mis pakuvad sel hetkel kiiremat eduelamust. Kui aga kätte jõuab aeg minna muusikakõrgkooli, ei tee keelpillide ega puhkpillide puhul seda kaotatud aega viimase poole aastaga enam tasa. Nii ongi sooline tasakaal muusikakõrgkoolides pisut käest läinud.

Kevadel on riigikogu valimised tulemas...

Mitte ainult! Enne seda valitakse ka Eesti Rahvusringhäälingu nõukogusse uued liikmed. Sinna kandideerib päris suur hulk inimesi. Tahaksin panna südamele, eriti televisiooni poolele, et ringhääling ei täida oma kohustusi täiel määral: enamik olulisi teatri- ja muusikaprojekte on jäänud salvestamata. Teleseriaal ei asenda teleteatrit ja elamussaade välismaal kontserdil käimisest ei asenda kontserdi ennast. Üle kümne aasta jagu Eesti tippkultuuri sündmusi on jäänud suures osas üles võtmata. ERSO ei ole aga ka selles vallas käed rüpes istunud: meil on oma ERSO TV ja enamik meie kontserte on veebis ka pildiga kättesaadavad.

Eks ringhääling istub täpselt samasuguse rahalise kitsikuse otsas nagu ERSO-gi.

Seal on olulisel määral küsimus ka valikutes. Numbritega on kõigil niikuinii nigelasti, aga milliseid valikuid nende napikate vahenditega tehakse?

Klassikaraadiol ei lähe praegu halvasti ja nad on oma olematute rahaliste tingimustega hiilgavalt hakkama saanud. Meie toetame neid omalt poolt sellega, et ei küsi salvestuste ja ettekannete eest tasu, sest meid huvitab, et klassikaline orkestrimuusika kõlaks otse-eetris. Raadio üks peamisi eesmärke ongi elava muusika edastamine, mitte niivõrd plaatide mängimine. Klassikaraadioga on ERSO-l väga hea koostöö: oma veebiülekannetes kasutame me omakorda just Klassikaraadio heli. Klassikaraadio ja Raadioteater on üldse ühed parimad asjad, mis ERR-il on, ning täidavad oma kultuurilist funktsiooni hiilgavalt.

Samas ei peaks ka Vikerraadio klassikalist muusikat nii väga kartma: viimase 10–20 aastaga on seal tekkinud arusaamatu pelgus. Raadio algusaastatel, mis olid pigem tänase Vikerraadio eelkäijaks, mängiti eetris väga mitmekesist muusikat.

Kui aga riigikogu valmiste juurde tagasi tuleme, siis praegu on tegelikult väga hea hetk rääkida sellest, mida te erakondadelt ja nende valimisprogrammidelt kultuuri kohta ootate. Mis peaks seal kindlasti kirjas olema?

Ei hakka siinkohal jälle põhiseadust tsiteerima. See, et kultuuriprogramm võiks ja peaks olema iga erakonna valimisplatvormis, on elementaarne. Päris mitmel see ka on, aga kurb on vaadata, et see ilmub sinna tihti viimasel hetkel. Kultuur peaks sinna jõudma esimeste seas. Kultuuri osakaal peaks riigieelarves hakkama suurenema, mitte edasi vähenema – nii väikseid numbreid nagu praegu ei näe vanemad riigikogu liikmed isegi mitte prillidega.

Kultuuritöötajate palk peaks kiiresti õpetajate palgale järele jõudma. ERSO puhul ei tähendaks muusikute palgaga Eesti keskmiseni jõudmine lisaks isegi mitte ühte miljonit eurot.

Mida soovida 100-aastasele ERSO-le?

Kõik inimesed, kes on käinud Euroopa kontserdisaalides, näevad ja kuulevad, milline on üks normaalne kontserdisaal – selline, kus on hea olla nii muusikul kui ka kuulajal. Kõigil Balti riikidel ja Soomel on täpselt samad julgeolekumured ja probleemsed valdkonnad, aga väita, et me ei saa julgeoleku tõttu kultuuri toetada, on ühele rahvusriigile üsnagi suitsiidne väide.

Mõne aasta pärast on Vilniuses kaks head kontserdisaali, Riias samuti kaks uut saali ning Helsingis on lisaks uuele ooperimajale parlamendi vastas ka tipptasemel kontserdimaja Musiikkitalo. See, kui masendavalt maha jäänud me Tallinnas selles valdkonnas oleme, on kurb. Loodetavasti suudame oma 100. juubeliaasta jooksul vähemalt kokku leppida, kuhu uus kontserdisaal ehitada, sest peagi on linnas kõik sobivad krundid muuks reserveeritud või täis ehitatud. Selle kõige kõrval tahaks jõuda tagasi selleni, et kultuurispetsialist saaks Eestis vähemalt keskmist palka. Nii oli see paarikümne aasta eest ja selleni peame tagasi jõudma.

Ent ma ei tahaks lõpetada murenootidel. Mul on naiivne lootus, et arusaam olukorra tõsidusest jõuab kohale. Sisulises mõttes on meil tegelikult asjad paremini kui kunagi varem: meil on publikule erakordselt palju pakkuda. Kui võimalusi oleks rohkem, teeksime veel suuremaid ja vägevamaid asju, aga olemasolevate vahendite piires saame me maailmale näidata, kuidas käib üle oma varju hüppamine.

Selge. Soovin teile lõputult häid kontserte, uut kontserdisaali ja et side publikuga oleks veelgi tihedam!

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.