PÖFF-i päevik | Eesti jääpurjetamislegend või geianimatsioon, valige ise

Üsna märkamatult ongi suure filmipeo lõpp paistma hakanud, viimased päevad on jäänud ja kuigi soovitusi võiks anda rohkemgi, siis sõelusime viimased kolm näpunäidet, mis on ka piisavalt eriilmselised, et igaühele midagi pakkuda.
"Punutud õnn"
Režissöörid: Alex Huston Fischer ja Eleanor Wilson
Mis juhtub, kui ühte tuppa lukustada mõneks ajaks Yorgos Lanthimos ja Guillermo del Toro? Mulle vähemalt meeldib unistada, et nende ühise tööna võiks sündida just midagi sama meeldivalt ebanormaalselt nagu "Punutud õnn". Keel põses ajastudraama, kus kohaliku küla korvipunuja valmistab vanatüdrukust kalurile, nagu pealkirjast aimata võib, punutud mehe. Ei pea ka liiga palju pingutama, et näha siin mingit Eesti rahvajuttudele ning nende taaselustajale Andrus Kivirähkile omast essentsi, tobenaivistlikku siirust, mille kaudu jõutakse sügavama tõeni.
2026. aastat jäävadki huvitaval kombel raamima just ajastufilmid: veebruaris välja tulnud "Vihurimäe" ning nüüd värske "Punutud õnn" on kui mündi vastasküljed, esimene oma higises tiirasuses lausa karikatuurne, teine aga võtab end veel vähem tõsiselt ning ilusate ning seksapiilsete tegelaste asemel tõstab fookusesse haisvad, lollid ja matslikud karakterid. Ma ei suudagi lõpuni otsustada, kumb äärmus mulle rohkem meeldib, aga läppunud, ennast imetlevate ja museaalidena mõjuvate "Downton Abbey" tüüpi tühisuste kõrval on need mõlemad kui sõõm värsket õhku.

Kahjuks aga ei suuda "Punutud õnn" siiski oma täit potentsiaali realiseerida: esimesel pooltunnil on stsenaarium tõesti lopsakas ja ajab parimas mõttes üle serva, Alexander Skardgardi ja Olivia Colmani omavaheline keemia on samuti köitev, kuid vägisi jääb mulje, et lavastajad Fischer ja Wilson ei osanud oma loodud maailmaga midagi eriti huvitavat peale hakata. Näpuotsaga kombatakse nii võõraviha kui ka emaduse teemasid, kuid anekdootlikule ja nutikale algideele need liiga palju juurde ei lisa, mõned korrad suudetakse mind muhelema panna, aga mitte rohkemat.
Kostüümikunsti Oscari võib vist aga juba filmile ette ära anda, sest mul on siiamaani raske aru saada, mida või kuidas Skarsgard päriselt kandis...
"Punutud õnn" linastub 20. novembril kell 18.00 Apollo Kino Solarises.
"Jim Queen"
Režissöörid: Nicolas Athané, Marco Nguyen ja Wolfie Trausch
Tänavu Cannes'is esilinastunud "Jim Queen" on igati mõistetavalt viimasel poolaastal kogu maailmas kõvasti elevust tekitanud. Kui tihti me ikka näeme Euroopa animatsioone, mis ei räägi nunnudest karukestest või seiklushimulistest poisikluttidest, vaid hoopis kambast geidest, kes ülemaailmse pandeemia tõttu muutuvad... heteroteks? Samal ajal on muidugi sellesse seksuaalset vabadust pühitsevasse linalukku kirjutatud sisse väike lõks: täiesti ogar ja ilma ühegi moraalipiirita huumor on ahvatlev ka kõigile konvervatiivsetele homofoobidele, kelle niigi lõõmavale sisemisele tigekatlale annab nii häbitu irvitamine ainult hoogu juurde.
PÖFF-ile tulnud publiku ja saali ees pealtkuuldud vestluste pinnalt julgen aimata, et sedalaadi rahvast oli sinnagi sattunud. Kuid seda võib vaadata ka "Jim Queeni" suurima voorusena, et kaks vastasleeri tuuakse kokku ja koos saab naerda samade asjade üle. Kui tihti sellist võimalust ikka tekib? Eks seksuaalsuse või seksist on Euroopas varemgi animatsioone tehtud, meenub hiljutine kohutavalt loll "Spermageddon", võrreldes sellega on pranstlaste gaas põhjas grotesk muidugi peene maitsega autorikino, kuid minu maitse jaoks on siin kõik liiga... ilmselge.

"Jim Queenis" tehakse nalju, mida ma olen eri variatsioonides varem tuhat korda kuulnud, siin võetakse ette klišeed ja tõstetatakse need piedestaalile, kuid sellest ei kujune paraku mingit sügavamat tähendust. Jah, muidugi, ega häid geikomöödiaid lähiajaloost liiga palju ei meenu, kus seda tehakse pigem heasoovlikult mitte mõnitavalt, kuid ega pikaks ajaks siitki midagi kaasa võtta ei ole. Kui otsite põnevamaid ja liigutavamaid LGBT-kajastusi, siis tuleb ikkagi vaadata draamade suunas, millest õnneks puudust ei ole.
Aga äkki ma lendasingi peale liiga suurte ootustega? Haip on olnud kõva, kui see kõik ära unustada, siis naerda saate muidugi kõvasti ja vähemalt paar hetke on sellised, mis oma hulljulguses võtavad ka kõige vabameelsematel inimestel hinge kinni.
"Jim Queen" linastub 20. novembril kell 21.30 Apollo Kino Plazas.
"Jää, mehed ja kuldnokk"
Režissöör: Mihkel Oksmann
PÖFF-i kodumaiste filmide laviini lõppakordina jõudis esmakordselt vaatajate ette Mihkel Oksmanni täispikk debüüt "Jää, mehed ja kuldnokk", mis pealtnäha võib tunduda lihtsakoeline spordidokumentaal: veidi enam kui tunniga vaadatakse tagasi Eesti kõige tuntuma jääpurjetaja Vello Jürjo karjäärile ning unistusest veel enne meie hulgast lahkumist viimane purjekas valmis ehitada. Seda kõike on filmis ka, suured spordihuvilised saavad ka oma suutäie, kuid veel enam on "Jää, mehed ja kuldnokk" peresidemetest ja suurtest unistusest, jäägitust armastusest ning ilusatest väikestest hetkedest.

Nimelt on Mihkel Oksmann Jürjo lapselaps ning hetkel, kui vanaisa hakkab jälle ühe jääpurjeka kallal üle 85-aastasena nokitsema, võtabki dokumentalist kaamera kaasa ja läheb seda protsessi jälgima. Ehitamisest saab lõpuks aga metafoor, see on otsekui vasturünnak hääbumisele ja vanadusele, võimalus iseendale tõestada, et ma suudan küll! Aga mis siis saab, kui ühel hetkel enam ei suuda, keha annab järgi, aga vaim, usk ja lootus on endiselt alles?
Oksmann ei karda selles protsessis ka ise kaamera ette ronida, kord vanaisa utsitades, et lähme purjekat jää peale proovima, järgmine hetk teda aga pigem tagasi hoides või lihtsalt igapäevastes toimingutes aidates. Sellest joonistub välja isiklik, liigutav ja empaatiline portree armastusest, mis ei vaja ülemääraseid sõnu ega pidevat kinnitust, sellest polegi õigupoolest vaja rääkida, sest keegi ei kahtle selle olemuses. "Jää, mehed ja kuldnokk" ei liigu seega suurte üldistuste ja selge lõpplahenduse suunas, finiš on Vello Jürjol muidugi kindlalt silme ees, aga eelkõige on see meeldetuletus kõigile meile, et võiksime kohe pärast seanssi oma vanavanematele helistada.
"Jää, mehed ja kuldnokk" linastub 22. novembril kell 16.00.





















